What do you think?
Rate this book
Mina olen Surm
Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.
Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?
Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.
Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?
Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.
- GenresYoung AdultFantasy
224 pages, Paperback
First published October 4, 2016
2 people are currently reading
88 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 34 reviews
Read
June 28, 2019Ma ei olnudki seda raamatut ise lugenud. Kui ma nüüd raamatuga mööda elamist kõndisin, pidin ma muidugi taluma kuklas oma tütre pilkeid: "Ega sa ju ei tea ka, kuhu lugu välja jõuab", "Tahad, ma spoilin sulle?",...
Aga üks on kindel. Seda, et ma raamatu ise läbi lugesin, võite võtta kui kindlat märki, et järg on tegemisel (ning pool sellest on juba kirjagi saanud).
Aga üks on kindel. Seda, et ma raamatu ise läbi lugesin, võite võtta kui kindlat märki, et järg on tegemisel (ning pool sellest on juba kirjagi saanud).
May 8, 2021
sellele raamatule tahaks ma anda kaks või isegi kolm täiesti eraldi hinnet.
kuus punkti viiepunktisüsteemis selle eest, et see on raamat, mille gümnaasiumiealine mina oleks võinud ise kirjutada. mul ei ole peategelasega sarnaseid põhikoolikogemusi (ja ma ei ole Surm ka:)), aga see kümnenda klassi esimeste nädalate ja kuude vaib oli minu meelest täiesti uskumatult hästi ja eredalt edasi antud. see, mis tunne on olla selles eas ja minna uude kooli ja leiutada endale algusest peale uus elu ja õppida tundma uusi inimesi ja... noh, ühesõnaga, just nii see oli. ma olin kõiki neid koolistseene lugedes ise seal aknapoolse rea (kuhu tüdrukud ikka end sätivad, nagu porikärbsed:)) viimases pingis ja see kõik oli nii päris.
viis punkti viiepunktisüsteemis saab fantaasiaelement, mida oli just parajalt ja mis oli huvitav ja uudne ja intrigeeriv ja jättis just parajalt otsi järgmise osa jaoks lahti (parem oleks, et seal saab seletuse see, kuidas neid Surmasid tegelikult kõik kohad täis on ja tundub, et väga suur osa ilmarahvast on teemast teadlikud, aga samas ikkagi Roometit aastate kaupa keegi ei uskunud ega mõistnud).
kaks punkti viiepunktisüsteemis, "käib kah", saab asjaolu, et... see on raamat, mille gümnaasiumiealine mina oleks võinud ise kirjutada (ja mu kirjanduse õpetaja ei oleks viiepunktisüsteemis viit pannud, nelja ehk oleks saanud püüdlikkuse eest). nii struktuur, dialoogid kui nt peatükkide pealkirjad on kõik sellise... koolikirjandi tasemel kohati :( sest kui nüüd tegelikult norima hakata, siis lugu praktiliselt puudub, kogu see raamat on maailmaehitamine ja tegelaste tutvustamine ja "mis enne juhtus" ja sissejuhatus loodetavasti järgnevale seiklusele. ja kõik tegelased algklassiealisest õest elatanud vanatädini räägivad täpselt ühtmoodi ja mitte kellegi suus ei kõla tekst loomulikult (teismeliste jutt segas kõige vähem, kui välja arvata veidrad toorlaenud inglise keelest, mida ma ei usu, et keegi päriselus kasutaks).
ma ei oleks selle stiili suhtes üldse nii karm - eesti kirjanduses on palju hullemat nähtud - aga kuna selle raamatu idee ja õhkkond ise mulle nii tohutult meeldis, siis on kontrastiks see pettumus, et siit oleks mõningase lisapingutusega võinud saada suurepärase raamatu, mis jääb eesti ja miks mitte maailma noortekirjanduse klassikasse, aga nüüd on lihtsalt... raamat.
(igaks juhuks ütlen ära, et iga kord, kui mul mingit raamatut vaadates käed sügelema hakkavad, et küll ma siin oleks alles toimetanud, kui ma toimetaja oleks, siis ma vaatan, mis palka toimetamise eest makstakse, ja saan aru, miks 1) mina toimetaja pole ja ei hakka ka, 2) toimetaja rohkem toimetanud pole ja ei hakka ka. rääkimata sellest, et kui ma usuks, et ma ise suudan paremaid raamatuid kirjutada, küllap ma siis kirjutaksin. selles mõttes jube piinlik niiviisi - ja veel autori enda kuuldes - öelda, et saaks paremini.)
