What do you think?
Rate this book
Sa pead suudlema Silvat
"Ühel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab.
„Sa pead suudlema Silvat“ on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?“ küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.
Birk Rohelend on Eesti kirjanik, kelle esivanemate soontes voolab nii saksa kui ka rootsi verd. Ta on hariduselt geenitehnoloog ning töötab igapäevaselt kommunikatsioonieksperdina. Ta on kirjutanud erinevaid telesarju, sh „Padjaklubi“, „Nurjatud tüdrukud“ ning „Restart“, ning avaldanud nii proosa- kui ka luuleteoseid. „Sa pead suudlema Silvat“ on tema viies romaan, Silva Stökeli kriminaalromaanide sarja avateos."
„Sa pead suudlema Silvat“ on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?“ küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.
Birk Rohelend on Eesti kirjanik, kelle esivanemate soontes voolab nii saksa kui ka rootsi verd. Ta on hariduselt geenitehnoloog ning töötab igapäevaselt kommunikatsioonieksperdina. Ta on kirjutanud erinevaid telesarju, sh „Padjaklubi“, „Nurjatud tüdrukud“ ning „Restart“, ning avaldanud nii proosa- kui ka luuleteoseid. „Sa pead suudlema Silvat“ on tema viies romaan, Silva Stökeli kriminaalromaanide sarja avateos."
272 pages, Hardcover
First published January 1, 2016
4 people are currently reading
72 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 28 of 28 reviews
November 9, 2016
Tõdesin blogipostitust kirjutades, et polnudki ammu ühtki kodumaa kirjaniku teost lugenud. Nüüd sai see viga parandatud, nimelt jõudis Helios kirjastuse kaudu minuni verivärske kriminull "Sa pead suudlema Silvat", autoriks Birk Rohelend. Nutikalt on luubi alla võetud aktuaalsed probleemid, nagu pagulaskriis ja Rail Baltic, ning need põnevaks müsteeriumiks kirjutatud. Puudu pole ka sünged perekonnasaladused, palju laipu ega võikad kirjeldused.
Silva on oma elus pettunud ajakirjanik, nimelt on ta pojal käitumishäired, mis emal magada ei lase. Lisaks kaugeneb ta oma mehest, see suhe on hukule määratud. Ühel õhtul koju tulles astub ta auto ette naine, kes tundub tuttav. Silvale meenuvad õnnelikud lapsepõlvesuved maal, kus tal oli mängukaaslaseks imeilus Helena, kes aga ühel päeval lihtsalt kadus. Peale seda pole naine enam vanaema juures käinud. Nüüd on ta enam kui veendunud, et oleks just ammusele sõbrannale peaaegu otsa sõitnud. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva Omaverre, kus ta vanaema veel praegugi elab. Naine saab teada, et Helena pole mitte üksnes teadmata kadunud, vaid lausa ammu surnuks tunnistatud. Ta ei taha seda ikka uskuda ning hakkab minevikus sorima. Ükshaaval tulevad välja väikelinna räpased saladused, üks hullem kui teine, ning kõik mustad teod ei jää sugugi minevikku.
Alustades meenus mulle kohe Gillian Flynni põnevik "Sharp Objects", kus samuti painatud naissoost ajakirjanik naaseb kodulinna ning leiab musta lahendamata saladuse. Sarnane oli ka see, et mõlemad peategelased tundusid ebausaldusväärsena. Silva kurtis pidevalt oma magamatust ning olin enam kui veendunud, et tal jääb seetõttu mitu niidiotsa tähelepanemata. Suuremad ebakõlad tulenesid siiski lapsepõlvemälestustest, sest noorena on raskem halba heast eristada. Ka edasi lugedes oli mul kohati tunne, nagu oleks lugu juba varem tuttav. Üks põhjus võib olla see, et paarisajaleheküljelisse romaani on põimitud palju teemasid, mida ma siinkohal loetlema ei hakka, sest ei taha süžee pöördepunkte reeta. Veidi tundsin, et probleemide kuhjamisega on liialdatud, kuid erinevad liinid jooksid üllatavalt hästi kokku ning lahendus oli igati loogiline. Kripeldama jäi vaid, kas elu nii kohutav ongi.
Väikelinna ussipesa mõjus arusaadava ja reaalsena. Pealinnast kaugel korrupteeritus lokkas ning kedagi ei huvitanud. Mulle sümpatiseeris eriti kohanimi Omavere, millel oli täpselt paras sünge, eestipärase, eraldatud paiga kõla. Just nimi aitas kaasa kuvandile, et säärane varjatud lugu võib juhtuda igas pisikeses meie oma Eesti maanurgas. Keegi ei tea, kus võivad peituda varjatud punkrid või kanepipõllud. Raamatu sündmused panid mind juurdlema, kuidas sellistele tegudele on võimalik kollektiivselt selga pöörata.
Kõike negatiivsemaks jooneks raamatu juures pean seda, et "pahadeks" olid mugavalt seatud venelased ja poolakad, ühesõnaga välismaalased. Kui midagi on halvasti, siis tuleb ikka pilk ida poole pöörata. See stereotüüpide kasutus ei istunud mulle kohe üldse. Sama hästi võib ka mõni eestlane sääraseid koledusi korda saata, nagu näiteks see Omavere arst, kelle tegudest keegi aimu ei saanud ja ta karistuseta pääses.
Birk Rohelend on meister sõnadega pilte maalima. Eriti hästi tabas mu fantaasialend neid kõige õõvastavamaid seiku, nagu sissejuhatus. Ootan huviga ka järgmisi Silva Stökeli kriminaalromaane.
"Sa pead suudlema Silvat" sobib lugemiseks kindlasti vanemale lugejaskonnale, mitte kooliealistele, ning ei ole kohe kindlasti soovitatav nõrganärvilistele. Kirjeldused on võikad, sündmused samuti. Süngeks sügisõhtu lugemiseks - palun väga!
Silva on oma elus pettunud ajakirjanik, nimelt on ta pojal käitumishäired, mis emal magada ei lase. Lisaks kaugeneb ta oma mehest, see suhe on hukule määratud. Ühel õhtul koju tulles astub ta auto ette naine, kes tundub tuttav. Silvale meenuvad õnnelikud lapsepõlvesuved maal, kus tal oli mängukaaslaseks imeilus Helena, kes aga ühel päeval lihtsalt kadus. Peale seda pole naine enam vanaema juures käinud. Nüüd on ta enam kui veendunud, et oleks just ammusele sõbrannale peaaegu otsa sõitnud. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva Omaverre, kus ta vanaema veel praegugi elab. Naine saab teada, et Helena pole mitte üksnes teadmata kadunud, vaid lausa ammu surnuks tunnistatud. Ta ei taha seda ikka uskuda ning hakkab minevikus sorima. Ükshaaval tulevad välja väikelinna räpased saladused, üks hullem kui teine, ning kõik mustad teod ei jää sugugi minevikku.
Alustades meenus mulle kohe Gillian Flynni põnevik "Sharp Objects", kus samuti painatud naissoost ajakirjanik naaseb kodulinna ning leiab musta lahendamata saladuse. Sarnane oli ka see, et mõlemad peategelased tundusid ebausaldusväärsena. Silva kurtis pidevalt oma magamatust ning olin enam kui veendunud, et tal jääb seetõttu mitu niidiotsa tähelepanemata. Suuremad ebakõlad tulenesid siiski lapsepõlvemälestustest, sest noorena on raskem halba heast eristada. Ka edasi lugedes oli mul kohati tunne, nagu oleks lugu juba varem tuttav. Üks põhjus võib olla see, et paarisajaleheküljelisse romaani on põimitud palju teemasid, mida ma siinkohal loetlema ei hakka, sest ei taha süžee pöördepunkte reeta. Veidi tundsin, et probleemide kuhjamisega on liialdatud, kuid erinevad liinid jooksid üllatavalt hästi kokku ning lahendus oli igati loogiline. Kripeldama jäi vaid, kas elu nii kohutav ongi.
