The book series can be seen as a thorough overview of developments of Estonian society from about 1870 to about 1930; it presents an epic panorama of both the rural and urban societies of that era. Tammsaare's primary conception was that under the then-applicable conditions, reaching a harmony of both truth and justice is impossible, and thus, while many characters will seek it, none will reach this destination.
A.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Tōde ja õigus” III osa on raske hinnata. Algus venis kohutavalt. Teine pool aga sarnanes nauditavuse poolest juba rohkem esimesele osale. Usun, et tasus lugeda küll, vaatamata esimese poole puudustele. Tammsaare stiil on mõnus ja vestlused tegelaste vahel mōtlemapanevad nagu alati. Soovitan.
"Kas vabadus tuleb ikka nõnda?" "Ma ei tea," vastas Indrek. "Ma näen esimest korda tema tulekut."
NUTAN. ULUN. KARJUN ISEGI. ma ei tea või ei saa aru, miks 3. osa kõige mõttetumaks peetakse (kasvõi goodreadsi hinnangu järgi)? indreku sisemine võitlus on nii südantlõhestavalt edasi antud ja kui mu kirjanduse õpetaja ütles, et indrek on "tões ja õiguses" nagu jeesuse võrdkuju, siis just selles osas tuli see kuidagi eriti hästi välja, üleüldse kajastub see piibellik allegoorialikkus siin jälle väga hästi, nagu esimeses osas. alles 4. tammsaare raamat mida ma olen lugenud (jaa jaa blablabla ma ei lugenud koolis üldse kohustuslikku kirjandust okei kutsuge kultuuripolitsei mida iganes) ja pean vist häbiga (sest noh… ons see siis mingi kõva klišee vist ju…) tunnistama et praegusel hetkel vähemalt mu lemmik eesti kirjanik kui mitte üldse lemmik kirjanik (jällegi jah ma olen vähe raamatuid lugenud võib-olla jne jne jne) igatahes HÄRRA ANTON JUMALDAN SIND
hingest, lihast ja luudest läbi tikkuv äng, mis aina kasvab. selline valusalt kipitav ja süütunnet tekitav äng mis tahab panna oma vanaemale helistama, et talle öelda kui kallis ta on. kuid vanaema on sunud. ja äng läeb veel sügavamale.
«Kas vabadus tuleb ikka nõnda?» «Ma ei tea,» vastas Indrek. «Ma näen esimest korda tema tulekut.»
Suurepärane järg eelmistele osadele. Tammsaare tõestab, et suudab ka meisterlikult käsitleda ühiskonna taassünni-ümbersünni temaatikat revolutsioonis ning 1905. aasta revolutsioon on pea et sama raputav kui Prantsuse revolutsioon 115 aastat varem. Ei tea kas Tammsaare kirjutas selle tahtlikult, kuid arvestades kui palju revolutsioonilist kirjandust Indrek vaid mõne kuuga läbi luges, jääb arusaamatuks, miks ei jõudnud paljud põhitõed talle üldsegi kohale.
huvitav on lugeda, kuidas vene riigisüsteem pole rohkem kui saja aasta jooksul üldse muutunud ning see kuidas Tammsaare kirjeldab revolutsiooni on väga hästi kohandatav ka tänapäeva. Ja kes oleks võinud arvata, et Tammsaare lõpetab raamatu sellise cliffhangeriga(?)
Sündmused, mis Indrek kogeb võib-olla ei olegi kõige huvitavamad, aga neid mõtisklusi, arutelusid ja vestlusi, mida tegelased omavahel peavad, on see-eest väga nauditav lugeda. Teose sündmused jäävad olmelisteks, igapäevasteks – ei vii raamatut edasi. Mind jäid häirima tegelased, kes eikusagilt välja kargasid (näiteks Käba ja Kröösus). Romaani lõpus üllatasid Andres, Indrek ja Mari, poleks oodanud, et need tegelased oma südames sellised valikud teevad. Mind jäi kummitama üks hetk romaani viimastel lehekülgedel, kus Indrek ja vana Andres koos muhelevad. Vargamäel on kogetud nii palju kannatusi ja leina, kuidagi üldse ei kujuta vana Andrese näol naeratust. Pelgalt Tammsaare stiili lugeda on elamus! -„Esteks: mitte lootust kaotada, mitte pead norgu lasta, mitte hädaldada, vaid koguda jõudu, et nõuda oma õigust.“ -„Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valituile, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks.“ -„Ja esimest korda arvas ta õieti taipvat, et armastuseks pole midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada.“ -„Silmapilk rõõmu on ehk rohkem väärt kui igavik muret.“
On see alles raamat! Esimene kolmveerand teosest ei tekita peaaegu mingeid tundeid, mõtteid, emotsioone ja siis äkki läheb lugu käima. Inimesed ei ole enam jumala, vaid ettearvamatult käituva looma revolutsiooni meelevallas, aga ikka edasi oma süükoorma all lookas. Lugu muutub poeetiliseks, puudutavaks, hinge kriipivaks. Andres: “Nõnda kõnelesin ma iseendaga Antsu surnukeha juures ja kui jõudsin oma välja alla, needsin oma südames kõik palved ja usu, needsin tõe ja õiguse, mida ma kogu eluaeg taga nõudnud ja teile, oma lastele, õpetanud /…/, sest see kõik on olnud tühi töö ja vaimunärimine siin Vargamäel tema soode ja rabade keskel.” Vargamäe vabariik.
