What do you think?
Rate this book
Nainen
137 pages, Hardcover
First published January 1, 2009
1 person is currently reading
41 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 16 of 16 reviews
February 2, 2022
Ruitlase Naist lugesin esimest korda kümme aastat tagasi külas olles.
Oli teine lauaserval, ma hakkasin uudishimulikult sirvima ja … oligi läbi loetud.
Siis me rääkisime natuke sellest. Majaperenaine oli kutseka poiste-eriala õpetaja ja ütles, et tema soovitas seda oma poistele. Ta oleks isegi tahtnud seda (kõikidele) poistele kohustuslikuks kirjanduseks panna …
Nüüd sattusin selle peale jälle juhuslikult ja – vana muljet meenutades – lugesin taas.
Oli hoopis teine raamat, kui kümne aasta eest. Tollal oli mul just raske lahutus selja taga ja see puudutas mind isiklikult, kiskus haavu lahti.
Nüüd lugesin külmalt.
Raamat meeldis endiselt, kuigi teistmoodi.
Esiteks. See on väga hästi kirjutatud. Tekst on liiasusteta. Kirjutamise ajal oli Ruitlane veel luuletaja (praegu vist ei saa talle enam ühest luuletaja silti külge panna) ja luuletajad tunnetavad sõna kaalu. Lihtsalt kirjanikel on tihti kujutlus massi tähtsusest – mida rohkem seda uhkem. Keskmise proosakirjaniku kirjutatu on rasvunud – kaaluühikus pole ei jõudu ega võhma – rasvunuga maadelda on vastik, ta on ligane ja kust kinni ei võta, näpud vajuvad sisse.
Teiseks. Arvustustes on Ruitlast süüdistatud stereotüpiseerimises. Süüdistus on rumal ja pealiskaudne. Ruitlane võitleb stereotüpiseerimise vastu. Pöörates neid pahupidi. Minategelase (Mees) vastand on Naine, kes on kaaperdanud naine olemise – ja kellega on peategelasel seetõttu raske hakkama saada. Naisi on teisigi, ka nemad on suure algustähega.
Kolmandaks. Selle kolmanda juurde jõudsin juba teise punkti lõpus – Ruitlasele naised meeldivad ja ta armastab neid. Vaid selle ühega läks untsusti. Raamatus tervikuna tundub, et see seitsme-kaheksa aastane õnnetu saaga oli vaid viieteist minuti küsimus – kui kaua püsisid (tookord ammu) naise jalad koos – oleks nad koos püsinud veel viisteist minutit …
Kokkuvõttes – seda raamatut on kirjutatud pikalt ja läbielamisega. Naisega kohtumise ja raamatu ilmumise vahele jääb (minu arvestuse kohaselt) üheksa aastat. Hästi kulutatud aeg.
Oli teine lauaserval, ma hakkasin uudishimulikult sirvima ja … oligi läbi loetud.
Siis me rääkisime natuke sellest. Majaperenaine oli kutseka poiste-eriala õpetaja ja ütles, et tema soovitas seda oma poistele. Ta oleks isegi tahtnud seda (kõikidele) poistele kohustuslikuks kirjanduseks panna …
Nüüd sattusin selle peale jälle juhuslikult ja – vana muljet meenutades – lugesin taas.
Oli hoopis teine raamat, kui kümne aasta eest. Tollal oli mul just raske lahutus selja taga ja see puudutas mind isiklikult, kiskus haavu lahti.
Nüüd lugesin külmalt.
Raamat meeldis endiselt, kuigi teistmoodi.
Esiteks. See on väga hästi kirjutatud. Tekst on liiasusteta. Kirjutamise ajal oli Ruitlane veel luuletaja (praegu vist ei saa talle enam ühest luuletaja silti külge panna) ja luuletajad tunnetavad sõna kaalu. Lihtsalt kirjanikel on tihti kujutlus massi tähtsusest – mida rohkem seda uhkem. Keskmise proosakirjaniku kirjutatu on rasvunud – kaaluühikus pole ei jõudu ega võhma – rasvunuga maadelda on vastik, ta on ligane ja kust kinni ei võta, näpud vajuvad sisse.
Teiseks. Arvustustes on Ruitlast süüdistatud stereotüpiseerimises. Süüdistus on rumal ja pealiskaudne. Ruitlane võitleb stereotüpiseerimise vastu. Pöörates neid pahupidi. Minategelase (Mees) vastand on Naine, kes on kaaperdanud naine olemise – ja kellega on peategelasel seetõttu raske hakkama saada. Naisi on teisigi, ka nemad on suure algustähega.
