What do you think?
Rate this book
Värav
Kersti Kivirüüt on eesti haridustegelane ja kirjanik, viie romaani ja paljude lühijuttude autor, kes peamiselt kirjutab etnoõuduse žanris, kuhu kuulub ka „Värav“. Peamine osa tegevusest toimub Meerapalu rannakülas, kuhu pimeduse saabudes ilmuvad zombid, kellega külaelanikud on juba üsna harjunud. Põhisüžee kõrval on selles romaanis peamine väikese külakoha ja selle elanike värvikas ja vaimukas kujutamine.
125 pages, Hardcover
First published June 7, 2018
1 person is currently reading
18 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
December 29, 2019
see on nüüd jälle üks neid raamatuid, mis võinuks täitsa hea välja kukkuda, kui ta natukenegi paremini kirjutatud oleks. st mulle meeldib selle loo idee ja meeldivad need tegelased ja suurem osa neist on isegi usutavad. ja mulle meeldib iseenesest, et kirjutatakse etnohorrorit, mille tegevus toimub kuskil Peipsi-äärses külakeses.
aga... võibolla olen viimasel ajal liiga palju lugenud selle kohta, kuidas hästi kirjutada (tervitused Stephen Kingile jne), sest nüüd tundub mulle, et tahaks (ja oskaks:)) konkreetselt näpuga näidata, mis ja miks valesti on. kuna keegi mind selle teose toimetajaks pole palganud, siis las ta jääb. lihtsalt... sõnu on liiga palju, loogikat on liiga vähe ja kuigi on vast sobimatu sellises kergekaalulises kooljaloos faktivigade üle viriseda, siis ikkagi, siia on suudetud faktivead sisse teha! (üllatavalt pikalt jutustatakse meile, kuidas üks tegelane püüab kirikus altarile mitte astuda ja preester ütleb, et astu ikka altarile. kuidas, miks? ja juhtuks selle kõige peale seal altari läheduses siis midagi, ei, järjekordne püss, mis seinal ripub ja pauku ei tee.)
nii et pean nentima, et olen pettunud - autoris, kelle üldine viljakus oli mind pannud enamat lootma (see oli mu esimene kord teda lugeda), ja kirjastajas, kes minu meelest oleks võinud resoluutsem olla selle osas, mida kõvade kaante vahel välja anda. sest no ausalt, siit oleks saanud hea raamatu, kui oleks rohkem tööd sisse pannud.
küll on mul hea meel, et see raamat tõi mu teadvusesse (tagasi) ilusa eestikeelse sõna "kooljas", mida kavatsen edasipidi igal pool "zombie" asemel kasutada, sest sama asi ju?
aga... võibolla olen viimasel ajal liiga palju lugenud selle kohta, kuidas hästi kirjutada (tervitused Stephen Kingile jne), sest nüüd tundub mulle, et tahaks (ja oskaks:)) konkreetselt näpuga näidata, mis ja miks valesti on. kuna keegi mind selle teose toimetajaks pole palganud, siis las ta jääb. lihtsalt... sõnu on liiga palju, loogikat on liiga vähe ja kuigi on vast sobimatu sellises kergekaalulises kooljaloos faktivigade üle viriseda, siis ikkagi, siia on suudetud faktivead sisse teha! (üllatavalt pikalt jutustatakse meile, kuidas üks tegelane püüab kirikus altarile mitte astuda ja preester ütleb, et astu ikka altarile. kuidas, miks? ja juhtuks selle kõige peale seal altari läheduses siis midagi, ei, järjekordne püss, mis seinal ripub ja pauku ei tee.)
nii et pean nentima, et olen pettunud - autoris, kelle üldine viljakus oli mind pannud enamat lootma (see oli mu esimene kord teda lugeda), ja kirjastajas, kes minu meelest oleks võinud resoluutsem olla selle osas, mida kõvade kaante vahel välja anda. sest no ausalt, siit oleks saanud hea raamatu, kui oleks rohkem tööd sisse pannud.
küll on mul hea meel, et see raamat tõi mu teadvusesse (tagasi) ilusa eestikeelse sõna "kooljas", mida kavatsen edasipidi igal pool "zombie" asemel kasutada, sest sama asi ju?
July 30, 2018
Kui lähitulevikus peaks ilmuma mõni uus eesti kirjandust kokkuvõttev teos, siis saab sinna täiesti kenasti kirjutada väikese alapeatüki meie kodumaisest koolja- ehk zombikirjandusest. Veikko Vangonen, Maniakkide Tänav, Veiko Belials - need on ainult mõned kirjanikud, kes on varasemalt kooljarahvaga kokku puutunud. Nüüd on nendega liitunud ka Kersti Kivirüüt.
