Alguspunktiks korrusmaja pisike tuba, vaatleb Kairi Look oma esimeses romaanis ühe lapsepõlve ruume ja piire 1980ndate murenevas ühiskonnas ja taasiseseisvas Eestis. Vanavanaema elu ja õpetuste toel suundub peategelane välismaale otsima valgust, tantsu ja vabadust. Mõjuv emotsionaalne portree põimib 20. sajandi ajalugu lapse maailmanägemise ja noore naise eneseleidmisega.
„Tantsi tolm põrandast” on ülemlaul inimese julgusele aina edasi minna ja lugu igatsusest kodu järele muutuvas maailmas. See on ühtaegu põlvkonnaportree, jõuduandev vaade üle õla, aga ka lootusrikas pilk tulevikku, mille jaoks autor on leidnud täpse ja poeetilise stiili, korraga õrna ja tormise nagu meie minevik.
Romaan on saanud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. 2025. aastal pälvis autor romaani eest aasta kirjaniku tiitli.
„Tantsi tolm põrandast” destilleerib keele ja rafineerib mälestused, jättes alles loo põlvkondadeülesest sidemest, tugevatest naistest ning kõikehõlmavast armastusest elu vastu.“ (Tõnu Karjatse, ERR)
„Tolmust ilmuvad me ette eri põlvkondade lood, aja pinged ja inimelu tähendus sündmuste keerises, mida me ise muuta ei saa. Kairi Loogi napp ja lihtne keel viib sügavama mõistmiseni, teksti jäetud pragudest immitseb sõnul väljendamatu – elu ise oma kihtidega.” (Rebekka Lotman, Tartu Ülikool)
„Tundlik, mõjuv ja värske teos. Et püüda kinni eriline tavalises, on Look olnud julgelt otsinguline teose üldvormist kuni lausetasandini välja. Tulemuseks on jõuduandev tajumisümfoonia.” (Eik Hermann, Vikerkaar)
Kairi Look on eesti kirjanik. Ta kirjutab lasteraamatuid ja proosat täiskasvanutele, novell "Relaps" on pälvinud Loomingu aastapreemia. Ta raamatuid on tõlgitud mh saksa, prantsuse, poola ja soome keelde. Ta on tõlkinud eesti keelde hollandi laste- ja noortekirjandust. Ta on ta Koolibri aabitsa ja eesti keele õppekomplekti autor. 2025. aastal ilmus tema debüütromaan "Tantsi tolm põrandast".
Kairi Look is an Estonian writer. She writes children's books and prose, and translates fiction from Dutch to Estonian. Many of her kidsbooks have been translated and awarded and she has received the annual prize of the literary magazine Looming for the best novella. In 2025 her debut novel "Dance the Dust from the Floor" was published to great acclaim.
Ma ju ootasin seda raamatut ja ma ka olin valmis, et siit juba lati alt läbi jooksmist ei tule, ent siiski... s e l l e k s ma valmis ei olnud. Mis tõestab veel kord, et hääl määrab põhilise. Jah, on lugu (mis on siin täielik maiuspala). Jah, loeb õige doseerimine (vähem on rohkem). Aga hääl, ka see peab olema õige valitud. Halloo, ma ütlesin "õige valitud", mitte uus leiutatud.
On Tüdruk ja on Vanaema, nende ühine väike maailm, mis tehakse teineteise abil suure(ma)ks. Vanaema kaudu tulevad lähemale olnud ajad, loodustarkus, pärimus, Tüdruku kaudu toast väljapoole jääv maailm. Edasi tuleb kool ja Vanaema surm, põnevalt lülitub loosse ka ühiskonnas toimuv, Eesti vabanemine, uued ajad. Aga Tüdruku, nüüd küll juba Neiu ja Noore Naise maailm, see aina kasvab ja laieneb, tuleb veel leina, tuleb armastus... ja palju küsimusi, küsimusi kodust ja keelest ja korduvusest ja... Siin on nii palju, millele mõelda ja mida üksiti lahti harutada. Näiteks tantsust ma ei jõudnudki ju rääkida. Sõnaga, rikas raamat.
Ma armastan seda raamatut. Punkt.
PS. Ma loodan, tõesti loodan, et see ilmub kord ka kõvakaanelise väljaandena, sest see praegune LR on mul käekotis juba õige pehmeks muutunud.