Kolmandaks. Selle kolmanda juurde jõudsin juba teise punkti lõpus – Ruitlasele naised meeldivad ja ta armastab neid. Vaid selle ühega läks untsusti. Raamatus tervikuna tundub, et see seitsme-kaheksa aastane õnnetu saaga oli vaid viieteist minuti küsimus – kui kaua püsisid (tookord ammu) naise jalad koos – oleks nad koos püsinud veel viisteist minutit …
Kokkuvõttes – seda raamatut on kirjutatud pikalt ja läbielamisega. Naisega kohtumise ja raamatu ilmumise vahele jääb (minu arvestuse kohaselt) üheksa aastat. Hästi kulutatud aeg.
February 8, 2014
selline veidi vonnegutilik küte, tihe, kerge, naljakas, pööraselt naljakas kui kurb. olavil on naisküsimuses kõige targem eesti keeles kirjutav inimene. meil on vedanud, et tarkus on koos kõva andega sõnu seada. see raamat on oma lihtsuses vapper ja ilus.
December 21, 2016
Lugesin teist korda, esimesest korrast suurt muud ei mäletanud kui et Naine poetas junni põrandale...
No oli ka selline, kirjutatud oli ju päris hästi, lugedes aga mõtlesin kogu aeg, miks see Ruitlane selline kelgunöör ja lödipüks on. Naise seisukohast polnud ju üldse miskit kirjeldatud, seega olid ülevaatlikud pikad kirjeldused sellest milline nõiamoor, türann, loll ja nikuhaige see Naine ikka oli suht ühepoolsed. Härra enda tegemised - või õieti tegematajätmised - ainult aimusid läbi, näiteks võis ainult aimata, et enamuse sellest ajast millal Naine oma järjekordse rõveduse ja lollusega hakkama sai, oli ta ühtlasi ainus kes tööl käis ja majja raha tõi, sest Härra oli luuletaja ja luuletajad muud tööd ei tee kui luuletavad. Aga noh, see selleks, raskuspunkt oli ikka selles milline õudne nõid see Naine oli ja kuidas minakangelane tema üle kogu aeg irvitab, ega see vist ei takistanud ka Naise kulul elamast kogu selle aja...Aga no hästi oli kirja pandud. Isegi kui tegu oli mingi mitmest inimesest kokkukirjutatud arhetüübiga (milles ma kahtlen, autor elas ikka oma isiklikku konkreetset frustratsiooni välja) siis tegelikult oleks see päris kasulik lugemine nii naistele kui meestele. Iseenesest võiks seda lugeda eneseabiõpikuna "Kuidas mitte koos elada"...
No oli ka selline, kirjutatud oli ju päris hästi, lugedes aga mõtlesin kogu aeg, miks see Ruitlane selline kelgunöör ja lödipüks on. Naise seisukohast polnud ju üldse miskit kirjeldatud, seega olid ülevaatlikud pikad kirjeldused sellest milline nõiamoor, türann, loll ja nikuhaige see Naine ikka oli suht ühepoolsed. Härra enda tegemised - või õieti tegematajätmised - ainult aimusid läbi, näiteks võis ainult aimata, et enamuse sellest ajast millal Naine oma järjekordse rõveduse ja lollusega hakkama sai, oli ta ühtlasi ainus kes tööl käis ja majja raha tõi, sest Härra oli luuletaja ja luuletajad muud tööd ei tee kui luuletavad. Aga noh, see selleks, raskuspunkt oli ikka selles milline õudne nõid see Naine oli ja kuidas minakangelane tema üle kogu aeg irvitab, ega see vist ei takistanud ka Naise kulul elamast kogu selle aja...Aga no hästi oli kirja pandud. Isegi kui tegu oli mingi mitmest inimesest kokkukirjutatud arhetüübiga (milles ma kahtlen, autor elas ikka oma isiklikku konkreetset frustratsiooni välja) siis tegelikult oleks see päris kasulik lugemine nii naistele kui meestele. Iseenesest võiks seda lugeda eneseabiõpikuna "Kuidas mitte koos elada"...
February 25, 2025
Ei teagi, kuidas ma ennast tunnen. Päris palju oli "mida-pekki-ma-loen" hetki ja alguses pakkus ränk sõnakasutus nii nalja kui ebamugavust, kuid lõpuks ka tülgastust. Ju on see Mees ikkagi nagu ka paljud teised mehed ja näevad naisi nagu Mees nägi Naist. Siia raamatusse sobis kogu see roppus, sest täpselt nii toores oli ka tolle Mehe sisemaailm. Küll aga oli sisu voolav ja mõnus oli lugeda, kordagi ei jäänud sisu kuskil toppama ja lühikesed peatükid soodustasid seda. Täielik absurd, aga samas... Kas ikka on??