igal juhul see lugu ja need tegelased jäid mu pähe elama ja väga ootan võimalust nüüd järgmist osa lugeda.
kuus punkti viiepunktisüsteemis selle eest, et see on raamat, mille gümnaasiumiealine mina oleks võinud ise kirjutada. mul ei ole peategelasega sarnaseid põhikoolikogemusi (ja ma ei ole Surm ka:)), aga see kümnenda klassi esimeste nädalate ja kuude vaib oli minu meelest täiesti uskumatult hästi ja eredalt edasi antud. see, mis tunne on olla selles eas ja minna uude kooli ja leiutada endale algusest peale uus elu ja õppida tundma uusi inimesi ja... noh, ühesõnaga, just nii see oli. ma olin kõiki neid koolistseene lugedes ise seal aknapoolse rea (kuhu tüdrukud ikka end sätivad, nagu porikärbsed:)) viimases pingis ja see kõik oli nii päris.
viis punkti viiepunktisüsteemis saab fantaasiaelement, mida oli just parajalt ja mis oli huvitav ja uudne ja intrigeeriv ja jättis just parajalt otsi järgmise osa jaoks lahti (parem oleks, et seal saab seletuse see, kuidas neid Surmasid tegelikult kõik kohad täis on ja tundub, et väga suur osa ilmarahvast on teemast teadlikud, aga samas ikkagi Roometit aastate kaupa keegi ei uskunud ega mõistnud).
kaks punkti viiepunktisüsteemis, "käib kah", saab asjaolu, et... see on raamat, mille gümnaasiumiealine mina oleks võinud ise kirjutada (ja mu kirjanduse õpetaja ei oleks viiepunktisüsteemis viit pannud, nelja ehk oleks saanud püüdlikkuse eest). nii struktuur, dialoogid kui nt peatükkide pealkirjad on kõik sellise... koolikirjandi tasemel kohati :( sest kui nüüd tegelikult norima hakata, siis lugu praktiliselt puudub, kogu see raamat on maailmaehitamine ja tegelaste tutvustamine ja "mis enne juhtus" ja sissejuhatus loodetavasti järgnevale seiklusele. ja kõik tegelased algklassiealisest õest elatanud vanatädini räägivad täpselt ühtmoodi ja mitte kellegi suus ei kõla tekst loomulikult (teismeliste jutt segas kõige vähem, kui välja arvata veidrad toorlaenud inglise keelest, mida ma ei usu, et keegi päriselus kasutaks).
ma ei oleks selle stiili suhtes üldse nii karm - eesti kirjanduses on palju hullemat nähtud - aga kuna selle raamatu idee ja õhkkond ise mulle nii tohutult meeldis, siis on kontrastiks see pettumus, et siit oleks mõningase lisapingutusega võinud saada suurepärase raamatu, mis jääb eesti ja miks mitte maailma noortekirjanduse klassikasse, aga nüüd on lihtsalt... raamat.
(igaks juhuks ütlen ära, et iga kord, kui mul mingit raamatut vaadates käed sügelema hakkavad, et küll ma siin oleks alles toimetanud, kui ma toimetaja oleks, siis ma vaatan, mis palka toimetamise eest makstakse, ja saan aru, miks 1) mina toimetaja pole ja ei hakka ka, 2) toimetaja rohkem toimetanud pole ja ei hakka ka. rääkimata sellest, et kui ma usuks, et ma ise suudan paremaid raamatuid kirjutada, küllap ma siis kirjutaksin. selles mõttes jube piinlik niiviisi - ja veel autori enda kuuldes - öelda, et saaks paremini.)
igal juhul see lugu ja need tegelased jäid mu pähe elama ja väga ootan võimalust nüüd järgmist osa lugeda.
July 5, 2021
Kellele ei meeldiks lugeda, kuidas noor inimene püüab iseseisvalt hakkama saada, ületades nii maiseid kui ka üleloomulikke takistusi. Eriti heaks tegi loo asjaolu, et viimasel ajal olen iganädalaselt Viljandis liikuja ning kohtade kirjeldused tulid väga hästi silme ette. Lugu on täpselt parasjagu pikk ja tempo väga hea, kiirele lugejal jääb raamatu kõrvalt nädalavahetusel aega ka päikest võtta.
Kohati võib tunduda, et üleloomulik aspekt on justkui allegooria tavalisele karjakäitumisele, kus erinevus ei rikasta, aga see andis ka tegelikult loole juurde. Samuti meeldis mulle, et autor näitas, et tegelikult leidub maailmas ka inimesi, kellel on empaatiavõimeid ning kui sa teist inimest ei mõista, ei tähenda see seda, et peaks nad kohe hukka mõistma.
