Mida peab tegema Autor, kui ta tutvub kõhna tiigriga, kellele ei maitse mitte kondid vaid sõnad? Noh - jutud, luuletused ja kõnelused igasugustest asjadest ka. Ega tal muud üle ei jää, kui mõni jutt rääkida. Parem pikk jutt. Tiigrist ja printsessist. Nojah, ja teistest asjadest muidugi ka.
See on esimene kord, kui loen Donald Bisset'i teost. Tema stiil on iseäralik ning teistmoodi, mis puhul erineb ta vägagi teistest lastekirjanikest. Võin julgelt öelda, et ka täiskasvanuna lugedes olid lood põnevad ning ettearvamatu süzeega. Bisset'i humoorikad lood sisaldavad endas vimkasid, mille peale ise ka ei tuleks - pool teosest räägib tiigrist, kes sööb lugusid ning Bisset peegeldab jutustes tiigri ja autori omavahelist vestlust. Tekib küsimus, kuidas autor on saavutanud nii elava ettekujutuse, et kirjutada sellised lood - igal juhul oli põnev lugeda nii endal kui ka minu 4-kuusel tütrel. Jutustused on lihtsad, lõbusad ja lühikesed lood, et isegi nii väike laps kuulab huviga.
Kohati lood said kentsakalt kiire lõpu, nagu näiteks "Meritähe sünd", kus erinevates suurustes elevandid ronisid üksteise otsa, et nad saaksid kalale kinni püüda langeva tähe. No kes küll suudaks selle peale tulla?
Kui ma oleks seda raamatut lapsepõlves lugenud, siis oleks hinnang kõrgem. Kuna aga praegu lugesin lapsele esimest korda, siis päris paljud jutud olid lausa jubedad. Pingviin pisteti kinnisesse konservikarpi ja saadeti koju tagasi, kilpkonn käib endast suppi tegemas, vaalaskalad jäetakse jänusse surema, haldjas võlub ninasarvikule orja muundades targa öökulli kanaarilinnuks, kes ninasarviku saiapuru iga õhtu tema voodist ära sööb… 🤨
Jah, täiskasvanu mõistus lisab poole juurde, aga no see juurde lisatu võiks ju ka olla mitte nii masendav.
Paljud jutud olid ka vahvad. Meelde kahjuks need nii hästi ei jäänud.
Äsja ilmus sellest raamatust uustrükk, aga mina lugesin ikka vana armsat lapsepõlveväljaannet. Selle raamatuga seoses ei mäletanud mitte niivõrd loo sisu, vaid pigem emotsioone, mis see tekitas - selline hea, soe ja turvaline. Õnneks täisealisena ülelugemine neid kunagisi emotsioone ei pisendanud. Oli ikka sama tore lugeda raamatulehtedele joonistatud tiigrist, kes samuti raamatulehtedel seiklevad Tühmukühmu ja teised huvitavad tegelased endaga teed jooma kutsus või muidu vannist välja ei saanud, kui vann kustutuskummiga ära kustutati ja ühes sellega tiigri triibud ka. Teine pool raamatust sisaldab igasuguseid muid toredaid lugusid, nagu kurja põhjatuule poolt jääkarude juurde lennutatud elevandipojukesest või koogist, mis muudkui kerkis ja kerkis... Tore nostalgiarännak ja loeks endiselt ka lastele ette.