April 19, 2017
Päris õel raamat. Vähemalt ise sedasi loo sisse sattuda ei tahaks. Samas pakkus üheks õhtuks päris palju nalja. Kuna eelnevalt lugesin Bukowsky "Naisi", siis sellega võrreldes oli ikkagi tegu leebe, romantilise ja positiivse looga.
November 27, 2018
Täna siis võtsin enda kotist välja kauaoodatud raamatu, mille mu ema oli enne mind läbi lugenud - ma ju kuulsin teda kõrvaltoas naermas ja seda kiitmas. Täna siis juhtus see sama minuga...
Lõunal võtsin raamatu kätte ja see lugemine läks kohe päris kiiresti! Hea oli seda raamatut lugeda ja kõik tegevus läks nagu linnutiivul, minu mõtted aga süvenesid. Raamat on tõesti väga hea ja huvitav nagu üks raamat minu jaoks peabki olema.
Ruitlase mõte:
lk 68
"Naise jäävuse seadus ütled, et Naine ei kao ega hävi, vaid muutub ühest olekust teise. Ta võib parajasti lakku täis peaga abitult pikali põrandal laliseda või oma kahe piimapakiga Lapse söögiajal kurat teab kuhu kadunud olla... ta jääb Naiseks ja Emaks. Isegi kui ta oleks hapnikumaksi ja torude all koomas, ei kaotaks ma ettevaatust - Naist ja Ema enda ei minesta kunagi ning ta saab selle, mida ta tahab, kui mitte muidu, siis kas või päris lõpus endale kirstu järele.
Lõunal võtsin raamatu kätte ja see lugemine läks kohe päris kiiresti! Hea oli seda raamatut lugeda ja kõik tegevus läks nagu linnutiivul, minu mõtted aga süvenesid. Raamat on tõesti väga hea ja huvitav nagu üks raamat minu jaoks peabki olema.
Ruitlase mõte:
lk 68
"Naise jäävuse seadus ütled, et Naine ei kao ega hävi, vaid muutub ühest olekust teise. Ta võib parajasti lakku täis peaga abitult pikali põrandal laliseda või oma kahe piimapakiga Lapse söögiajal kurat teab kuhu kadunud olla... ta jääb Naiseks ja Emaks. Isegi kui ta oleks hapnikumaksi ja torude all koomas, ei kaotaks ma ettevaatust - Naist ja Ema enda ei minesta kunagi ning ta saab selle, mida ta tahab, kui mitte muidu, siis kas või päris lõpus endale kirstu järele.
January 3, 2019
Nii raske on seisukohta võtta. Ühest küljest läks lugemine ludinal, tekitas huvi edasise vastu ning oli kohati vaimukas ja meelt lahutav. Samas käis mulle mõni asi päris palju pinda, näiteks see, kuidas Naine oli igati mõttetu ja loll eit, aga peategelasel endal polnud justkui mingit viga küljes. Mõnes mõttes saan aru, et võib-olla puudubki peategelasel natuke nagu enesekriitika, aga... kuidagi ilmsüütu mulje jättis. Mingist hetkest läks suhtumine Nais(t)esse ka kuidagi üle võlli, iga uue tegelasega sai sisuliselt esimese viie tutvuseminuti jooksul magatud ja kuigi vahel asjad käivadki ehk nii, siis minu jaoks läks asi kuidagi üksluiseks, natuke praalivaks labasuseks. Lõppkokkuvõttes aga autori põhisõnum mulle ka pigem sümpatiseeris... Kuidagi ebaühtlane mulje ja emotsioon jäi igatahes.
July 18, 2018
Kuuluu sarjaan "kirjastosta puolivahingossa mukaan päätyneet noin tai alle sentin paksuiset pikkukirjat". Sisällöstä tai kirjoittajasta en tiennyt etukäteen mitään. Ihan hauska löytö!
Tekstissä kaikki henkilöt on lihavoitu. Minäkertoja-Mies on runoilija, ja hän kertoo elämänsä naisista. Heitä on monta. Tyylistä tuli mieleen Henriikka Rönkkösen Mielikuvituspoikaystävä miesnäkökulmasta kerrottuna ja kirjallisuudellisuudella (literaturnost') höystettynä. Kertojalle tuntui olevan tärkeää korostaa juopottelun osuutta tapahtumain kulkuun, mutta ryyppäysmaininnat eivät tuoneet tarinaan lisäarvoa: samat jutut olisi voinut kertoa ilman niitäkin.