Kohati võib tunduda, et üleloomulik aspekt on justkui allegooria tavalisele karjakäitumisele, kus erinevus ei rikasta, aga see andis ka tegelikult loole juurde. Samuti meeldis mulle, et autor näitas, et tegelikult leidub maailmas ka inimesi, kellel on empaatiavõimeid ning kui sa teist inimest ei mõista, ei tähenda see seda, et peaks nad kohe hukka mõistma.
July 14, 2018
Ma olen alati olnud seisukohal, et iga raamat jätab lugejasse mingisuguse jälje. Mõne raamatu puhul on mõju tuntav juba lugemise käigus ning teksti mõju võib kesta veel aastaid ja inimese elu otseselt mõjutada. Mõned teised tekstid (mis on tegelikult kindlasti enamuses) jätavad lugejasse ehk ainult vaevumärgatava märgi. Need on raamatud, mille kohta ütleme enamasti lihtsalt kommentaariks "Oli kah!" või "Lugeda kõlbas.". Aga me ei taju, et need veedetud tunnid nende raamatutega olek kuidagi meie elu muutnud.
Möödunud nädalal lugesin Mairi Lauriku paar aastat tagasi ilmunud ja Tänapäeva noorteromaani võistluse võitnud noorteromaani "Mina olen Surm" ning mind valdas peale raamatu viimast peatükki täpselt eelpool mainitud tunne. Lugeda kõlbas ja osadele oma õpilastele põhikooli viimastes klassides soovitaksin isegi antud teksti soojalt. Aga mida sain mina selle raamatuga veedetud tundidest nende päevade jooksul?
Vastus saabus paar päeva tagasi, kui jalutasime elukaaslasega õhtul mööda parki ja ma jutustasin talle antud romaanist. Ma sattusime tänu sellele romaanile arutama teemadel, mille üle polnud me vist kunagi või väga ammu vestelnud. Surm, sellel järgnev, teadmine/teadmatus oma elada jäävate päevade hulgast ja maailmalõpp - nendel teemadel arutades jõudsime oma kodutänavale tagasi. Tuppa sisse astudes oli mul ka selge, et ma võtan Lauriku romaanist endaga kaasa just selle südasuvise jalutuskäigu.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 29, 2023
2,5 tärni.
Kõik surma ja Surmaks olemisse puutuv oli huvitav, aga need teemad mattusid süžee üldise monotoonsuse alla. Suurema osa raamatust käib Roomet lihtsalt kooli ja kodu vahet, mille lugemine läks lõpuks lihtsalt igavaks. Siinjuures ei aidanud kaasa kehvapoolne dialoog: kõik tegelased rääkisid põhimõtteliselt ühtemoodi ja üldse kuidagi ebaloomulikult. Tihtipeale mõjus dialoog tapvalt stseenidele, mis mulle olemuselt tegelikult meeldisid. Roometi ja Meriti suhe oli aga hästi arendatud, see polnud mingi hullupöörane romanss ja kõik nendevahelised konfliktid olid mõistetavad.
Kõik surma ja Surmaks olemisse puutuv oli huvitav, aga need teemad mattusid süžee üldise monotoonsuse alla. Suurema osa raamatust käib Roomet lihtsalt kooli ja kodu vahet, mille lugemine läks lõpuks lihtsalt igavaks. Siinjuures ei aidanud kaasa kehvapoolne dialoog: kõik tegelased rääkisid põhimõtteliselt ühtemoodi ja üldse kuidagi ebaloomulikult. Tihtipeale mõjus dialoog tapvalt stseenidele, mis mulle olemuselt tegelikult meeldisid. Roometi ja Meriti suhe oli aga hästi arendatud, see polnud mingi hullupöörane romanss ja kõik nendevahelised konfliktid olid mõistetavad.
December 14, 2025
Noorteromaan käsitleb gümnaasiumiealiste noorte igapäevaelu ja probleeme, keskendudes eelkõige koolikiusamisele ja teistsuguseks olemisele. Raamatu peategelane on noor, kes ei sobitu tavapäraste normidega – ta mõtleb teisiti ja eristub teistest, mis muudab ta koolis kiusamise sihtmärgiks. Lugu tõstatab küsimuse, kas kellelgi on üldse õigus kedagi kiusata pelgalt sellepärast, et ta on teistsugune?
Olulisel kohal on ka keskkonna vahetuse teema. Püsitatakse küsimus: kas kooli või elukoha muutmine aitab kiusamisest pääseda või kanduvad probleemid inimesega kaasa? Autor näitab, et kiusamine ei sõltu ainult ühest inimesest, vaid ka ümbritsevast keskkonnast, hoiakutest ja inimestest.