Napis ja poeetilises keeles, ilmselt autobiograafilise taustaga. Teksti struktuur on lühilauseline, tihti väljajätteline ning suunab lugejat kaasa mõtlema. Eent nende nappide vahenditega pannakse sõnad imelise meisterlikkusega kandma tundeid, mõtteid, aistinguid. Autori detailitaju on tõepoolest imetlusväärne ning tulemuseks on tundlikkuse, tugevuse ja õrnuse kaunis ning keerukas lõim. (Aga ma olen üsna kindel, et peagi ilmub mõni arvustus, milles seda raamatut nimetatakse naiskirjanduseks.)
Milline lõõm ja lainetus tüüne pinna all! Sõnade, emotsioonide ja aistingute voogamine. Ja vanaemad, vanaemad on üle kõige ja kindel pind kõige all. Lihtsa lugeja kiidusõnad jäävad siin mannetuks. Loetagu!
Algus, see vanaema ja lapsepõlve osa väga meeldis. A siis suri vanaema ära (sorry, spoiler alert) ja kogu tekst läks jube poeetiliseks ja meditsiiniliseks ja mul sai lihtsalt kannatus ka otsa. Ühesõnaga, esimest poolt raamatust täiega soovitan.
Ma isegi ei tea, kust alustada… Võtsin raamatu ilmselt kõrgete arvustuste ja kiituste tõttu. Ja ikkagi autori esimene raamat täiskasvanud lugejale. Ühesõnaga (või päris mitmega) ma süüdistasin ennast terve lugemise vältel küll sellega, et olen rumal, ei saa aru, ei tunne kunsti ka siis, kui see mu ette laiali on laotatud. Kõik teised kiidavad taevani ja sealt edasi - mis mul viga on, et ma seda ilu ei näe… Meeldetuletus endale - jäta pooleli, punnitada ei ole mõtet. Ei olnud minu teetass. Kohe üldse
Ma tahaks, nagu ikka, panna punkti kuhugi poole peale. 4,5 näiteks. Aga siis on küsimus, kuhu see siinses keskkonnas panna: kas 4 või 5. Alati keeruline valik.
See raamat koosneb kolmest osast, milles peategelast kutsutakse vastavalt "laps", "ta" ja "sa". Kuna tegu on autobiograafilise teosega sümboliseerib see siis tegelase lähedust autorile enesele. Samas ma pean ütlema, et puht eesti keele toimimisloogika kohaselt (vähemalt minu jaoks) sobib pidev sõna "laps" kordamine väga hästi, kuid "ta" ja eriti "sa" muutub kiirelt kriipivaks ja üleliigseks. Oleks ehk pidanud ära jätma.
Esimene osa raamatust on nagu Tove Janssoni "Suveraamat", mis on üks mu (viimase aja) lemmikuid. Tovele viidatakse tegelikult läbi terve romaani, kuid paralleel "Suveraamatuga" on ilmselge: mõlemas on laps ja on vanema, kes justkui elaksid kusagil enda pool mängulises, pool unenäolises, pool muinasjutulises maailmas. Lapspõlv ongi selline. Selles maailmas on ka ema ja isa ja hiljem väikene vend ja riik, mis vaikselt iseseisvaks saab. Vanaema on vana ja elutarkust täis. See raamat kõnetas mind väga ja ma julgeksin lausa väita, et veidi enamgi kui Tove oma. Kogu see rahvakultuurne ja looduslik taust on ju lähedasem.
Ja siis, kusagil raamatu poolepeal, sureb vanaema ära. Lubades mahajääjatele pilvepiiril kohta hoida. Paneb koti tooli peale. Milline mõte!!!
Teine ja kõige lühem "ta" osa kajastab peategelase koolipõlve ning "sa" osa ülikooliõpinguid ja iseseisvumist. Ma ei tea, võib-olla on asi minus. Mina ei ole tüdruk või noor naine. Ehk suudan ennast elutarga vanaema ja lapselapse suhtesse sisse lugeda, kuid nood järgnevad küsimused jäävadki kuidagi kaugeks. Kindlasti on mingi osa tolles kauguses ka sellel, kui keskseid rolle mängivad tantsimine ja meditsiiniõpingud, mis taaskord minusse ei puutu (lapsena mängime kõik suhteliselt samu mänge). Tänu sellele muutub teksti killustatud ja hakitud lühilauseline struktuur, mis lapsepõlve puhul sobis imeliselt, kuidagi... ehk isegi tüütuks kohati. Eriti kui laused pidevalt algavad sa ja sa.
Peategelase ema lahkumine ja sellele järgnev lein on väga vahedad, väga isiklikud. Kuna olen seda kogenud, siis oskan taaskord leida üles paralleelid ja kattuvused. Lühilaused: "Lombid on jääs. Kirik on sama." Vahedus ja vahetus.