Tekstissä kaikki henkilöt on lihavoitu. Minäkertoja-Mies on runoilija, ja hän kertoo elämänsä naisista. Heitä on monta. Tyylistä tuli mieleen Henriikka Rönkkösen Mielikuvituspoikaystävä miesnäkökulmasta kerrottuna ja kirjallisuudellisuudella (literaturnost') höystettynä. Kertojalle tuntui olevan tärkeää korostaa juopottelun osuutta tapahtumain kulkuun, mutta ryyppäysmaininnat eivät tuoneet tarinaan lisäarvoa: samat jutut olisi voinut kertoa ilman niitäkin.
October 11, 2023
Kokkuvõtlikult lugesin selle tüki paari tunniga läbi. Pole pikalt nii naerda saanud. KUIGI. Tegelikult on asi naljast kaugel. Asi on tõsine ja kurb ja vastik. See on raamat, mille umbmäärast sisu olen tahtnud ise kirja panna. Täpselt sama ropult, täpselt sama ausalt. Pole õnnestunud, sest minul õnneks otseselt selline kogemus puudub. Aga ma tean, et Mehi nagu siin raamatus, on veel. Ja Naisi nagu selles raamatus? Enam kui veel. Raamat on peegelpilt ja kui sa vastu vaidled, siis on sul lihtsalt vedanud, et sa pole selle osaks saanud. Oled väike protsent.
January 29, 2019
Natuke liiga lihtne minu maitse jaoks. Huvitav, et naisest käib jutt tugevasti negatiivses võtmes, samas kui mees on täitsa lahe (ehkki natuke äpu). Boheemlase ja lihtsa naise kooselu, kus juuakse ja petetakse nagu jõudu on. Abielu lörriminemise mehepoolne põhjendamine segamini eneseõigustuse ja cooli tüübi eluseikadega. Põhiliselt käib jutt seksi ümber.
Aga väga lihtne ja kiire on lugeda ning mehe nägemusest saab hariva ülevaate.
Aga väga lihtne ja kiire on lugeda ning mehe nägemusest saab hariva ülevaate.
June 14, 2019
Oh, mida ma just lugesin. Hea, et Vee peal enne loetud ja vaimustunud, muidu vist ei võtaks iial midagi Ruitlaselt lugeda. Viha on üks kole asi ja eeskätt näitab koledana vihkajat ennast.
June 25, 2016
Ma arvan, et raamatu? voldiku? "Naine" kokkupanemiseks kulus sama palju aega kui selle lugemiseks. Ruitlane on sõnaosav nagu alati, kuid teema on sama masendav kui kulunud. Naisi ja Mehi on terve Eesti täis, mõned leiab ka oma tutvusringkonnast. Ma ei arva, et nad oleksid väärt esiletõstmist: nad ei ole romantilised heidikud, kangelaslikud märtrid ega muud moodi erilised inimesed, kuigi nad iseend pahatihti just niiviisi tajuvad. Illustratsioonidega või mitte, ma ei leia, et see raamat on "äge", "lahe", "kunstipärane" või muudmoodi omanäoline, vaid sama odav meelelahutus nagu History Channel'i pealt nähtavad "Sooinimesed", "Sõjad ladude pärast" vms. Samas pean teosele au andma. "Naine" on intelligentselt kirjutatud ning selle tegelased autentsed. Vastasel juhul ta nii tugevat emotsiooni minus kui lugejas ei tekitaks. Eks oleks tahtnud rohkem tegelaste taustast aimu saada, aga see polnud ilmselt eesmärk. Kergelt võtmise teos, mis on ilmselt nii mõnelegi kui mitte just piibliks siis tabamuseks naelapea pihta. Minu jaoks aga on see järjekordseks linnukeseks haltuuralistis, millega targemad inimesed end aegajalt lõbustavad.
January 30, 2016
Väga kiire õhtune lugemine. Millegipärast jäi kogu raamatust nagu halb maitse suhu - tundus, nagu oleks Mees kõike muud naeruvääristanud, alandanud läbi sellise "ma olen nii hea ja jään enda lapse juurde" suhtumise. Kuidagi üleolevus ja ülbus Mehe karakteris ei istunud mulle üldse. Algus oli veel naljakas, mingi hetk enam üldse ei meeldinud.
February 1, 2017
Pildikesi eesti inimeste elust... Tundub tõepärane.
Displaying 1 - 16 of 16 reviews