Teos paneb lugeja mõtlema sallivuse, empaatia ja vastutuse peale ning julgustab mõistma neid, kes ei mahu tavapärastesse raamidesse. Raamat jättis mulle positiivse mulje, sest käsitles keerulisi teemasid ausalt ja arusaadavalt.
Olulisel kohal on ka keskkonna vahetuse teema. Püsitatakse küsimus: kas kooli või elukoha muutmine aitab kiusamisest pääseda või kanduvad probleemid inimesega kaasa? Autor näitab, et kiusamine ei sõltu ainult ühest inimesest, vaid ka ümbritsevast keskkonnast, hoiakutest ja inimestest.
Teos paneb lugeja mõtlema sallivuse, empaatia ja vastutuse peale ning julgustab mõistma neid, kes ei mahu tavapärastesse raamidesse. Raamat jättis mulle positiivse mulje, sest käsitles keerulisi teemasid ausalt ja arusaadavalt.
December 29, 2025
Noorteromaan mõningate fantaasiasugemetega. Puudutas nii koolikiusu kui üldisi noore inimese kasvuraskusi olukorras, kus oled mõnevõrra teistest erinev ja seda ei mõista isegi su lähedased ja perekond.
Raamat oli hästi kirjutatud, oli nii sügavust kui põnevust, lisaks meeldis elukõvera kajastamise idee liivakellade ⏳ abil ning nende välimus ja muutumine erinevatel eluetappidel. Pilt jooksis pidevalt silme ees.
Raamat oli hästi kirjutatud, oli nii sügavust kui põnevust, lisaks meeldis elukõvera kajastamise idee liivakellade ⏳ abil ning nende välimus ja muutumine erinevatel eluetappidel. Pilt jooksis pidevalt silme ees.
May 24, 2020
Kas 6 tähte ka anda saaks? Ülimõnus ja huvitav lugemismaterjal. Ja kõik toimus siinsamas Eestis.
October 1, 2019
#TlnKrNoortekaVäljakutse Raamat, mille on kirjutanud eesti autor.
Kui töö ja õppimise kõrvalt jääb vaba aega, siis tuleb seda kasutada targasti. Näiteks lugedes. Kuna oktoober on Eesti kirjanduse kuu, on veel eriti paslik lugeda kodumaa autoreid. Mairi Lauriku noorteromaan sattus minu lugemisvarasse väga lihtsal põhjusel: see oli raamatupoes allahinnatud raamatute hulgas. Olin selle kohta kuulnud palju head, niisiis mõtlesin, et mis seal ikka, proovin järgi. Ja kui ei istu mulle, siis pole ka probleemi, sest raamat on odav ja kohalik raamatukogu saaks ka oma eestikeelse kirjanduse riiulit täita. Või kooliraamatukogu, kui see neile peaks huvi pakkuma.
Raamatu peategelaseks on Roomet, teismeline poiss, kes näeb surnute varje ja kelle ülesandeks on neid maisest elust lahkumisest informeerida. Seda kõike saadab nooruki igapäevaelu, koolivahetus ja esimene armumine. Seda raamatut oli mõnus lugeda, sest tekst oli sorav. Aga lugu ise oli selline tavaline, tuues minu mälus esile sarnaseid lugusid, mis on üldiselt natuke süngemad olnud
Kui töö ja õppimise kõrvalt jääb vaba aega, siis tuleb seda kasutada targasti. Näiteks lugedes. Kuna oktoober on Eesti kirjanduse kuu, on veel eriti paslik lugeda kodumaa autoreid. Mairi Lauriku noorteromaan sattus minu lugemisvarasse väga lihtsal põhjusel: see oli raamatupoes allahinnatud raamatute hulgas. Olin selle kohta kuulnud palju head, niisiis mõtlesin, et mis seal ikka, proovin järgi. Ja kui ei istu mulle, siis pole ka probleemi, sest raamat on odav ja kohalik raamatukogu saaks ka oma eestikeelse kirjanduse riiulit täita. Või kooliraamatukogu, kui see neile peaks huvi pakkuma.