Ja tegelikult meeldis mulle ka üksinda saarel veedetud lõpp kuigi läks kohati väga metafüüsiliseks. Kas "Suveraamatu" tüdrukul oleks täiskasvanuks saades olnud samasugune periood? Ühesõnaga, minu jaoks on siin kaks raamatut: vanaema osa ning too teine. Vanaema osa on üdini nauditav, teine jätab kohati ükskõikseks ja libiseb mööda. Ausalt öeldes oli mul vanaema osa lugedes pidevalt hirm, et see mingil hetkel juhtub. Peaksin selle eest nelja panema, sest pigem kisub minu jaoks 4,5 pealt alla. Aga vanaema eest panen siiski viie. Aitäh.
Ühe jutiga ei läbi. Nõuab kohalolu. Autobiograafiline. Aeg-ajalt väga krüptiline. Ilus-valus. Detailne tajumine. Meisterlik. Hindab privaatsust. Hoiab distantsi. Tahab olla vaba. On habras, tugev, tundlik, iseseisev.
Esimesed 75 lehekülge olid head, sest et vanaema (õigupoolest vanavanaema) ja laps olid väga mõnusad ja südamlikud koos. Sellised mälupildid ajast ja kohast, mis hoolimata sellest, et mina pole viibinud täpselt selles ajas ja hetkes, on ikka kuidagi tuttavad ning sa näed lugedes silme ees enda vanaema maja, tema tuba ja suvist kastemärga rohtu.
Aga edasi läks see raamat nii väsitavaks... Kuidagi ootamatult tuli minu jaoks see pööre lapsepõlvest mingisse totaalsesse täiskasvanute ängimaailma. Lisaks need lõppematud meditsiinilised terminid ja see nii luuleline ja vihjav tekst, et mulle tundus nagu ma loeks 20-aastase Minu blogipostitusi, kus ma üritasin olla cool ja deep kirjutades mõistukeeli oma elust ja inimestest, et jätta endast hästi intelligentne ja salapärane mulje. Vahepeal ma pidin terve lehe uuesti läbi lugema, et aru saada üldse, et mida parasjagu nii sõnarohkelt kirjeldatakse. Ja väga sageli ma ei saanudki aru, et misasi see siis oli, mis ilmus, otsis oma ruumi, võttis vormi ja kuju või et mida kirjanik mulle öelda tahtis, mis üldse toimus.
Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" jutustab ühe lapse sirgumisest neiuks ja neiu sirgumisest naiseks, seal on elutark vanaema ja kool ja ülikooliõpingud kaugel-kaugel ja lein ja armastus ja jõu otsimine. Lugesin raamatut veebruari lõpus ning nagu väga heade teoste puhul ikka, olen kimpus muljetamisega, kui meeldivat oli nii palju.
/.../ mida pikem elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Pea seda meeles.
"Tantsi tolm põrandast" lööb pahviks oma äraspidise stiiliga, milles tekst kannab emotsioone, aga detailid peituvad ridade vahel. Kirjanik vihjab, mitte ei ütle otse, mis raamatut laps loeb või kus linnas tegevus toimub. Sa loed ja samastud, tabad aistingute põhjal, millest jutt, ning äratundmishetked on võrratud. Emotsioonid on nii täpptäpipealt kirja pandud, et enda kogemuste peegeldamist pakub väike romaanike väga-väga palju.
Tegevus algab nõukaajal ning keskendub vanaema ja lapselapse argimaagiale. Igapäevaelu koosneb väikestest erilistest hetkedest, mida paljud ei pruugi tähele panna. Kairi Lookil on see imeline oskus ning ta jagab seda lahkelt kogu maailmaga. Ükskõik, kui palju me seda sooviks, vanaemasid ei jagu igaveseks. Lapsepõlv saab läbi, aga lugu siinkohal ei lõppe.
Südantsoojendavate hetkede kõrvalt leiab rohkesti leina ning hirmu enda avamise ja haiget saamise ees, aga armastus jääb siiski peale. Seda on puistatud igale lehele - kiindumust lähedaste vahel, tärkavaid tunded, rõõmu elamisest. Lapsest sirgub noor neiu, kes läheb kooli ja hiljem juba kodust kaugemale ülikooli ennast avastama. Kõige sügavama mulje jättis ikkagi esimene kolmandik. Keskpaik tundus veidi segane nagu kooliaastad ikka, aga lõpp, kus eneseavastamise rada selgemaks muutub, kõnetas jälle rohkem. Kindlasti soovitan romaani lugeda, aga hoiatan, et stiil on alguses harjumatu.
