12-aastane Magda elab oma emaga Papliorus, mille kohal kõrgub Mustmägi. Mustmäe tipp on ümbritsetud paksu uduga, mille kohta räägitakse, et see elab. Kes sinna kord läinud, see tagasi ei tule. Loomulikult on ka Magdal keelatud rangelt sinna lähedalegi minna.
Oma päritolust, isast, ema lapsepõlvest ei tea ta midagi,sest ema vastab aina "hiljem". Kuni ühel õnnetul päeval toimub Mustmäel maalihe, milles ta ema hukkub. Magda ei suuda mõeldagi, et ta pandaks lastekodusse ja lahutataks tema truust koerast Kastanist. Niisiis otsustab ta minna teisele poole mäge otsima oma tädi, kellest ta teab täpselt niipalju, et too on olemas ja et Magda on saanud tema järgi nime.
NATUKE SISUST KA
Udus ekseldes tüdruk komistab, lööb pea ära ja kaotab teadvuse. Ärgates leiab ta enda juurest ühe taadi. Taat viib ta kaasa teisele poole udu Niidistiku linna. See on omamoodi,isoleeritud ühiskond, kus inimesed elavad udupuudega ühes hingamises. Sesl on Puuakadeemia ja juureuurijad ning lapsed õpivad maast-madalast kõike puude kohta. Udupuud on erilised, intelligentsed puud, kes suhtlevad omavahel juurestiku abil, hoiatades, kaitstes ja tugevdades üksteist. Juurestik on justkui udupuude ühine aju.
See ja edasised juhtumused Magdaga on loo seikluslik külg. Hoopis teine aga on looduse, selle hoidmise ja sellega kooskõlas elamise tähtsus, mis on ääretult sujuvalt loosse põimitud.
Mis juhtuks, kui seataks päriselt piirangud looduse ressursside kasutamisele? Milliseid tehnoloogiaid leiutataks, et olemasolevat ära kasutada ilma loodust hävitamata, et inimkond elaks jälle loodusega tasakaalus?
Ma ei ole kindel, kas varateismeline mina seda lugeda viitsiks, ehkki põnevuspool on päris tore, sest muus osas kipub heietusi liiga pikalt olena. Küll aga tahaksin ma seda kahtlemata lugeda, kui oleksin juba pisut vanem, ütleme 15-16, ja väga keskkonnateadlik.