Raamatu peategelaseks on Roomet, teismeline poiss, kes näeb surnute varje ja kelle ülesandeks on neid maisest elust lahkumisest informeerida. Seda kõike saadab nooruki igapäevaelu, koolivahetus ja esimene armumine. Seda raamatut oli mõnus lugeda, sest tekst oli sorav. Aga lugu ise oli selline tavaline, tuues minu mälus esile sarnaseid lugusid, mis on üldiselt natuke süngemad olnud
March 14, 2021
Kokkuvõtlikult oli ühelt poolt täitsa põnev lugu, kuid rahulik ja eriliselt tormiliste kohtadeta.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
November 16, 2020
Olen varemgi noortekate suhtes skeptiline olnud ning oma eelamdustele kordi kinnitust saanud. Selle raamatuga olid lood aga natuke teisiti, kuna kuigi üldine kondikava ja loo kulg oli igale teiselegi noortekale sarnane, siis näireks teemakäsitlus ise erines päris palju keskmisest noorteromaanist.
„Mina olen surm" räägib ühe äsje 10. klassi alustanud poisi loo, kes valdab ebatavalisi või üleloomulikke jõude. Tal on võime näha liivakellasid või, nagu ta ise neid nimetab, elukellasid inimeste õlgade kohal, mis reedavad, kui kaua inimesel veel elada on jäänud. Kuidas sellise erilise andega toime tulla, ilma et hulluks läheks? Kuidas kiinduda inimestesse, kui oled pidevalt hirmul nende elu pärast? Kas ja kuidas varjata oma erilisust teiste eest? Neile ja veel mitmetele küsimustele romaan vastabki.
Eriliselt paistis raamatust minu jaoks silma see, kuivõrd tegelased erinesid keskmise noorteka tegelastest. Oleme juba üsna harjunud noorsooromaanides nägema peoloomadest koolinoori, kellel on koolist ja hinnetest ükskõik ning peamine elu eesmärk näib olevat end igal võimalusel purju juua. Nii see aga „Mina olen surm" peategelaste puhul ei ole, sest kuigi aeg-ajalt mõnd koosviibimist ja alkoholigi mainitakse, et oma need komponendid loo seisukohalt kindlasti kandvat rolli, vaid on pigem vastukaaluks loo kesksetele tublidele, andekatele, tarkadele ja õpihimulistele noortele. Suur osatähtsus on raamatus koolikeskkonnal ning seejuures ka õppimisel ja ägedal huvitegevusel. Minu jaoks oli õpihimuliste noorte kujutamine noorteromaanis midagi täiesti uut ja värsket, kuid ilma selletagi väga-väga tervitatav!
Raamatust ei jäägi minu jaoks kõlama mitte selle peamõte, kuidas oma erilisusega toime tulla, vaid pigem osavad detailid, mis lugu ilmestasid. Väga hästi toimis raamatus joonistamise motiivi sissetoomine, mille abil peategelane end väljendas. Eneselegi teadmata kujutas ta läbi kordi ja kordi läbi joonistatud piltide täpselt oma emotsioone, pilti iga kord vastavalt meeleolule natuke muutes. Võiks arvata, et kirjeldused pastakakritseldustest mõjuvad romaanis üleliigsetena, kuid minu jaoks muutsid need kogu loo hoopis isenäolisemaks.
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
„Mina olen surm" räägib ühe äsje 10. klassi alustanud poisi loo, kes valdab ebatavalisi või üleloomulikke jõude. Tal on võime näha liivakellasid või, nagu ta ise neid nimetab, elukellasid inimeste õlgade kohal, mis reedavad, kui kaua inimesel veel elada on jäänud. Kuidas sellise erilise andega toime tulla, ilma et hulluks läheks? Kuidas kiinduda inimestesse, kui oled pidevalt hirmul nende elu pärast? Kas ja kuidas varjata oma erilisust teiste eest? Neile ja veel mitmetele küsimustele romaan vastabki.
Eriliselt paistis raamatust minu jaoks silma see, kuivõrd tegelased erinesid keskmise noorteka tegelastest. Oleme juba üsna harjunud noorsooromaanides nägema peoloomadest koolinoori, kellel on koolist ja hinnetest ükskõik ning peamine elu eesmärk näib olevat end igal võimalusel purju juua. Nii see aga „Mina olen surm" peategelaste puhul ei ole, sest kuigi aeg-ajalt mõnd koosviibimist ja alkoholigi mainitakse, et oma need komponendid loo seisukohalt kindlasti kandvat rolli, vaid on pigem vastukaaluks loo kesksetele tublidele, andekatele, tarkadele ja õpihimulistele noortele. Suur osatähtsus on raamatus koolikeskkonnal ning seejuures ka õppimisel ja ägedal huvitegevusel. Minu jaoks oli õpihimuliste noorte kujutamine noorteromaanis midagi täiesti uut ja värsket, kuid ilma selletagi väga-väga tervitatav!