Kivirüüdi lühiromaan viib meid maalilisse Lõuna-Eestisse, kus metsade ja rabade taga asub üks väike külake, millel on oma sajandeid vana ning isegi globaalseid mõõtmeid omav saladus. Õnneks või kahjuks satub üks pooletoobine poliitbroiler päälinnast sellesse külla, mis ongi piisavaks põhjuseks, et saaks lahti rulluda üks veriselt maavillane seikluslugu.
Kivirüüdi tekst on olnud mu senise suvelugemise suurimaks üllatuseks. Igati muhe ja natuke musta huumorisse kanduv lugu, mis ei võta end liiga tõsiselt ning inglastelt väljendit laenates "it didn't overstay its welcome". Igati mõnus kaaslane paariks kuumaks suveõhtuks.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kivirüüdi lühiromaan viib meid maalilisse Lõuna-Eestisse, kus metsade ja rabade taga asub üks väike külake, millel on oma sajandeid vana ning isegi globaalseid mõõtmeid omav saladus. Õnneks või kahjuks satub üks pooletoobine poliitbroiler päälinnast sellesse külla, mis ongi piisavaks põhjuseks, et saaks lahti rulluda üks veriselt maavillane seikluslugu.
Kivirüüdi tekst on olnud mu senise suvelugemise suurimaks üllatuseks. Igati muhe ja natuke musta huumorisse kanduv lugu, mis ei võta end liiga tõsiselt ning inglastelt väljendit laenates "it didn't overstay its welcome". Igati mõnus kaaslane paariks kuumaks suveõhtuks.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
June 25, 2018
Minujaoks esimese Kivirüüdi romaan. Tegelikult polnud isegi paha, kohati tundus küll liiga kiirustatud ja ka dialoog oleks vajanud rohkem tööd aga kirjeldused olid iseensest head ja ka tempo oli mõnusalt kiire. Lugu polnud samuti halb, st oli aus ulmekas mingist Mehikoorma lähedasest külast, kus kunagi üritasid rootslased endale zombiarmeed luua. Vanasti hoidis spetsiaalne vahimees zombidel silma peal aga pärast sõjajärgset aega traditsioon katkes ja zombid päärsesid ringi liikuma. Lisaks dialoogile tundus kohati ka see naljakas, kui argiselt ja praktiliselt külainimesed ja kõik ülejäänud rahvas zombide olemasolu ja tegutsemist võttis ja lõpp oli ka liiga lihtne, sinna oleks saanud veel mitu vinti otsa keerata. Pealegi möödus kogu see zombilugu kuidagi üllatavalt verevaeselt, vaid üks ebameeldiv väikepoliitik sai surma. Oleks verd ja soolikaid rohkem olnud võinuks mõneks varasemaks Maniakkide Tänava tekstiks pidada. Hindeks tugev kolm pluss.
January 14, 2026
Pööraselt kooljarikas etnohorror.
August 9, 2024
Seda kodusriiuli teost olen juba vist mitu korda lugenud olen, kuid taasloen alati mõnuga. Žanrimääratlusena sobib sellele ilmselgelt kõige paremini etnoõudus. Tegevus toimub Meerapalu rannakülas, mis on sajandeid olnud muust maailmast ära lõigatud ja kus asjad on arenenud omasoodu. Noor ametnik Madis Laanehunt on saabunud pealinnast ministeeriumist ülla sooviga tutvustada kohalikele planeeritava Emajõe Suursoo Rahvuspargi kava, kuid kohtab ootamatult kohalike vastuseisu. Meerapalu külavanemaga kohtuma sõites tuvastab noorsand keset küla posti otsas paiknev valjuhääldi, millest ühel hetkel hämaruse saabudes kostub verdtarretav krigin. Selle peale varjuvad kõik külaelanikud hoonetesse ja kes seda ei tee, seda "elavate elavate" maailmas enam ei näe.
Teose napile 125 leheküljele on proovitud mahutada palju: Eesti ajalugu, rannaküla olustikupilte ja värvikaid tegelasi, vandenõuteooriaid, salaühinguid, usulahke, deemoneid ja needusi. Õnneks seisab kogu see kombo mõnusasti koos, pannes lugeja ühel hetkel põnevusest judisema ja teisel hetkel muhedalt naeru pugistama. Endale meeldib eriti see, kuidas ühe kodumaa paiga "loo sisse panduna" niivõrd elavaks muuta saab. Teise asjana jäävad meelde lahedad ja humoorikad karakterid, alustades viinuskalembesest küla konstaablist ja lõpetades eksortismihuvilise katoliikliku preestriga.