Väikelinna ussipesa mõjus arusaadava ja reaalsena. Pealinnast kaugel korrupteeritus lokkas ning kedagi ei huvitanud. Mulle sümpatiseeris eriti kohanimi Omavere, millel oli täpselt paras sünge, eestipärase, eraldatud paiga kõla. Just nimi aitas kaasa kuvandile, et säärane varjatud lugu võib juhtuda igas pisikeses meie oma Eesti maanurgas. Keegi ei tea, kus võivad peituda varjatud punkrid või kanepipõllud. Raamatu sündmused panid mind juurdlema, kuidas sellistele tegudele on võimalik kollektiivselt selga pöörata.
Kõike negatiivsemaks jooneks raamatu juures pean seda, et "pahadeks" olid mugavalt seatud venelased ja poolakad, ühesõnaga välismaalased. Kui midagi on halvasti, siis tuleb ikka pilk ida poole pöörata. See stereotüüpide kasutus ei istunud mulle kohe üldse. Sama hästi võib ka mõni eestlane sääraseid koledusi korda saata, nagu näiteks see Omavere arst, kelle tegudest keegi aimu ei saanud ja ta karistuseta pääses.
Birk Rohelend on meister sõnadega pilte maalima. Eriti hästi tabas mu fantaasialend neid kõige õõvastavamaid seiku, nagu sissejuhatus. Ootan huviga ka järgmisi Silva Stökeli kriminaalromaane.
"Sa pead suudlema Silvat" sobib lugemiseks kindlasti vanemale lugejaskonnale, mitte kooliealistele, ning ei ole kohe kindlasti soovitatav nõrganärvilistele. Kirjeldused on võikad, sündmused samuti. Süngeks sügisõhtu lugemiseks - palun väga!
November 17, 2016
Minu jaoks on oluline, et iga romaan haaraks mu endaga kaasa juba esimeste ridadega, et ta köidaks mind raamatu taha võimalikult pikaks ajaks, et ta ärataks uudishimu. "Sa pead suudlema Silvat" hoidis mind nagu oma peopesal (kui mitte öelda rusikas) kinni ja ei lasknud mul enne raamatut käest panna, kui ma olin aru saanud, et mis siis tegelikult juhtus. Esimesed read ja leheküljed on need, mis minu, kui lugeja jaoks otsustavad, kas algaval lool on potentsiaali või mitte. Raamatu algus oli kahtlemata lubav!
"Sa pead suudlema Silvat" on Birk Rohelendi esimene kriminaalromaan, mis on täis Põhjamaade kaasaegsetele kirjanikele omast skandianaavialikku noir müsteeriumi, kus süžee on täis alateadlikku psühholoogilist pinevust ja kus laipade hulk loo arenedes kasvab kiiremini kui seened pärast vihma. Etterutatult tooksin siinkohal ka positiivseid paralleele George R.R. Martiniga ja seda mitte žanri tõttu, vaid oluliste tegelaste suremuse ettearvamatu arvu tõttu.
Romaan on kirjutatud mitme erineva olulise tegelase vaatenurgast ja see andis kogu süžeele juurde mitmetahulisust ja tekitas võimaluse jälgida tegelaste arengut ajas ja näha nende mõtteid ja emotsioone häirivalt suures plaanis ja hirmuäratavalt. Minu jaoks tegi see lugemise nauditavamaks, sest üheplaanilised krimkad on tihti igavad ja ettearvatavad. Kindlasti võib olla lugejaid, kelles mitmed vaatnurgad tekitavad segadust, aga sellesse romaani sobisid need suurepäraselt! Aeg on samuti selle romaani juures olulise tähendusega kuna süžee viib meid tagasi kakskümmend ja rohkem aastat tagasi ajalukku ja hüppab edasi ja tagasi olevikust minevikku luues loole tegevustiku jaoks huvitava raami.
Birk Rohelendi kirjutusstiil on vaatamata põigetele erinevates ajastustes lennukas. Teksti ja dialoogi oli huvitav lugeda ja raamat on kirjutatud visuaalselt. Visuaalselt selles mõttes, et tekst tekitas väga konkreetseid pilte. Nii kohtade, paikade, ruumide kirjeldused kui ka tegelaskujude mõtted oli kirjutatud nii nagu vaataks filmi. Ta kirjutab piltides. Romaani saaks ideaalselt ära kasutada filmi tegemiseks.
Sisu:
Millest siis raamat räägib?
"Sa pead suudlema Silvat" jutustab sünge ja tumedates toonides loo Silvast, kes magamatuse tõttu satub autoavariisse, kus isikus, kellele ta otsa sõidab, tunneb ta ära oma lapsepõlvesõbranna Helena, kes on ametlikult juba aastaid tagasi surnuks kuulutatud. Silva võtab ette teekonna tagasi lapsepõlvemaale, kohta, mille nimi on Omavere. Uuriva ajakirjanikuna asub ta otsima niidiotse, sest ta ei saa üle alateadvuses olevast mõttest, et Helena on ikka veel elus. Silva taastab suhted oma vanaemaga, kellega ta pole aastaid suhelnud ja Omaveres elava lapspõlvesõbra ja esimese armastuse Mikoga, kelle kaudu ta samm sammult tõele lähemale jõuab. Mineviku eest ei suuda keegi põgeneda.
Omavere on koht, mis ajas mul ihukarvad püsti. Kõikidel on saladused, kõik on üksteisega tihedalt seotud. Kohanimi oli väga hästi välja mõeldud. Mina seostasin seda ingliskeelse sõnaga "inbreed",mis kirjeldab tabavalt nii väikesele kohale omast karakteristikat, kui ka süžeele omapäraseid aspekte.
Tegelastest:
Tegelasi on raamatus palju, peategelastest kuni väiksemate, toetavate, tegelasteni välja. Nad kõik kannavad ühel või teisel viisil süžeed edasi ja neil kõigil on oma roll lõpliku pusle kokkupanemisel. Ja uskuge mind, selle pusle kokkupanemine ei ole üldse lihtne! Kangelastest saavad antikangelased, antikangelastest kangelased ja mitte keegi pole ei üdini hea ega ka üdini halb - nii võiks tegelaskujud kirjeldavalt kokku võtta. Mitte keegi pole selline nagu ta esialgu paisatab ja see teeb romaani psühholoogiliselt kaasakiskuvaks ja tegelased mitmekihiliseks ja selle eest tuleb autorile au anda.
Kokkuvõtvalt:
Väga hästi kirjutatud ja erinevatest süžeeliinidest kokkupandud psühholoogiline sünge kriminull, mida oli põnev lugeda. Tegemist on kaasahaarava romaaniga, mis pakub ootamatuid ja ettearvamatuid pöördeid, mis puudutab raskeid teemasid ja mis on kirjutatud kire ja lennukusega, mis pakub lugejale mitmetahulisi värvikaid tegelasi ning kus hirmuäratavate detailidega pole kokku hoitud.
Kindlasti ei soovitaks ma raamatut väga noorele lugejaskonnale, sest teemad, mida raamat puudutab on tõsised, tegelasi langeb murdu ja kirjeldused on kohati detailideni võikad. Kõikidele teistele - soovitan kuumalt! Väga kuumalt!
"Sa pead suudlema Silvat" on Birk Rohelendi esimene kriminaalromaan, mis on täis Põhjamaade kaasaegsetele kirjanikele omast skandianaavialikku noir müsteeriumi, kus süžee on täis alateadlikku psühholoogilist pinevust ja kus laipade hulk loo arenedes kasvab kiiremini kui seened pärast vihma. Etterutatult tooksin siinkohal ka positiivseid paralleele George R.R. Martiniga ja seda mitte žanri tõttu, vaid oluliste tegelaste suremuse ettearvamatu arvu tõttu.