Raamatust ei jäägi minu jaoks kõlama mitte selle peamõte, kuidas oma erilisusega toime tulla, vaid pigem osavad detailid, mis lugu ilmestasid. Väga hästi toimis raamatus joonistamise motiivi sissetoomine, mille abil peategelane end väljendas. Eneselegi teadmata kujutas ta läbi kordi ja kordi läbi joonistatud piltide täpselt oma emotsioone, pilti iga kord vastavalt meeleolule natuke muutes. Võiks arvata, et kirjeldused pastakakritseldustest mõjuvad romaanis üleliigsetena, kuid minu jaoks muutsid need kogu loo hoopis isenäolisemaks.
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
May 5, 2023
Alates ajast, kui see raamat ilmus, tahtsin ma seda lugeda. Mulle meeldis kaanepilt ja pealkiri ja kirjeldus. Aga nagu näha, jõudsin lugemiseni alles mitmeid aastaid hiljem. Õnneks ei ole aga tegu raamatuga, mis ajas võõraks jääks.
Mis mulle meeldis, oli see, et tegevusse sukelduti poole pealt. Oleks tõeline kiusatus alustada täiesti nullist, ehk kui Roometi võimed alles avalduvad, ent see venitanuks raamatu igal juhul liiga pikaks. See hiljem tegevusse sukeldumine ja järkjärgult teada saamine, mis siis ikka varem juhtus, sobis ideaalselt! Kindlasti oleks siin potentsiaali järgedeks ja Goodreadsist piiludes nägin, et Mairi ka kirjutas/b teist osa. Palun lõpuni kirjutada, tahan lugeda!
PS: Kui tuleb järg ja/või kordustrükk, kas saaks palun ka liivakellade pilte? Kirjeldused olid fantastilised, ent tahaks neid näha ka!
Mis mulle meeldis, oli see, et tegevusse sukelduti poole pealt. Oleks tõeline kiusatus alustada täiesti nullist, ehk kui Roometi võimed alles avalduvad, ent see venitanuks raamatu igal juhul liiga pikaks. See hiljem tegevusse sukeldumine ja järkjärgult teada saamine, mis siis ikka varem juhtus, sobis ideaalselt! Kindlasti oleks siin potentsiaali järgedeks ja Goodreadsist piiludes nägin, et Mairi ka kirjutas/b teist osa. Palun lõpuni kirjutada, tahan lugeda!
PS: Kui tuleb järg ja/või kordustrükk, kas saaks palun ka liivakellade pilte? Kirjeldused olid fantastilised, ent tahaks neid näha ka!
February 27, 2017
Pidasin seda raamatut väga huvitavaks lugemiseks kuni olin lugenud 2/3 ära. Idee on hea, sujuv, edenes kiiresti, kuid järsku jõudis minuni arusaam, et tegelikult ei toimu ju mitte midagi erilist. Vahepeal tundus, et ongi tavalise keskmise poisi koolipäevade kirjeldus. Vahepeal olid küll väiksed vahejuhtumid, mis oleksid pidanud põnevust tekitama, aga kõik lahenes paari lehega. Aga vahelduseks mõnus lugemine.
June 30, 2022
Ma ei ole muidu suurem fantaasiaraamatute lugeja, seega olin veidi kahtleval seisukohal, kui lugemisega pihta hakkasin. See raamat on üle pika aja esimene, mille täies mahus kõva häälega lugesin. Pikkade autosõitude juures olin kui audioraamat.
Raamat meeldis ja plaan on võtta ka selle järg ette. Lugu ühest väikelinna poisist Roometist, kes ei ole selline kui teised. Roomet on surm, kes näeb inimeste õlgadel nende elukellasid. Reaalainete poisil on suurepärane oskus pastakaga kritseldades hoida oma mõtteid fookuses.
Oma teekonnal saab ta teada, et ta polegi ainus omasugune. Aitab lahkunutel maist teekonda lõpetada ning püüab hoiab lähedasi eemale riskantsetest tegevustest, mis võiks nende elu ohtu seada.
Kiusamise eest pageb ta Viljandisse vanatädi juurde elama ja gümnaasiumi õppima. Raamatust ei puudu romantiline liin, noortele omane sõnavara ega ka peod. Mõnus, kerge lugemine. Lisandväärtus oli minu jaoks see, et tegevus toimus minu sünnilinnas, seega kujutasin väga hästi endale ette, kus tegevus toimus ja milliseid teid nad käisid. Ainus, mida ma lõpuni välja ei suutnud mõelda oli see, kus tädi Salme elas.