Nii nagu Tammsaare romaanisarja II osa, pani mind ka tundma teos "Tõde ja õigus III". Kui enamus raamatu lugemist möödus ilma suuremate emotsioonideta, siis mõlema osa lõpplahendused panid mind teoseid palju enam hindama.
Teise osa lõpus kirjutas muidu kombekas ja tagasihoidlik Indrek jumalat eitava artikli kooliajalehte ning ta visati koolist välja. Võib öelda, et kolmanda osa lõpus mul oli lausa rõõm näha, et vana Andres lõpuks tunnistab, et tema elu on olnud ebaõnnestumine. Töö ja vaev on olnud asjata ning jumala ümardamisest ja palumisest pole ka kasu olnud, lõppude lõpuks elavad paganad ikkagi paremat elu. Esimese naise ja elu armastuse Krõõda saatis ta juba noorelt läbi töö rügamise hauda ning nüüd on ka teine naine Mari piinlemas ja suremas eluviisist tingitud valude kätte. Ka Mari ilmutab teose lõpus märke kahetsusest eelneva elu suhtes. Tema mõtteis on ikka kõik Jussiga seosnev ning tunnistab, et ta väga armastas teda ja kahetseb kõike, mida ta Jussile tegi. Mari arvab, et surivoodis piinlebki ta nii kaua Jussi pärast ning tahab, et teda maetakse surnuaia taha, Jussi kõrvale. Selle seiga lugemise ajal tundsin samuti head meelt, et Juss saab lõpuks sellise tunnustuse osaliseks, mida ta oleks tegelikult juba eluajal väärinud.
"Tõde ja õigus III" ei ole küll saanud erilist heakskiitu ning seda on alati peetud romaanisarja kõige nõrgemaks teoseks, kuid selline teose lõpp võitis mu südame ja muutis selle romaanisarja minu jaoks veelgi meeldivamaks.
Indreku seiklused linnas jätkuvad revolutsioonikeski, olles pidevalt inimeste ja arvamuste vahel ning mitte kindel oma uskumustes ja tõdedes. Samal ajal tekib tal kiindumus noore neiu vastu kellega ta samas majas elab kui kelle lugu traagiliselt lõppeb samal ajal kui Indrek maal haiget ema vaatamas on. Raamatu lõpp jätab väga kurva tunde, kuid olles lugenud viiendat raamatut, tean, et see nii julm olla ei saa. Kuid tõest ja õigusest pole jälgegi.
Ma saan aru, miks teost kõige nõrgemaks peetakse (viiest osast). Kuna tegevustik areneb aeglaselt, kuid Tammsaare ülimalt meeldiv kirjastiil, suudab ka selle teose teha põnevaks ja sisevõitlus ühiskonnaga tuleb meeldivalt välja. On näha, kus ilmneb tõde Ja õigus sellisel juhul ning on huvitav näha inimese siseseid mõtteid antud ajajärgul. Soovitan!
Not Tammsaare's finest work but one fine work. He has a way with words that is both magical and approachable.
We listened to it on a family road trip (set of CDs from the library) and my 7yo son also found some passages appealing. He was pulled into some of tge story and some of the wordplay.
"Revolutsioon algab alkoholist ja armastusest, tapariistast ja ehteasjast."
"Emal on vist õigus, kui ta ütleb, et olen alles päris laps, muidu oleks ma ilma küsimatagi teadnud, et tütarlapsed on hullud kasside ja poisid tüdrukute järele."
See osa oli meeldis mulle kõige vähem. Minu jaoks ei liikunud raamat piisavalt kiirel tempol edasi ja polnud niivõrd kaasahaarav, kui näiteks I osa oli.
Tammsaare Tõde ja Õigus seeria kolmas osa räägib Indreku tegemistest Tallinnas töölisrahva revolutsiooni ajal. Kolmanda osa teema on inimese võitlus ühiskonnaga.
Algus venis väga, aga lõpus ei suutnud raamatut käest panna. Ma polnud varem kuulnud, et Tammsaare on sotsialismiga kokkupuutest kirjutanud, oli huvitav lugeda.