Romaan on kirjutatud mitme erineva olulise tegelase vaatenurgast ja see andis kogu süžeele juurde mitmetahulisust ja tekitas võimaluse jälgida tegelaste arengut ajas ja näha nende mõtteid ja emotsioone häirivalt suures plaanis ja hirmuäratavalt. Minu jaoks tegi see lugemise nauditavamaks, sest üheplaanilised krimkad on tihti igavad ja ettearvatavad. Kindlasti võib olla lugejaid, kelles mitmed vaatnurgad tekitavad segadust, aga sellesse romaani sobisid need suurepäraselt! Aeg on samuti selle romaani juures olulise tähendusega kuna süžee viib meid tagasi kakskümmend ja rohkem aastat tagasi ajalukku ja hüppab edasi ja tagasi olevikust minevikku luues loole tegevustiku jaoks huvitava raami.
Birk Rohelendi kirjutusstiil on vaatamata põigetele erinevates ajastustes lennukas. Teksti ja dialoogi oli huvitav lugeda ja raamat on kirjutatud visuaalselt. Visuaalselt selles mõttes, et tekst tekitas väga konkreetseid pilte. Nii kohtade, paikade, ruumide kirjeldused kui ka tegelaskujude mõtted oli kirjutatud nii nagu vaataks filmi. Ta kirjutab piltides. Romaani saaks ideaalselt ära kasutada filmi tegemiseks.
Sisu:
Millest siis raamat räägib?
"Sa pead suudlema Silvat" jutustab sünge ja tumedates toonides loo Silvast, kes magamatuse tõttu satub autoavariisse, kus isikus, kellele ta otsa sõidab, tunneb ta ära oma lapsepõlvesõbranna Helena, kes on ametlikult juba aastaid tagasi surnuks kuulutatud. Silva võtab ette teekonna tagasi lapsepõlvemaale, kohta, mille nimi on Omavere. Uuriva ajakirjanikuna asub ta otsima niidiotse, sest ta ei saa üle alateadvuses olevast mõttest, et Helena on ikka veel elus. Silva taastab suhted oma vanaemaga, kellega ta pole aastaid suhelnud ja Omaveres elava lapspõlvesõbra ja esimese armastuse Mikoga, kelle kaudu ta samm sammult tõele lähemale jõuab. Mineviku eest ei suuda keegi põgeneda.
Omavere on koht, mis ajas mul ihukarvad püsti. Kõikidel on saladused, kõik on üksteisega tihedalt seotud. Kohanimi oli väga hästi välja mõeldud. Mina seostasin seda ingliskeelse sõnaga "inbreed",mis kirjeldab tabavalt nii väikesele kohale omast karakteristikat, kui ka süžeele omapäraseid aspekte.
Tegelastest:
Tegelasi on raamatus palju, peategelastest kuni väiksemate, toetavate, tegelasteni välja. Nad kõik kannavad ühel või teisel viisil süžeed edasi ja neil kõigil on oma roll lõpliku pusle kokkupanemisel. Ja uskuge mind, selle pusle kokkupanemine ei ole üldse lihtne! Kangelastest saavad antikangelased, antikangelastest kangelased ja mitte keegi pole ei üdini hea ega ka üdini halb - nii võiks tegelaskujud kirjeldavalt kokku võtta. Mitte keegi pole selline nagu ta esialgu paisatab ja see teeb romaani psühholoogiliselt kaasakiskuvaks ja tegelased mitmekihiliseks ja selle eest tuleb autorile au anda.
Kokkuvõtvalt:
Väga hästi kirjutatud ja erinevatest süžeeliinidest kokkupandud psühholoogiline sünge kriminull, mida oli põnev lugeda. Tegemist on kaasahaarava romaaniga, mis pakub ootamatuid ja ettearvamatuid pöördeid, mis puudutab raskeid teemasid ja mis on kirjutatud kire ja lennukusega, mis pakub lugejale mitmetahulisi värvikaid tegelasi ning kus hirmuäratavate detailidega pole kokku hoitud.
Kindlasti ei soovitaks ma raamatut väga noorele lugejaskonnale, sest teemad, mida raamat puudutab on tõsised, tegelasi langeb murdu ja kirjeldused on kohati detailideni võikad. Kõikidele teistele - soovitan kuumalt! Väga kuumalt!
March 7, 2021
Oma olemuselt ei ole raamat tavaline žanriromaan, tutvustatakse seda kui "mitmeplaanilist psühholoogilist kriminaalromaani". Seda ka see raamat on - ühtepidi liigub tõesti siis krimka-joon, kus ajakirjanik Silva Stökel uurib kunagi kadumaläinud lapsepõlvesõbranna Helena eluteed. Teistpidi räägib autorit mitmete tegelaste elust, mida ma ise liigitaks n-ö "tavalise hea romaani" alla. Noh, nagu siis see ilukirjandus on. Kusjuures mingi osa on võib-olla isegi Rohelendi enda elukogemustest pärit, on ju ka tema lähisugupuus saksa ja rootsi verd sarnaselt Silva Stöklile.
Lugu räägib sellest, kuidas üks veider kohtumine paneb peategelase minevikku sukelduma. Silva igapäevaelu on täis raskestikasvatatava poja Robiniga tegelemist, mis on kaasa toonud korralikud unehäired. Ei ole ka abikaasa Ingmarist eriti abi, kes kipub kodus arvutis tööd teha klõbistama ning ei taha teistest pereliikmetest midagi teada. Enda otsinguil jõuab Silva kiirelt oma kodukülla Omaverre, kus siis mineviku sünged varjud hakkavad lahti rulluma. On mitmeid päris lahedaid kohalikke tegelasi, kes kipuvad küll jääma pigem kahemõõtmelisteks, on ju raamat ka pisut õbluke.
Väga lihtsustatult just selline raamat ongi, ei tahagi täpsemaks minna. Autor krutib raamatu arenedes põnevust ülesse, tuleb välja jõhkraid kuritegusid - mingi nurga alt täiesti võrreldav skandinaavia tumedama krimkaga. Eriti kui võtta hindamise aluseks räigus, kohutavad perekonnaajalood ning erinev seksuaalne kuritarvitamine. Loomulikult on tegelaste perekonnaelud untsus.
Aga samas nagu varem ka kirjutasin, siis on see raamat selline segu krimkast ja muust, ma ei oska üteldagi, on see nüüd hea või mitte. Ma ise kahtlustan, et tõsised krimkasõbrad võivad raamatut võtta natuke pika hambaga, kuna krimka seisukohast "vahepealset" osa on natuke paljuvõitu. See ei ole vbolla isegi väga erinev skandinaavia-värgist - lihtsalt kuna nimed ja olemus on selline tuttavlik, siis võib mõjuda kuidagi... tuttavalt. Oleks rootsi nimed ja asukohad, siis tunduks selline värskem. Praegu aga on mingis mõttes kohalik ugriduum segatuna sünge krimkaga.
Stiililiselt on tihtipeale nii, et tegevus toimub mõne tegelase silme läbi, mingi hetk ta hakkab mõtisklema ning tegevus liigub kuhugi minevikku. See pole kuidagi eristatud, kursiivis või muul viisil füüsiliselt kohe nähtav. Ehk siis lugemisel ei saa "üle jala" lasta, muidu võib äkki avastada, et tegevus on sattunud hoopis teise kanti ja jummala võõras.