Raamat meeldis ja plaan on võtta ka selle järg ette. Lugu ühest väikelinna poisist Roometist, kes ei ole selline kui teised. Roomet on surm, kes näeb inimeste õlgadel nende elukellasid. Reaalainete poisil on suurepärane oskus pastakaga kritseldades hoida oma mõtteid fookuses.
Oma teekonnal saab ta teada, et ta polegi ainus omasugune. Aitab lahkunutel maist teekonda lõpetada ning püüab hoiab lähedasi eemale riskantsetest tegevustest, mis võiks nende elu ohtu seada.
Kiusamise eest pageb ta Viljandisse vanatädi juurde elama ja gümnaasiumi õppima. Raamatust ei puudu romantiline liin, noortele omane sõnavara ega ka peod. Mõnus, kerge lugemine. Lisandväärtus oli minu jaoks see, et tegevus toimus minu sünnilinnas, seega kujutasin väga hästi endale ette, kus tegevus toimus ja milliseid teid nad käisid. Ainus, mida ma lõpuni välja ei suutnud mõelda oli see, kus tädi Salme elas.
August 13, 2023
Lugemise proovikivis üheks raamatuks noortekas. Reelika soovitas oma kursaõe loomingut. Oli hea lugemiselamus - põnev, rikas keelekasutus ning kuigi tegemist ulmevaldkonnaga, siiski ka tavalist kirjandust armastava lugejana nautisin täiega. Tegevuskoht Viljandi - minu üks lemmikutest...Järg " On aeg tuleks ka kätte võtta, seal Roomet juba Tallinnas.
Autorist: Mairi Laurik (kodanikunimega Mairi Tempel; sündinud 9. augustil 1979 on eesti ulmekirjanik.
Autorist: Mairi Laurik (kodanikunimega Mairi Tempel; sündinud 9. augustil 1979 on eesti ulmekirjanik.
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 3, 2025
Seda võib heameelega soovitada õpilastele. Pole taaskord tükk aega olnud seda "enne magamaminekut veidi loen ja ups, kuhu kadusid unetunnid"-efekti (küllap on ses asjas küsimus suuresti ajalistes võimalustes kah ja kas järgmine hommik on stressirohke või mitte - aga ega seda tõmmet iga raamat ei tekita).
December 27, 2025
Raamat noortest ja üles kasvamisest. Kui keeruline on kui oled erinev ja kui oluline kui on hooliv ja mõistev keskkond. Kui tähtis on perekonna toetus ja eriti just siis kui väljas justkui keegi ei mõista.
November 19, 2016
Nauditav lugemine, mis annab piisavalt mõtteainet, kuid samas laseb ka välja puhata ja lugemine ei nõua liigset pingutust. Kaunis, omapärane ning huvitav lugu, mis on hästi kirjutatud.
June 9, 2017
see on hea raamat ma soovitan seda teistel lugeda
July 20, 2018
aeg ei peatu kellegi jaoks, midagi tagasi keerata ei saa
May 13, 2020
Sain oma nunnumeetrit laadida aga lugu ennast jäi väheks. Kontseptsioon oli intrigeeriv kuid jäi väga pinnapealseks ja ei jõudnud kuhugi välja?
June 28, 2022
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
May 20, 2024
Noh, eks ta üks noorsooraamat oli. Aga tegelt põnev.
April 3, 2025
Vend tõi raamatu koju, sest pidi seda kooli jaoks lugema, teadmata millest see räägib. Lambist kohtusid raamatus mu kodukoht ja Viljandi. Mõnes mõttes elasin oma ülikooliaega läbi uuesti.
May 18, 2021
Lugu jäi pinnapealseks, mingeid arenguid ei olnud, jooksis peaaegu sirgjoones lõpuni välja. Kui need paar siksaki sisse tulid siis need enam ei kõigutanud kuidagi.
Ulmeline osa oli tühine aga samas mõte iseenesest hea. Seda oleks võinud natuke rohkem ära kasutada ja asi põnevamaks maalida.
Sõnaseadmise oskus oli hea, muidu ma poleks ilmselt raamatu lõpuni välja vedanud.
Ulmeline osa oli tühine aga samas mõte iseenesest hea. Seda oleks võinud natuke rohkem ära kasutada ja asi põnevamaks maalida.
Sõnaseadmise oskus oli hea, muidu ma poleks ilmselt raamatu lõpuni välja vedanud.