Lugege ja siis tehke üks tiir Meerapalusse ja Ahunapalusse või mine tea, äkki üks matki Emajõe Suursoos. Ärge ainult pimeda peale jääge :)
Teose napile 125 leheküljele on proovitud mahutada palju: Eesti ajalugu, rannaküla olustikupilte ja värvikaid tegelasi, vandenõuteooriaid, salaühinguid, usulahke, deemoneid ja needusi. Õnneks seisab kogu see kombo mõnusasti koos, pannes lugeja ühel hetkel põnevusest judisema ja teisel hetkel muhedalt naeru pugistama. Endale meeldib eriti see, kuidas ühe kodumaa paiga "loo sisse panduna" niivõrd elavaks muuta saab. Teise asjana jäävad meelde lahedad ja humoorikad karakterid, alustades viinuskalembesest küla konstaablist ja lõpetades eksortismihuvilise katoliikliku preestriga.
Lugege ja siis tehke üks tiir Meerapalusse ja Ahunapalusse või mine tea, äkki üks matki Emajõe Suursoos. Ärge ainult pimeda peale jääge :)
December 22, 2019
Oh sa!
Millegipärast on Kersti Kivirüüt mu Facebooki-sõber ja kuna ta tundub olevat väga tore inimene, siis ma muidugi mõtlesin küll, et peaks mõne ta raamatu kah läbi lugema, aga see raamat sattus mu näppu küll täitsa juhuslikult - mul tuli see tütre jaoks pakiautomaadist ära tuua. Ja siis ma närisin ennast parajasti läbi mingite muude raamatute ja see Värav lebas mu köögilaual kohe tükk aega, enne kui ma sain mahti seda lugema hakata, aga niikui ma pihta hakkasin, siis ei raatsind enam käest panna. Iseenesest pole üldse minu žanr. Õudukas, no neid ma kohe ei salli üldse. Too strong for me:( No ja õhtul hilja raamatut käest pannes olin natuke enda peale pahane ka: on siis nüüd vaja enne und mingitest kooljatest lugeda? Aga lugu ise on ladus ja parasjagu ettearvamatu ja karakterid on täiesti võrratud (viinaninast kohalik konstaabel Virve Pukspuu, ten points!) ja Meerapalu oleks nagu silme ette maalitud, rääkimata siis väiksest jälitusretkest Kalda teelt Sõpruse puiesteele, sealt Uuele tänavale ja läbi Staadioni tänava Liiva tänavale. No ühesõnaga, mis siis, et õudukas, mulle väga meeldis. Kohe tõesti väga. Teinekordki.
Millegipärast on Kersti Kivirüüt mu Facebooki-sõber ja kuna ta tundub olevat väga tore inimene, siis ma muidugi mõtlesin küll, et peaks mõne ta raamatu kah läbi lugema, aga see raamat sattus mu näppu küll täitsa juhuslikult - mul tuli see tütre jaoks pakiautomaadist ära tuua. Ja siis ma närisin ennast parajasti läbi mingite muude raamatute ja see Värav lebas mu köögilaual kohe tükk aega, enne kui ma sain mahti seda lugema hakata, aga niikui ma pihta hakkasin, siis ei raatsind enam käest panna. Iseenesest pole üldse minu žanr. Õudukas, no neid ma kohe ei salli üldse. Too strong for me:( No ja õhtul hilja raamatut käest pannes olin natuke enda peale pahane ka: on siis nüüd vaja enne und mingitest kooljatest lugeda? Aga lugu ise on ladus ja parasjagu ettearvamatu ja karakterid on täiesti võrratud (viinaninast kohalik konstaabel Virve Pukspuu, ten points!) ja Meerapalu oleks nagu silme ette maalitud, rääkimata siis väiksest jälitusretkest Kalda teelt Sõpruse puiesteele, sealt Uuele tänavale ja läbi Staadioni tänava Liiva tänavale. No ühesõnaga, mis siis, et õudukas, mulle väga meeldis. Kohe tõesti väga. Teinekordki.
May 5, 2019
"Värav" oli igati mõnus ja muhe lugemine. Olles just käest pannud Maniakkide Tänava kogumiku "Euromant" võiks öelda, et isegi liiga muhe.
Mis mind enim häiris, oli ilmselt see, et tegelastel polnud elu. Kooljate puhul võiks see ju arusaadav olla, aga lihast ja luust piirivalvur, konstaabel, külavanem jt olid ka kuidagi liiga kergelt markeeritud. Ei olnud iseloomu noh.
Samuti kimbutas lugu häda, mis on mulle ka varasemast Eesti (krimi)kirjandusest silma jäänud - kõike kiputatakse üle seletama. No ei ole vaja iga asja päris puust ja punaseks teha, ega lugeja loll ei ole. Lugeja tahab ka natuke mõelda.