Mulle selline gemüse üldjoontes mekkis hästi. St tegelasi ei olnud väga palju - aga neid oli mingis mõttes liiga palju. Samas väga ei tahaks järjekordset 500-600 lk tellist ka, kus igasugused nurgatagused vennad ja õed üsna detailselt kirja pannakse. Selline igatepidi normaalne raamat, sobis kenasti, kulus kahe päevaga ära. Hea kiire lugemine, ilmselt tulevikus vaataks veel, kuidas Silva Stöklil elu edasi läheb.
Lugu räägib sellest, kuidas üks veider kohtumine paneb peategelase minevikku sukelduma. Silva igapäevaelu on täis raskestikasvatatava poja Robiniga tegelemist, mis on kaasa toonud korralikud unehäired. Ei ole ka abikaasa Ingmarist eriti abi, kes kipub kodus arvutis tööd teha klõbistama ning ei taha teistest pereliikmetest midagi teada. Enda otsinguil jõuab Silva kiirelt oma kodukülla Omaverre, kus siis mineviku sünged varjud hakkavad lahti rulluma. On mitmeid päris lahedaid kohalikke tegelasi, kes kipuvad küll jääma pigem kahemõõtmelisteks, on ju raamat ka pisut õbluke.
Väga lihtsustatult just selline raamat ongi, ei tahagi täpsemaks minna. Autor krutib raamatu arenedes põnevust ülesse, tuleb välja jõhkraid kuritegusid - mingi nurga alt täiesti võrreldav skandinaavia tumedama krimkaga. Eriti kui võtta hindamise aluseks räigus, kohutavad perekonnaajalood ning erinev seksuaalne kuritarvitamine. Loomulikult on tegelaste perekonnaelud untsus.
Aga samas nagu varem ka kirjutasin, siis on see raamat selline segu krimkast ja muust, ma ei oska üteldagi, on see nüüd hea või mitte. Ma ise kahtlustan, et tõsised krimkasõbrad võivad raamatut võtta natuke pika hambaga, kuna krimka seisukohast "vahepealset" osa on natuke paljuvõitu. See ei ole vbolla isegi väga erinev skandinaavia-värgist - lihtsalt kuna nimed ja olemus on selline tuttavlik, siis võib mõjuda kuidagi... tuttavalt. Oleks rootsi nimed ja asukohad, siis tunduks selline värskem. Praegu aga on mingis mõttes kohalik ugriduum segatuna sünge krimkaga.
Stiililiselt on tihtipeale nii, et tegevus toimub mõne tegelase silme läbi, mingi hetk ta hakkab mõtisklema ning tegevus liigub kuhugi minevikku. See pole kuidagi eristatud, kursiivis või muul viisil füüsiliselt kohe nähtav. Ehk siis lugemisel ei saa "üle jala" lasta, muidu võib äkki avastada, et tegevus on sattunud hoopis teise kanti ja jummala võõras.
Mulle selline gemüse üldjoontes mekkis hästi. St tegelasi ei olnud väga palju - aga neid oli mingis mõttes liiga palju. Samas väga ei tahaks järjekordset 500-600 lk tellist ka, kus igasugused nurgatagused vennad ja õed üsna detailselt kirja pannakse. Selline igatepidi normaalne raamat, sobis kenasti, kulus kahe päevaga ära. Hea kiire lugemine, ilmselt tulevikus vaataks veel, kuidas Silva Stöklil elu edasi läheb.
May 28, 2020
Ma ikkagi ei saa päris täpselt aru, mis meil selle kodumaise krimikirjandusega on, et see eriti ei kanna.
Jah, kirjutada iseenesest Rohelend oskab, selles pole kahtlust, aga muus osas oli raamat täpselt sama maavillane, nagu nad meil siin olema kipuvad – see tähendab nõrku motiive, välja kujundamata tegelasi, ebaloogilisi ja naiivsevõitu süžeekäike. NtMorna Omavere asula on täiesti absurdne üksus, kuhu on kogunenud suur hulk kurikaelu, muud elanikkonda seevastu ei paista eriti olevat ning vallavanema mõrv ei ületa kohalike hulgas absoluutselt mitte mingit uudiskünnist. Isik, kes idee poolest kuritegu uurima peaks, ei uuri tegelikult midagi, vaid rapsib sihitult ringi ning oma käes olevat tõendusmaterjali lihtsalt ei loe. Sarnaseid ebausutavusi on raamat tervikuna täis.
Mu meelest on konkreetse teose (aga ilmselt on probleem üleüldine) häda selles, et autor küll teab, kuhu ta tahab välja jõuda (mis iseenesest on muidugi hea), aga see tähendab, et kõik sündmused surutakse jõuga sellesse raami, isegi kui nad sinna tegelikult sobida ei taha, ning üldmulje jääb seetõttu veidralt naiivne.
Jah, kirjutada iseenesest Rohelend oskab, selles pole kahtlust, aga muus osas oli raamat täpselt sama maavillane, nagu nad meil siin olema kipuvad – see tähendab nõrku motiive, välja kujundamata tegelasi, ebaloogilisi ja naiivsevõitu süžeekäike. Nt
Mu meelest on konkreetse teose (aga ilmselt on probleem üleüldine) häda selles, et autor küll teab, kuhu ta tahab välja jõuda (mis iseenesest on muidugi hea), aga see tähendab, et kõik sündmused surutakse jõuga sellesse raami, isegi kui nad sinna tegelikult sobida ei taha, ning üldmulje jääb seetõttu veidralt naiivne.
February 7, 2017
Äravahetamiseni sarnane "Politseiniku tütrega". Liiga palju musti saladusi, mõrvu ja muud jama, et mõjuda usutavalt. peategelane, kes topib oma nina sinna, kuhu pole vaja, aga kui tal on käes tõestusmaterjal, loeb seda alles loo lõpus.
February 20, 2017
Taas üks hea eesti krimiromaan - sünge, karm, saladustest pungil. Vahepeal hakkas ikka päris kõhe. Peategelase käitumine mõnes kohas natuke häiris, aga ta ei peagi olema täiuslik ega totaalselt meeldima. Ei oleks osanud arvatagi enne eelmist aastat, et pooleldi mahajäetud eesti külakesed ja unnevajunud alevikud võivad nii hästi sobida krimipõnevike tegevuspaikadeks. Jään ootama uut osa....
September 8, 2017
Lühidalt kirja panduna oleks mu lugemiselamused järgmised...
" Alguses ei saanud eriti aru, mis on selles raamatus nii erilist, kuid lõpuks kiskus ikkagi silma märjaks ja emotsioonid lõid lõkkele."
Selle raamatu kohta olen lugenud nii palju häid kommentaare. Siis vaatas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt vastu. Sugugi mitte niisama ilmetult, vaid lausa kutsus sammuma otse selle raamatu ette ja kiirelt endale laenutama. ;) Midagi selle raamatu kaanekujundusest tekitab minus kirjeldamatu tunde. Sisu ... ma nüüd ei leia häid sõnu... olen segaduses, sest alguses ei pakkunud lugemine justkui mingeid erilisi elamusi. Võimalik, et olin veel eelmistes loetud raamatutes kinni. Või siis olid ootused Silva raamatule liiga suured. Ma ei tea põhjust, kuid tabasin end mõtlemast, et mis küll nii paljusid selle raamatu juures ära võlus? Mina siin midagi erilist justkui ei leia. Kui siis keskmisest palju parem kirjutamise stiil, sest lugeda oli tõesti kerge. Mulle sobis.
Siis hakkas aga lugu rohkem avanema ja tekkis selline vastik jälestus tunne. " Miks... no miks ...", eks, aga kui ka selle tunde läbi endast lasin ja raamatu ikkagi lõpuni suutsin lugeda, siis settis kõik paika. Ja nüüd ma tõesti pean ka ikkagi tõdema, et mullegi see raamat meeldis (uhh, see sõna on muidugi väga vales kohas) ja jättis sügava emotsionaalse jälje.