May 29, 2021
Oli väga armas. Ma väga palju hetkel noortekirjandust ei loe (lapsed on veel lastekirjanduse vanuses), aga vahel tuleb ikka ette. Noortekirjandus on vahel tumedam ja masendavam kui täiskasvanute oma, seega olen ma selle žanri suhtes ettevaatlik. Selles teoses oli tore näha, et noored siiski saavad oma eluga hakkama, mis sest, et on raske ja segadusttekitav ja ei tea, keda saab usaldada. Mul on hea meel, et siin ei olnud noore inimese põhiliseks konfliktiallikaks vanemad/hooldajad/perekond. Selles mõttes, et tülisid ikka oli ja inimesed tegid vigu, aga pere siiski hoidis kokku ja inimesed palusid vabandust ja leppisid ära. Aga põhiline raskus tuli ikkagi kuskilt mujalt.
Teos oli hoogne, ladusalt kirjutatud, otseselt nagu midagi väga palju ei toimunud, aga ikka avastasin ennast igasuguste pauside ajal raamatut kätte võtmast.
Teos oli hoogne, ladusalt kirjutatud, otseselt nagu midagi väga palju ei toimunud, aga ikka avastasin ennast igasuguste pauside ajal raamatut kätte võtmast.
March 13, 2017
mõnus lugemine! huvitav lähenemine!
February 18, 2025
Mulle meeldib selle noorteromaani esikaas. Meeldib õhustik, uude klassi minek (kui ma olin teismeline, alustasin ka mitut noorteromaaani, mis algasid uude klassi minekust...) Meeldivalt nostalgiline on see Viljandi linna geograafia, mida mööda saab tõesti kulgeda, tänavaid ja parke ette kujutada.
Aga kõige selle juures... oli mul lugedes selline tunne, et jalg kobab: kus see gaasipedaal on? Mind on justkui lastud huvitavale teele sõitma, aga sõiduk ei võta tuure üles ja käib mingi uimerdamine. Võimalik, et olen liigtempokate lugude poolt ära rikutud (aga kahtlustan, et tänapäeva noored on seda ka). Juhtub ju küll midagi, ootad ja ootad ja hakkabki juhtuma... Aga siiski pean ma selles loos tugevamaks just õhustikku ja ideed (idee pole 100% originaalne, eks neid surma ette nägevaid filme ja raamatuid on ennegi olnud), karakteriloome ja süžee jäävad kohati vajaka.
Samas on tore, et meil on noortekas, kus peategelased on vaat et vana kooli toredad normaalsed noored inimesed. Nii Roomet kui Merit seda on. Ja romaan päädib roosamannaliku rahulikarmsa stseeniga. Ridade vahelt on aru saada, et ilmselt on autoril tulemas teine osa (ja tuligi), aga ma ei saa parata, ma mõtlen sellele, mismoodi oleks saanud selle loo lõpetada ootamatu nn cliffhangeriga, nii et pimesi sammud riiuli poole uut osa haarama, sest kohe on vaja teada, mis värk see nüüd juhtus...
Nii et jah, mul oli pidevalt toimetajakepike põues seda raamatut lugedes. Arvan, et toimetades oleks selle loo veel hoogsamaks-põnevamaks saanud.
Aga kõige selle juures... oli mul lugedes selline tunne, et jalg kobab: kus see gaasipedaal on? Mind on justkui lastud huvitavale teele sõitma, aga sõiduk ei võta tuure üles ja käib mingi uimerdamine. Võimalik, et olen liigtempokate lugude poolt ära rikutud (aga kahtlustan, et tänapäeva noored on seda ka). Juhtub ju küll midagi, ootad ja ootad ja hakkabki juhtuma... Aga siiski pean ma selles loos tugevamaks just õhustikku ja ideed (idee pole 100% originaalne, eks neid surma ette nägevaid filme ja raamatuid on ennegi olnud), karakteriloome ja süžee jäävad kohati vajaka.
Samas on tore, et meil on noortekas, kus peategelased on vaat et vana kooli toredad normaalsed noored inimesed. Nii Roomet kui Merit seda on. Ja romaan päädib roosamannaliku rahulikarmsa stseeniga. Ridade vahelt on aru saada, et ilmselt on autoril tulemas teine osa (ja tuligi), aga ma ei saa parata, ma mõtlen sellele, mismoodi oleks saanud selle loo lõpetada ootamatu nn cliffhangeriga, nii et pimesi sammud riiuli poole uut osa haarama, sest kohe on vaja teada, mis värk see nüüd juhtus...
Nii et jah, mul oli pidevalt toimetajakepike põues seda raamatut lugedes. Arvan, et toimetades oleks selle loo veel hoogsamaks-põnevamaks saanud.
Displaying 1 - 30 of 34 reviews