Mälestus muutub mantliks ja pakub tuge. Vahel tekib kangasse auk, vahel sööb voodrit koi, riiet tuleb lappida, tuulutada. Kui kisub kitsaks, võib seisatada ja aega võtta, mantlit võib harutada, ümber teha, ta ei kanna saatust, on muutlik kui aeg. Kõik kasvab ja koltub, voolab ja kuhtub, keerutab ringiratast.
Lapsepõlve kirjeldus oli täiuslik, che buono! Viimaseks kolmandikuks see sõnadepilv juba tüütas täiesti ära. Ma millegipärast ootasin hoopis rohkem vanaema tausta avamist aga saan aru kuhu looga taheti jõuda.
Ootamatult keeruline lugemine Look kirjutab nagu Tunne Ma loen seda nagu Tunnet ja see on kohati nii vänge, nagu killud, teravad killud, lõikuvad ihusse, täiesti õrna ja nõutusse beeži ihusse. Ja ta avastas, et armastus ongi see jõud Kas keegi on sind kunagi vaadanud pilgus kogu maailma soojus? Vaat, siis sa tead "Te andsite kõik, nüüd laske lahti. Ka see on julgus, on õrnus." "Vähemalt jääb sulle su tuum, kogub õrnust, hoolimist, valu, ei koltu, ja aina helendab, elab." "Julgus vabadust anda ja võtta" Mäss, uudishimu, hoog, pakatav jõud ja ikkagi kurbus See stiil ja Tunne, see on nii mäslev, igatsev, paneb armastama kõiki, kes ligi on ja samas on kogu see raamat üks tervendav? mäletsemine Mäletseda peab oskama, mina vist veel ei oska ja see paiskab mind kaotustesse Mis kõik võib juhtuda, kui "lastekirjanik" kirjutab Hea oli Tovet siin ja seal ära tunda, Tove mõjutusi on tunda küll - see Tunne, mis on tuttav, aga ei päästa sind kuidagi pidi Sinavorm, mis teeb kõik veel möödapääsmatumaks, veel tormisemaks Päev nagu elu Hetk nagu elu
See oli suurepärane lugemine, aga kõigi seniste loetud arvustuste põhjal ma ootasin... ma ei tea, mida. Midagi, mida enne pole üldse tehtud ega olemas olnud? Aga oli lihtsalt selline hea minimalistlik raamat, kus kõiki asju ei öelda välja ja kus see, kes on umbes samal ajal umbes samas maailmanurgas üles kasvanud, tunneb palju asju ära, magustoitudest lemmikraamatuteni. Kõik see algab Tove Janssoni "Suveraamatu" tsitaadiga ja läheb edasi samas toonis... no vähemalt niikaua, kuniks vanaema. Ja mulle "Suveraamat" väga meeldib (nagu ka muud viidatud teosed), aga lihtsalt... see ei olnud enneolematu elamus. Hea oli ikka. (Aga tantsimist ootasin - jälle senise retseptsiooni põhjal - nagu rohkemgi.)
Keeleliselt ilus luuleline ja tunnetuslik tekst, mis lihtsalt põimis end ümber minu. Kippusin ikka luulevormis teda lugema pidevalt ja ehk sellest tulenevalt tekkis ka selline unelev-muinasjutuline kujutluspilt silme ette. Kosutav oli lugeda midagi helge lõpuga (see päästis, muidu oleks 3 ⭐️ tulnud). Vanaema igatsus tuli küll.
Uskumatult ilusti kirjutatud raamat! Justkui vähe sõnu, aga kõik on nii arusaadav, nii tuntav. Tõesti, nagu minu elust kirjutatud. Ilmselt igaühe elust, lihtsalt elust.
Tantsi ... üle viie vikerkaare ... Kõrvenõgeste kirbe lõhn vooderdas leitsakut. Kui kosutav lugemine!
Keeleliselt väga nauditav; lugu, mis põimib endasse erinevaid tasandeid ja seeläbi rõõmustas meeli. Tähendusrikkust, mis köitis, oli palju.
Mida pikem on elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Iga hetk viib enesele lähemale. Sulle jääb su tuum, kogub õrnust,hoolimist, valu, ei koltu, ja aina helendab, elab. Homset ei ole, alati on täna. Kes elab võidule, kaotab, tähtsam on julgus vabadust anda ja võtta. Usalda rütmi.
Uskumatu, kuidas mõne sõna sisse saab mahtuda kogu maailma armastus.
Eriti raamatu esimeses osas oli seda armastust nii palju, et mul võttis hinge kinni ja lasin kõigel paar päeva settida. Siis sain tagasi lugema tulla. Oleks tahtnud selle raamatu kohe ja täienisti sisse hingata, aga nii palju armastust, kui selles loos oli, ühe inimese sisse korraga ei mahu.
No ja vanaema on ikka parim asi, mida inimene (või tegelikult ikka loodus) välja mõelnud on. Minu vanaema oli samasugune ilmasammas, maailma kese, tarkuste edasiandja, soojuse looja. See on ikka tõeline õnn ja õnnetus korraga, et tundsin lugedes end nii palju ära. Egas midagi kui edasi, ikka edasi 🤍
Ma ausalt öelda ei osanud oodatagi, et selline raamat võiks olla minu tassike teed, kuid juhtus nii, et see raamat suutis mulle südamesse pugeda.
Milline meisterlik teos! See raamat oli tõesti imeline ja igati väärt oma kiidusõnu. Raamatus saame jälgida ühe lapse sirgumist täiskasvanud naiseks. Mind üllatas autori poeetiline kirjastiil, kus kõiki asju ei öelda otse välja, vaid raamat paneb sind kaasa mõtlema ja ridade vahelt lugema. "Tantsi Tolm Põrandast" oli ilus-valus lugemine, mis jääb mulle kindlasti tükiks ajaks meelde ja mida soovitan kõikidel lugeda.
Kuna kirjanik on mulle väga lähedane isik, siis on mul mõnevõrra raske seda raamatut objektiivselt hinnata aga ma püüan. Mida ma võin öelda, on see, et raamat kündis pikki loogelisi (või Lookilisi) ja sügavaid vagusid mu südamesse ja sealt on juba üht-teist tärkamas. Ka seda võin üsna objektiivselt nentida, et selle aastane lemmikraamat on mul selle teose näol suure tõenäosusega loetud, suur tänu muidugi teiste jaoks latti nii kõrgele tõstmast, onju. Ja seda, et mul on uus lemmikkirjanik.
Minu arvates väga vajalik teos eesti kirjanduses, annab lootust, et me ikkagi oskame…või siis, et vähemalt keegi veel oskab, proovib. Hinnanguks sai neli, sest segasus tõmbas minu jaoks hinnet alla, samas kui ilus idee ja keelekasutus jällegi kergitasid hinnet korralikult. Nagu ka paljudele teistele siin, meeldis ka mulle esimene, vanaemaga seotud pool raamatust kõige rohkem. Kirjeldused ja karakterid meenutasid mulle Nora Ikstena “Emapiima”, aga see oli okei (sest “Emapiim” meeldis ka mulle väga). Segaduse tõttu kõigile ma seda ei soovitaks. Aga siiski, tore ja eriline uus leid eesti kirjandusmaailmas. Loodan, et see ei jää autori viimaseks täiskasvanutele suunatud teoseks
Alustasin selle raamatu lugemist juba üks hetk varem, aga siis vist ei olnud õige hetk. Nüüd oli. Selle raamatu lugemiseks peab päriselt aega olema. Peab olema aega, et tunda kõiki neid tundeid, mida autor nii osavalt tundma paneb. Tohutult palju äratundmist, mälupilte ja samas kaasatundmist ja -elamist. Hingeraamat.
"Midagi avaneb, midagi sulgub, midagi immitseb välja..."
Lugedes tundsin heinalõhna, jasmiinipuu õitsemist ja oma vanaema pehmet kätt... Tundsin tiirlemist, tantsimist, tuult juustes. Imeline lugemine. Viib nii sügavale enda sisse, sõna-sõna haaval tekitades tundeid... Ka kaks järjestikust sõna loob maailma ja olustiku.
Omapärase kirjastiiliga masendava üldise tooniga raamat ühe tüdruku kasvamisest, naiseks sirgumisest ja iseseisvumisest. Nimetaksin seda kirjastiili maaväliselt vaatlevaks, sest lühilausetega on kirja pandud ainult kõige tähtsamad "vaatlused" (vihjed) ning vahepealse osa peab lugeja endale ise ette kujutama, mis nõuab omajagu pingutust. Näide: "Lasteaiasaalis on kased, publik sumiseb, hoovist tulvab varasuve. Kollase roosiga tüki palub laps koju kaasa, see pannakse karpi." Sellise stiili puhul on maailm täielikult materiaalne - sündmused lihtsalt toimuvad vääramatus ettemääratuses, samal ajal kui inimeste tunded, motiivid, sisearutelud valikute tegemiseks ja muu säärane jääb varju, justkui neid ei olekski olemas. Kõik toimub nagu painavas unenäos. Jäin igatsema õrritust ja nutikaid šüzeepöördeid.