" Alguses ei saanud eriti aru, mis on selles raamatus nii erilist, kuid lõpuks kiskus ikkagi silma märjaks ja emotsioonid lõid lõkkele."
Selle raamatu kohta olen lugenud nii palju häid kommentaare. Siis vaatas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt vastu. Sugugi mitte niisama ilmetult, vaid lausa kutsus sammuma otse selle raamatu ette ja kiirelt endale laenutama. ;) Midagi selle raamatu kaanekujundusest tekitab minus kirjeldamatu tunde. Sisu ... ma nüüd ei leia häid sõnu... olen segaduses, sest alguses ei pakkunud lugemine justkui mingeid erilisi elamusi. Võimalik, et olin veel eelmistes loetud raamatutes kinni. Või siis olid ootused Silva raamatule liiga suured. Ma ei tea põhjust, kuid tabasin end mõtlemast, et mis küll nii paljusid selle raamatu juures ära võlus? Mina siin midagi erilist justkui ei leia. Kui siis keskmisest palju parem kirjutamise stiil, sest lugeda oli tõesti kerge. Mulle sobis.
Siis hakkas aga lugu rohkem avanema ja tekkis selline vastik jälestus tunne. " Miks... no miks ...", eks, aga kui ka selle tunde läbi endast lasin ja raamatu ikkagi lõpuni suutsin lugeda, siis settis kõik paika. Ja nüüd ma tõesti pean ka ikkagi tõdema, et mullegi see raamat meeldis (uhh, see sõna on muidugi väga vales kohas) ja jättis sügava emotsionaalse jälje.
February 17, 2017
Raamat hoidis kuni lõpuni enda kütkes. Põnevust jagus, ning teemad olid väga aktuaalsed.
Tüdruk rongis ja Kadunud raamatu austajatele väga sobilik!
Tüdruk rongis ja Kadunud raamatu austajatele väga sobilik!
February 1, 2017
Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
December 27, 2020
Hämmastavas Omavere külas on enamvähem kõik surmalapsed. Ikka juhtub, et inimesed hukkuvad ja kaovad, ütlevad kohalikud. Keldris peetakse seksiorjana tüdrukut lausa ligi 20 aastat (a la Josef Fritzli juhtum Austrias), katakombidesse matetakse hämara päritoluga laipu ja metsas peidetakse musta päritoluga luksusmaastureid, millega käiakse vahepeal linnas ringi sõitmas. Üdini kuritegelikus külas on suht leebe projekt et politseiinspektor ja ajalehe peatoimetaja kasvatavad üheskoos põllu peal kanepit, kusjuures seda kõike droonide ja satelliitide ajastul! Peategelane on ebakindel ja oma eluga rahulolematu ajakirjanik, oma toredat vanaema ei ole ta 20 aastat külastanud. Ühel õhtul hüppab talle auto ette ammu kadunud sõbrannat meenutav naine ja käivitub kohtumine mineviku varjudega, nagu kaunilt öeldakse, kuigi rahaahned kurjategijad, maetud laibad, pedofiil-isad ja perverdid on midagi hullemat kui „varjud“. Riivamisi teevad tegemist mineviku paratamatused nagu sõda, küüditamine, kgb. Üsna tarbetuna on romaani sisse pandud muinsuskaitse ja Rail Baltica projekt. Ladusalt jutustaval ja filmilike stseenidena ülesehitatud raamatul on see häda, et kurjategijaid on liiga palju. Kirjastaja oleks võinud autoril lasta käsikirja natuke redigeerida, roimade poolest õhemaks võtta. Mõnede tegelaste lood ja motiivid jäävad mulle täiesti arusaamatuks, näiteks patsienti käperdav arst ja kahtlasi süste tegev õde haiglas. Mõned tegelased muutuvad kangesti palju, on vahepeal head, siis aga halvad või ilusad ja koledad. Johanna müsteeriumist ma ei saanud aru. Ka kuskilt välja ilmunud uus tikk-kontsadega vallavanem jäi mulle ebaselgeks, samuti mõnede inimeste hukkumine ja kadunud Helena elu lõpuaastad. Igatahes on surnuaial lõpuks palju uusi haudu, mõned tegelased on ümber kasvanud, teised saladuste koormast vabanenud. Lugeda igav ei olnud, aga lõpuks jäi ebamugav segadus sellest sihitult levinud kurjusest.
October 16, 2025
Esmalt, midagi nii haiget pole ma vist enne raamatu formaadis lugenud ja ei soovita seda kellegile, kes on tundlikuma natuuriga, sest see loetu võib päris tükiks ajaks veel külge jääda nagu paha hais. Ma saan aru et sellised asjad juhtuvad maailmas ja igal pool, mis sellel siis ühes Eesti pärapõrgu ääremaal toimumast segaks. Aga no väikeses kohas just teavad kõik kõiki ja inimestel on igav ja igavuse peletamiseks sobivad teiste inimeste elud ja kuulujutud suurepäraselt. Lisaks tegevus toimub ikkagi 21. sanandil kus tehnika on üliarenenud. Kuid raamatus jäetakse mulje nagu kõik toimuks kusagil Eesti aja alguses. Ajal kus kedagi miskit ei huvita, maffia möllab, metsad taritakse tühjaks ja keegi midagi ei näe. Jah ma tean et kunagi oli tõesti nii, et naabrinaine sai lastega kodus peksa ja see oli kõigile teada, kuid kedagi see ei huvitanud, sest see polnud nende asi. Aga kogu raamatu sündmustike kirljeldus toimub 1996-2016, mis minumeelest ei läinud kokku asjaoluga et inimesed muudkui surevad ühes alevikus, maffia möllab ning kõige tipuks politsei arvab et ta ei pea midagi uurima sest kedagi nagunii ei huvita miski. Uhesõnaga see taustaolustik ja meelolu natuke nagu ei toiminud tervikuna.
Jah lugu oli otsast lõpuni äärmiselt põnev ja alles viimastel lehekülgedel tuleb välja raamatu pealkirja tähendus, et miks seda Silvat siis ikkagi suudlema peab ja kõik muu loksub ka paika, kuid minu jaoks oli seda kõike juba üle võlli liigagi palju. Nagu liiga palju tegelasi, kes keegi polnud normaalne ja siis hakati kõiki nende tegelaste tegusi põhjendama ja psühhoologiat avama, kugi mõndade tegelaste olemasolu ja motiivid jäid ikkagi selgusetuks- kahtlane med õde, vägistav psühhiaater, hull abikaasa ja kes oli ja mida tahtis see uus vallavanem!?
Jah lugu oli otsast lõpuni äärmiselt põnev ja alles viimastel lehekülgedel tuleb välja raamatu pealkirja tähendus, et miks seda Silvat siis ikkagi suudlema peab ja kõik muu loksub ka paika, kuid minu jaoks oli seda kõike juba üle võlli liigagi palju. Nagu liiga palju tegelasi, kes keegi polnud normaalne ja siis hakati kõiki nende tegelaste tegusi põhjendama ja psühhoologiat avama, kugi mõndade tegelaste olemasolu ja motiivid jäid ikkagi selgusetuks- kahtlane med õde, vägistav psühhiaater, hull abikaasa ja kes oli ja mida tahtis see uus vallavanem!?
January 25, 2026
Uhhh. Ma pole tükk aega midagi nii haiget... ja samas nii vingelt ja põnevalt kribatut lugenud 😃 Olgu, alati ei olnud lugu küll kõige usutavam ja tekitas ikka kõvasti küsimusi, aga see on ikka hämmastav, millist pinget suutis lugu lõpuni hoida ja kui palju pöörakuid see sisaldas!