Ja jällegi tundub, nagu oleks mingi aastakümneid (või isegi aastasadu) vana probleem õhus vaid selle pärast, et keegi ei viitsi kellegiga rääkida. Kui piirivalvur Andrus lõpuks asja uurima asub, selgub, et teadjaid on rohkem kui küll ja kõik on ka heal meelel valmis aitama. Aga no kui keegi ei küsi, siis ei leia ka vastuseid, eksole.
("Värav" ei ole küll krimikirjandus, aga stiililt ja ülesehituselt tõmbaksin julgelt paralleele Pautsi raamatutega. Ja mis siin salata, ka nõrgad kohad on neil üsna sarnased. Aga Kivirüüt meeldib mulle sele ühe raamatu põhjal kindlasti rohkem kui Pauts; seda Pautsile iseloomulikku vingumist vähemalt ei ole)
Ka mõned loogikavead jäid häirima. Tundus, nagu oleks mingi hetk mõelnud üht, ent paar lõiku või lehekülge edasi astunud hoopis teise suunda. Samas võis see olla tingitud mõningatest minu jaoks liiga "otsitud" süžeepööretest.
Igal juhul on "Värav" tore ajaviite zombielugu. Õõva või midagi sügavamat sealt otsida ei tasu, head meelelahutust leiab aga küll.
Mis mind enim häiris, oli ilmselt see, et tegelastel polnud elu. Kooljate puhul võiks see ju arusaadav olla, aga lihast ja luust piirivalvur, konstaabel, külavanem jt olid ka kuidagi liiga kergelt markeeritud. Ei olnud iseloomu noh.
Samuti kimbutas lugu häda, mis on mulle ka varasemast Eesti (krimi)kirjandusest silma jäänud - kõike kiputatakse üle seletama. No ei ole vaja iga asja päris puust ja punaseks teha, ega lugeja loll ei ole. Lugeja tahab ka natuke mõelda.
Ja jällegi tundub, nagu oleks mingi aastakümneid (või isegi aastasadu) vana probleem õhus vaid selle pärast, et keegi ei viitsi kellegiga rääkida. Kui piirivalvur Andrus lõpuks asja uurima asub, selgub, et teadjaid on rohkem kui küll ja kõik on ka heal meelel valmis aitama. Aga no kui keegi ei küsi, siis ei leia ka vastuseid, eksole.
("Värav" ei ole küll krimikirjandus, aga stiililt ja ülesehituselt tõmbaksin julgelt paralleele Pautsi raamatutega. Ja mis siin salata, ka nõrgad kohad on neil üsna sarnased. Aga Kivirüüt meeldib mulle sele ühe raamatu põhjal kindlasti rohkem kui Pauts; seda Pautsile iseloomulikku vingumist vähemalt ei ole)
Ka mõned loogikavead jäid häirima. Tundus, nagu oleks mingi hetk mõelnud üht, ent paar lõiku või lehekülge edasi astunud hoopis teise suunda. Samas võis see olla tingitud mõningatest minu jaoks liiga "otsitud" süžeepööretest.
Igal juhul on "Värav" tore ajaviite zombielugu. Õõva või midagi sügavamat sealt otsida ei tasu, head meelelahutust leiab aga küll.
October 13, 2018
Kena väike raamat kursaõelt. Täitsa lobe lugemine mõneks tunniks. Osad süžeekäigud-liinid jäid küll lahti seletamata, nt kuidas normannidest raamatutegelaste jaoks äkitselt ameeriklased said. Et isa Joel osutus üheks sajast maailma kvalifitseeritud eksortsistist, oli ka muidugi täielik klaver põõsas. A kokkuvõttes täitsa nunnu.
July 12, 2018
Kiiretempoline lugu toimis õhustiku loomisel väga hästi, erinevad stseenid kerkisid silme ette väga lihtsalt ning sisu oli köitev. Kõrvalliini tegelaste kiire tulek ja kohati veel kiirem minek jättis tunde, et abi tuli peategeastele kuidagi liiga kergesti.
August 26, 2018
Mõnus ja kiire kooljalugu Eesti piiriäärsest külakesest. Õõva tekitava loo kohta oli see väga humoorikalt kirjutatud. Lõpust jäi pauk kuidagi puudu, aga ega midagi hullu ka polnud. Teekond sinna oli vahva.
November 30, 2018
Mõnus muhe etnohorror.
August 12, 2021
Mõnus lugemine, ilmselt tabas see raamat mind õigel hetkel, aga lugesin kiirelt ühe jutiga läbi ja naersin mitmes kohas pisarateni. Kerge lugu Lõuna-Eesti külakesest.
Read
September 6, 2018Kooljad - järelikult õudukas. Sisu poolest aga seikluslik ja soe krimihõnguline lugu, mille kõik tegelased on sümpaatsed kaaslased tugitooli kaasa võtmiseks.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews