When two Scottish scientists successfully cloned a sheep in July 1996, the news sparked fierce scientific, ethical, theological, and philosophical debate, momentarily pulling biotechnology from the laboratories and thrusting it onto the front pages. With living proof that such advancements are no longer the stuff of science fiction, a whole new world of possibilities--and dangers--presented itself. Jeremy Rifkin is more concerned with the dangers of this technology, and in The Biotech Century , he presents numerous compelling reasons why we should be, too. Many of these dangers revolve around the seemingly inevitable commercialization of genetically engineered life forms that would come if corporations battled for the rights to patents on new or modified species of plants, animals, or even human beings. Rifkin warns that "designer" babies and genetically perfect humans, along with any other artificial creations, would wreak havoc with the gene pool and the natural environment. While he concedes that there are benefits to biotechnology, he makes it clear that the risks far outweigh the rewards at this time, urging for greater restraint and responsibility before opening what could be a Pandora's box.
Jeremy Rifkin annab päris põhjaliku ülevaate 1998. aasta seisust biotehnoloogia, et mitte öelda geenitehnoloogia valdkonnas. Taimede, loomade, toidu ja inimeste muutmisest. Haiguste ennetamisest või lausa arusaamadest isikute sotsiaalsete psühholoogiliste aspektide mõjutamisest läbi biotehnoloogia.
Lugedes seda nüüd 23 aastat hiljem, tabasin end mõttelt, et kahtlemata on midagi muutunud ja arenguid on olnud, kuid mitte just eriti palju nähtavat tulemit. Igasugused ennustused siin raamatus on tõenäoliselt liiga optimistlikud. Hajusalt populaarteadust lugedes on silma jäänud suurte edasiviivate saavutustena CRISPR ja COVID-19 vaktsiinide üpris kiire väljatöötamine, kuid mingil põhjusel ma oleks selle aja peale oodanud igasugu muud ägedat meditsiinitehnoloogiat kättesaadavana tavainimesele.
Üks mõte, mis mul tuli võrdluses näiteks arvutiteaduse praktilise rakendamisega ja asjaoluga, et tehnoloogiaettevõtted on tõusnud paarikümne aastaga maailma suurimateks ettevõteteks, on avatus. Avatud lähtekood ehk open source on loomulik osa nii entusiastide kui ka ettevõtete tehnoloogiakasutusest - see on tugevalt võimendanud kogu sektori arengut.
Biotehnoloogia aga elab kinniste seinte taga. Iga uus avastus on mingi firma omand. Iga pisike samm edasi on kohe kinni kleebitud patentidega. Ei tea, kus IT oleks, kui iga koodijupimuudatus samasuguse kohtlemise osaliseks oleks saanud.
Seda kinnist loogikat iseloomustab hästi lõik raamatust, mis käsitleb loodusliku evolutsiooni produktide pidamist "leiutisteks": "Mitte ükski molekulaarbioloog ei ole kunagi loonud ühtegi geeni, rakku, kudet, organit või organismi de novo. Selles mõttes on analoogia keemiliste elementide perioodilisuse tabeli ja geenide ning elusmateeria vahel täiesti asjakohane. Mitte ükski mõistlik inimene ei julgeks tõenäoliselt võtta vastu otsust, et teadlast, kes isoleeris, klassifitseeris ja kirjeldas vesiniku, heeliumi ja hapniku omadusi, tuleks pidada nende keemiliste ainete leiutajaks ja anda talle kahekümneks aastaks ainuõigus pidada neid enda omaks."
Mõelda vaid, kui ITs ei saaks keegi kirjutada UUT koodi, vaid saaks ainult copy-pasteerida olemasolevat koodi GitHubist ja StackOverflowst. Ja niipea, kui sa midagi oled kokku pasteerinud, siis sa võtad sellele ainuisikulise patendi ja mitte keegi teine ei tohi seda kasutada.
PS Tõlge oli väheke vildakas. Näiteks Aldous Huxley kurikuulus raamat oli tõlgitud kui "Uus Oivaline Maailm" jne.
The fact that the book had been written by 1998 impresses and horrifies me at the same time. It delves into the depths of biotechnology and provokes many important surrounding controversies.
i have the Arabic copy. النسخة العربيه جميله من قرائتي لها بس فيها مشاكل في الترجمه حيث ان المصطلحات المستخدمه قديمه جدا ولا احد قد يتعرف عليها بسهوله.
3 o 4 apuntes, conceptos o preguntas interesantes en cientos de páginas de falacias, análisis sesgados y asumir que compartes sus valores sobre lo que describe. No me merece la pena más allá de para conocer al enemigo.