Ja kihte on ses loos nagu napoleoni koogil 😃
Alguses tundub, et mitte mitte midagi ei saa aru. Tegelasi on nagu murdu ja muudkui tuleb juurde, mõni lüüakse maha aga selle asemele ilmuvad uued. Natuke võib segadisse ajada osade tegelaste tekstisisene minevikuvestluste juurde hüppamine, ilma kursiivi või ettehoiatuseta -et saa ise aru kas jutt on nüüd praegusest või kunagisest ja millal minevikust jälle tagasi jõutakse.
Paras selline psühholoogiline andmine käib, iga tegelase rindel. Kui algul ei tundunud ükski tegelane päriselt nagu sümpaatne, siis loo lõpupoole tundus kohalik politseimees üllatavalt otsusekindel ja talle ma tundsin/elasin küll kaasa lõpus. Tegelased on kuidagi jah sellised, kes erilist armastust enda vastu äratada ei suutnud. Vastikust, peavangutamist ja muid negatiivseid tundeid pigem küll.
Üldiselt väga nõrganärvilistele ei soovita, on üsna otseütleva keelega (mulle sobib) ja päris võikaid kohti on.(üsna jäledaid jah)
Muidu väga haarav ja isegi filmilik lugu väikese koha ja nö. väikeste inimeste pekkiläinud/raisatud/kurbadest eludest.
Aga kuskil on siiski mingi lootus olemas. Loo parim osa on minu meelest ikka see, kuidas kõik need seosed on loodud ja kuidas pinge lõpuni üleval püsib.
Ja kihte on ses loos nagu napoleoni koogil 😃
Alguses tundub, et mitte mitte midagi ei saa aru. Tegelasi on nagu murdu ja muudkui tuleb juurde, mõni lüüakse maha aga selle asemele ilmuvad uued. Natuke võib segadisse ajada osade tegelaste tekstisisene minevikuvestluste juurde hüppamine, ilma kursiivi või ettehoiatuseta -et saa ise aru kas jutt on nüüd praegusest või kunagisest ja millal minevikust jälle tagasi jõutakse.
Paras selline psühholoogiline andmine käib, iga tegelase rindel. Kui algul ei tundunud ükski tegelane päriselt nagu sümpaatne, siis loo lõpupoole tundus kohalik politseimees üllatavalt otsusekindel ja talle ma tundsin/elasin küll kaasa lõpus. Tegelased on kuidagi jah sellised, kes erilist armastust enda vastu äratada ei suutnud. Vastikust, peavangutamist ja muid negatiivseid tundeid pigem küll.
Üldiselt väga nõrganärvilistele ei soovita, on üsna otseütleva keelega (mulle sobib) ja päris võikaid kohti on.(üsna jäledaid jah)
Muidu väga haarav ja isegi filmilik lugu väikese koha ja nö. väikeste inimeste pekkiläinud/raisatud/kurbadest eludest.
Aga kuskil on siiski mingi lootus olemas. Loo parim osa on minu meelest ikka see, kuidas kõik need seosed on loodud ja kuidas pinge lõpuni üleval püsib.
February 12, 2019
Mulle meeldis:
- autori kirjutamisstiil. Filmilik ja kohati unenäoline. Hea dialoog. Võibolla oli natuke liiga palju hüppamist ajas edasi ja tagasi. Aga tegelaste vaatenurkade vaheldumine oli mõnus.
- põnevus. Pinge oli üleval, kuskil poole raamatu peal vajus küll ära. Lugesin siiski lõpuni.
Mulle ei meeldinud:
- lugu meenutas Eesti räiget versiooni filmist "Wrong turn".
-skisofreenilised tegelased. Jäi mulje, et kõik tegelased olid psühhopaadid.
- jälgid stseenid on kirjutatud lüüriliseks ja vastupidi. Ühest küljest autor kirjutab väga haaravalt ja ilusti, järgmisel hetkel seotakse see mingi jälkusega. Tulemus on see, et lugejana loodad juba mõne tegelase suhtes positiivsemat lahendust aga järgmisel hetkel oled kuskil sopaloigus, oksemaitse suus. Tegelaste siseelu on ka umbes samasugune - korraks helgib lootusekiir ja siis jälle jälkus peal.
Kui autori eesmärk oligi lugejat niimoodi üles-alla raputada siis tal kahtlemata see õnnestus. Iseasi kas lugeja seda tahab.
Ei saa kokkuvõttes öelda, et hea tunne oleks jäänud peale lugemist. Pigem õõvastav ja häiriv.
- autori kirjutamisstiil. Filmilik ja kohati unenäoline. Hea dialoog. Võibolla oli natuke liiga palju hüppamist ajas edasi ja tagasi. Aga tegelaste vaatenurkade vaheldumine oli mõnus.
- põnevus. Pinge oli üleval, kuskil poole raamatu peal vajus küll ära. Lugesin siiski lõpuni.
Mulle ei meeldinud:
- lugu meenutas Eesti räiget versiooni filmist "Wrong turn".
-skisofreenilised tegelased. Jäi mulje, et kõik tegelased olid psühhopaadid.
- jälgid stseenid on kirjutatud lüüriliseks ja vastupidi. Ühest küljest autor kirjutab väga haaravalt ja ilusti, järgmisel hetkel seotakse see mingi jälkusega. Tulemus on see, et lugejana loodad juba mõne tegelase suhtes positiivsemat lahendust aga järgmisel hetkel oled kuskil sopaloigus, oksemaitse suus. Tegelaste siseelu on ka umbes samasugune - korraks helgib lootusekiir ja siis jälle jälkus peal.
Kui autori eesmärk oligi lugejat niimoodi üles-alla raputada siis tal kahtlemata see õnnestus. Iseasi kas lugeja seda tahab.
Ei saa kokkuvõttes öelda, et hea tunne oleks jäänud peale lugemist. Pigem õõvastav ja häiriv.
December 7, 2018
Silva on ajakirjanik ja ema kolmeaastasele pojale, kellega pole just kerge hakkama saada. Võib-olla kasvab laps sellest välja, aga võib-olla saab hoopis diagnoosi. Pidev magamatus ja mitte just toetav abikaasa.
Ühel õhtul jääb keegi naine (Helen) peaaegu Silva kodu juures tema auto ette, kuid kaob pimedusse, enne kui Silva reageerida jõuab. Talle tundub, et tegemist on tema ammu kadunud lapsepõlvesõbratariga, ning ta asub pikka aega unustuses olnud Helenit otsima. Lahti hakkavad rulluma üpris ootamatud lood ja saatused. Silva on terane uurija, kellele kohalik politseinik korduvalt vihjab, et ta võiks politseitöö peale mõtlema hakata, ja tal on ka ebatavaliselt palju õnne. Tegevus toimub Omaveres.
Ei saa kuidagi väita, et see on raamat, mida peab lugema, aga eesti uudiskirjandusega kursis olemiseks pole paha valik.
Birk Rohelend (pärisnimi Hele-Riin Moon; sündinud 17. aprillil 1981 Viljandis) on eesti kirjanik. Ta on üks kirjastuses Tänapäev välja antud noorsooromaani sarjade (2007 ja 2009) autoritest. Alates 2011. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.
Ühel õhtul jääb keegi naine (Helen) peaaegu Silva kodu juures tema auto ette, kuid kaob pimedusse, enne kui Silva reageerida jõuab. Talle tundub, et tegemist on tema ammu kadunud lapsepõlvesõbratariga, ning ta asub pikka aega unustuses olnud Helenit otsima. Lahti hakkavad rulluma üpris ootamatud lood ja saatused. Silva on terane uurija, kellele kohalik politseinik korduvalt vihjab, et ta võiks politseitöö peale mõtlema hakata, ja tal on ka ebatavaliselt palju õnne. Tegevus toimub Omaveres.
Ei saa kuidagi väita, et see on raamat, mida peab lugema, aga eesti uudiskirjandusega kursis olemiseks pole paha valik.
Birk Rohelend (pärisnimi Hele-Riin Moon; sündinud 17. aprillil 1981 Viljandis) on eesti kirjanik. Ta on üks kirjastuses Tänapäev välja antud noorsooromaani sarjade (2007 ja 2009) autoritest. Alates 2011. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.
This entire review has been hidden because of spoilers.
August 5, 2018
Taas üks krimka, seekord jälle eesti autorilt.
Silva Stökeli auto ette hüppab naine, kes Silvale tundub olevat tema lapsepõlvesõbranna, kes on aastaid tagasi kadunuks jäänud. Juhtum ei anna Silvale asu, seda enam, et ta leiab kapotikaanelt verd. Siva läheb tagasi vanaema juurde, kus ta on oma lapsepõlve veetnud, ja hakkab uurima, mis on siis juhtunud. Välja tuleb nii mitmeidki õõvastavaid asju.
Raamat on kirjutatud haaravalt, lugu on põnev ega jää millegagi alla Põhjamaade krimkadele. Loosse on sisse põimitud mitmeid aktuaalseid probleeme, nt Rail Balticu ehituse plaanimine. Igal juhul sobiv lugemine krimilugude austajatele. :)
Silva Stökeli auto ette hüppab naine, kes Silvale tundub olevat tema lapsepõlvesõbranna, kes on aastaid tagasi kadunuks jäänud. Juhtum ei anna Silvale asu, seda enam, et ta leiab kapotikaanelt verd. Siva läheb tagasi vanaema juurde, kus ta on oma lapsepõlve veetnud, ja hakkab uurima, mis on siis juhtunud. Välja tuleb nii mitmeidki õõvastavaid asju.
Raamat on kirjutatud haaravalt, lugu on põnev ega jää millegagi alla Põhjamaade krimkadele. Loosse on sisse põimitud mitmeid aktuaalseid probleeme, nt Rail Balticu ehituse plaanimine. Igal juhul sobiv lugemine krimilugude austajatele. :)
September 19, 2025
Kuula veel Vikerraadiot :D võiks olla selle asja kokkuvõte. Nimelt sattusin kuulama esimest episoodi sellest raamatust järjejutuna ja jäi vaevama. Igatahes, marssisin raamatukokku, laenutasin ja lugesin siis üle saja aasta ühe Eesti krimka läbi. Tegelikult oli omal moel täitsa hästi kirja pandud aga no mis värk see on vägivaldse intsestiga alates “Lohetätoveeringuga tüdrukust”? See on sõna otseses mõttes lõputu teema. Ausalt öeldes tekitab õõva ja oi-kui-palju küsimusi inimeste kohta nii üldiselt. Lõpupoole läks asi täitsa üle võlli siiski ja mõni liin tundus mulle ülearune, ajas loo liiga pudruseks. Stiil väga meeldis, lugu kippus natuke liig olema, võiks olla kokkuvõte.
This entire review has been hidden because of spoilers.
October 8, 2017
Võtsin ta lugeda, kuna nii palju räägitud ja kiidetud.
Mind alguses väga häiris, et erinevate liinide lood olid nii hüplikud ja vahetusid kiirelt. Hakkad juskui kuhugi jõudma ja jälle uus liin. Poole raamatu pealt harjusin sellega ära ja ei pannud seda enam väga tähele.
Lugu ise oli põnev ja haarav, kuid veidi etteaimatav. Teisalt väga võigas ja õudne.
Minus suurt vaimustust ei tekitanud, kuid ilmselt loen samalt autorilt veel.
Mind alguses väga häiris, et erinevate liinide lood olid nii hüplikud ja vahetusid kiirelt. Hakkad juskui kuhugi jõudma ja jälle uus liin. Poole raamatu pealt harjusin sellega ära ja ei pannud seda enam väga tähele.
Lugu ise oli põnev ja haarav, kuid veidi etteaimatav. Teisalt väga võigas ja õudne.
Minus suurt vaimustust ei tekitanud, kuid ilmselt loen samalt autorilt veel.
February 23, 2018
Pean tunnistama, et ootasin Rohelendilt tugevamat esitust. Minu jaoks olid tegelaste motiivid sageli halvasti põhjendatud, kurjus oli lihtsalt kurjus kurjuse pärast, saatusega leppimine lihtsalt saatusega leppimine saatusega leppimise pärast jne. Hea, et ostsin kirjatüki e-raamatuna, sest raamaturiiulipinda oleks kahju raisata olnud. Muidu oleks võibolla 3 tärni välja venitanud, aga autori keelekasutus jättis paiguti tugevalt soovida.
February 1, 2026
4.5⭐️
What in the Seven Husbands of Evelyn Hugo is going on in here?🧐
I was sceptical about reading a thriller written by an Estonian author, but I was pleasantly surprised. I read it in just three days and was hooked from the first page.
Even though some scenes or aspects were questionable, I still had fun reading it.
What in the Seven Husbands of Evelyn Hugo is going on in here?🧐
I was sceptical about reading a thriller written by an Estonian author, but I was pleasantly surprised. I read it in just three days and was hooked from the first page.
Even though some scenes or aspects were questionable, I still had fun reading it.
December 28, 2017
Lugu jäi veidi segaseks, liiga ebareaalseks, mis võis olla taotluslik, aga sellisel juhul ei paistnud see siiski välja. Samas psüühika ja seksuaalsete häiretega ei koonerdatud ja armastus või selle puudumine oli peamine tegudele motiveerija.
January 19, 2019
Silva Stökeli krimilugu. 20 aastat kadunud sõbranna Helena. Üksik talu metsas, väiksed hauad...
September 22, 2022
Päris võigas lugu....
March 10, 2017
Rohelennu seni viimane, kriminaalromaani võtmes kirjutatud raamat. Peab tõdema, et kuigi tegu on kaasakiskuva ja põneva lugemisega, ei avaldanud see sugugi sedavõrd muljet, kui ma esialgu ootasin.
Sisu on täiesti keskmisel kodumaise teleseriaali tasemel (viide sellele, et Rohelend on olnud mitme eesti teleseriaali stsenarist). See tähendab eelkõige seda, et dialoogid on tihti puised, tegelased lähevad oma portreega vastuollu ja süžeekäigud on sageli lihtsameelsed ning ebaloogiliselt kujunevad. Kohati kisub tegevus nii naiivselt napakaks, et tekib vägisi kahtlus, kas autor on selle teadlikult keel põses kirjutanud. See jääb siiski vaid kahtluseks, sest sealsamas käsitletakse tõsiseid ja naljast väga kaugel olevaid teemasid.
Kuigi põhitegevus toimub väikelinnas nimega Omavere (leidlikult valitud nimi), siis kahtlen, et Rohelennul endal üldse mingeid sügavamaid kokkupuuteid Eesti väikeasulatega on - vallavanema mõrv linnavalitsuse kabinetis ei ärata absoluutselt mingitki kohalikku huvi - ja üldse tundub, et linnaelanikke ei ole palju rohkem, kui kümme rumalat ükskõikset inimest.
Loomulikult, kui hunnik inimesi oli tapetud, seoti lõpus kõik otsad kokku, iga küsimus leidis lahenduse ja raamat lõppes kalmistul lootusrikka pilguga tulevikku vaadates.
Rohelend on mõista andnud, et Silva Stökeli lood saavad olema mitmeteoseline krimiromaanide sari, kuid minust jäävad need edasised küll tõenäoliselt lugemata.
Sisu on täiesti keskmisel kodumaise teleseriaali tasemel (viide sellele, et Rohelend on olnud mitme eesti teleseriaali stsenarist). See tähendab eelkõige seda, et dialoogid on tihti puised, tegelased lähevad oma portreega vastuollu ja süžeekäigud on sageli lihtsameelsed ning ebaloogiliselt kujunevad. Kohati kisub tegevus nii naiivselt napakaks, et tekib vägisi kahtlus, kas autor on selle teadlikult keel põses kirjutanud. See jääb siiski vaid kahtluseks, sest sealsamas käsitletakse tõsiseid ja naljast väga kaugel olevaid teemasid.
Kuigi põhitegevus toimub väikelinnas nimega Omavere (leidlikult valitud nimi), siis kahtlen, et Rohelennul endal üldse mingeid sügavamaid kokkupuuteid Eesti väikeasulatega on - vallavanema mõrv linnavalitsuse kabinetis ei ärata absoluutselt mingitki kohalikku huvi - ja üldse tundub, et linnaelanikke ei ole palju rohkem, kui kümme rumalat ükskõikset inimest.
Loomulikult, kui hunnik inimesi oli tapetud, seoti lõpus kõik otsad kokku, iga küsimus leidis lahenduse ja raamat lõppes kalmistul lootusrikka pilguga tulevikku vaadates.
Rohelend on mõista andnud, et Silva Stökeli lood saavad olema mitmeteoseline krimiromaanide sari, kuid minust jäävad need edasised küll tõenäoliselt lugemata.
February 23, 2017
Ma pole ammu lugenud nii filmiliku ülesehitusega raamatut. Need kirjeldused olid fantastilised toomaks lugeja silme ette olukordi sellest kirjust loost.
Õhtul kui raamatu kätte võtsin, tekkis mul juba esimest lehekülge lugedes kulmude vahele korts nagu siis, kui hakkan vaatama mõnda eesti filmi ja mõttes on, et mida küll sellega on öelda tahetud. Paljud eesti filmid muudavad mind tavaliselt skeptiliseks juba enne, kui ma neid näen, kuid enamasti ma pettuma ei pea. Nii võib, ma usun, ka selle raamatu kohta öelda.
Edasi lugedes, tutvudes paljude erinevate tegelastega, tekkis mul järgmine mõte või küsimus, mis pani mind mõtlema tegelikult terve raamatu vältel. Küsimuseks oli: ’Kas päriselt on kõigil eestlastel nii masendav elu?’ Siin raamatus ei kohanud ma ühtegi elutervet või õnnelikku inimest. Kõigil veeres elu ainult mäge mööda allapoole.
Mulle tundub, et eesti kirjanikele on iseloomulik kujutada elu kuidagi süngena. Seetõttu ma ilmselt olengi eesti nüüdiskirjandusest kaarega mööda käinud. Mõnikord just ongi vaja pigem halbade tunnete tulva, mis hiljem kauem mõtlema panevad, kuid koguaeg ma ilmselt sellist kirjandust lugeda ei suudaks.
Siiski mulle väga istus stiil, kuidas raamat on üles ehitatud. Lugu sai näha nii paljude inimeste silme läbi, et üldpilt tekkis palju terviklikum, kui see oleks tekkinud näiteks vaid Silva silme läbi kirjeldatuna.
Nüüd olen saanud juba päris pikalt raamatule tagasi mõelda, kuid ma ei oska ikkagi sellest midagi kindlat arvata. Kohati mulle väga meeldis, kõik need kirjeldused ja kogu see terviklikkus, kuid rääkides raamatust oma sõpradele, hakkas ka mulle tunduma, et mingi hetk kiskus see natuke jaburaks. Eriti, kui mõtlen lõpuosale.
Arvan, et kui järgmine raamat Silva Stökeli lugudest lettidele jõuab, püüan selle esimesel võimalusel kätte võtta.
Arvustuse leiab ka minu blogist
Õhtul kui raamatu kätte võtsin, tekkis mul juba esimest lehekülge lugedes kulmude vahele korts nagu siis, kui hakkan vaatama mõnda eesti filmi ja mõttes on, et mida küll sellega on öelda tahetud. Paljud eesti filmid muudavad mind tavaliselt skeptiliseks juba enne, kui ma neid näen, kuid enamasti ma pettuma ei pea. Nii võib, ma usun, ka selle raamatu kohta öelda.
Edasi lugedes, tutvudes paljude erinevate tegelastega, tekkis mul järgmine mõte või küsimus, mis pani mind mõtlema tegelikult terve raamatu vältel. Küsimuseks oli: ’Kas päriselt on kõigil eestlastel nii masendav elu?’ Siin raamatus ei kohanud ma ühtegi elutervet või õnnelikku inimest. Kõigil veeres elu ainult mäge mööda allapoole.
Mulle tundub, et eesti kirjanikele on iseloomulik kujutada elu kuidagi süngena. Seetõttu ma ilmselt olengi eesti nüüdiskirjandusest kaarega mööda käinud. Mõnikord just ongi vaja pigem halbade tunnete tulva, mis hiljem kauem mõtlema panevad, kuid koguaeg ma ilmselt sellist kirjandust lugeda ei suudaks.
Siiski mulle väga istus stiil, kuidas raamat on üles ehitatud. Lugu sai näha nii paljude inimeste silme läbi, et üldpilt tekkis palju terviklikum, kui see oleks tekkinud näiteks vaid Silva silme läbi kirjeldatuna.
Nüüd olen saanud juba päris pikalt raamatule tagasi mõelda, kuid ma ei oska ikkagi sellest midagi kindlat arvata. Kohati mulle väga meeldis, kõik need kirjeldused ja kogu see terviklikkus, kuid rääkides raamatust oma sõpradele, hakkas ka mulle tunduma, et mingi hetk kiskus see natuke jaburaks. Eriti, kui mõtlen lõpuosale.
Arvan, et kui järgmine raamat Silva Stökeli lugudest lettidele jõuab, püüan selle esimesel võimalusel kätte võtta.
Arvustuse leiab ka minu blogist
March 8, 2017
Algus venis ja lõpp läks väga kiiresti. Üldjoontes meeldiv lugemiselamus. Ootan järge!
January 8, 2017
Hästi kirjutatud korralik krimi.
March 27, 2017
Algusest peale haarav raamat. Rasked teemad, lausa uskumatuna tunduvad. Ma siiralt loodan, et tegelikkuses ei pea keegi elama läbi selliseid katsumusi, mis raamatutegelased. Detailsed kirjeldused tunnetest ja mõtetest haarasid nii endasse ja panid imestama.
Tekkis küsimus laiemalt, et miks lugeda selliseid õudse sisuga raamatuid või miks tehakse selliseid saateid, mis tekitavad tohutut kaastunnet. Kas sellepärast , et tunnetada maailmas valitsevat ebaõiglust või hoopis selleks, et saada kinnitust endale, et mul on ikka tohutult hästi läinud elus.
On kuidas on… ju nii üht kui teist. Igal juhul on mul hea meel , et see raamat mu maailmapilti avardas ja samas tekitas tunnet, et oma heaolu nimel tuleb teha õigeid valikuid. Raamatutegelased tegidki elus valesid valikuid ja selle tõttu kiskus nende elu kiiva.
Tekkis küsimus laiemalt, et miks lugeda selliseid õudse sisuga raamatuid või miks tehakse selliseid saateid, mis tekitavad tohutut kaastunnet. Kas sellepärast , et tunnetada maailmas valitsevat ebaõiglust või hoopis selleks, et saada kinnitust endale, et mul on ikka tohutult hästi läinud elus.
On kuidas on… ju nii üht kui teist. Igal juhul on mul hea meel , et see raamat mu maailmapilti avardas ja samas tekitas tunnet, et oma heaolu nimel tuleb teha õigeid valikuid. Raamatutegelased tegidki elus valesid valikuid ja selle tõttu kiskus nende elu kiiva.
Displaying 1 - 28 of 28 reviews