1896. a. ilmus Eduard Vilde romaan «Külmale maale», mis eesti kirjanduses senitundmatul kombel käsitles külaelu. Esmakordselt paljastati selles teoses kapitalismi ühiskondlikke vastuolusid ja näidati, et inimese saatust kujundavad sotsiaalsed olud ning vahekorrad.
Romaani peategelaseks on noor pops Väljaotsa Jaan, kes haiguse tõttu satub väljapääsmatult raskesse seisukorda oma ema ning õdede-vendade toitmisel. Moraalse löögi annab Jaanile Virgu peremees, kes koos urjadnikuga tuleb Väljaotsa saunast varastatud kraami otsima, sest vaesed on peremehe silmis ka vargad ning viimased sulid. Jaan võib uhkelt ja väljakutsuvalt neile otsa vaadata, sest tema on küll vaene, aga äärmiselt aus.
«Külmale maale» on Vilde üks õnnestunumaid ning täiuslikumaid teoseid. Siin on kujundirikkaid kirjeldusi, on psühholoogiliselt põhjendatud ja usutavad karakterid, on ehtsat vildelikku rahvakeelt. Seetõttu on «Külmale maale» saanud väga populaarseks.
Nad ei kõnelenud kunagi oma armastusest, nad ei kujutelnud enestele mingit tulevikku, nad ei kaisutelnud ega kudistanud teineteisega — nad elasid tõsist, kibedat lahkelu ilma ootuse ja lootuseta. Aga nad tundsid endid ühendatuina — kindlasti, lahutamatult, tulgu, mis tuleb. Nad ei hoolinud vaenutuultest, ei pannud tähele kiusu, laimu ega pilget. Neil ei olnud õieti teadlikku selgustki oma ühendusest ega selle kindlusest, see oli ainult olemas, nagu nad ise olemas olid ja kõik muu maailmas.
Peale ligi kahte kuud ainult ulmekirjanduse radadel käimist pöördusin nüüd tagasi reaalse maailma manu. Ja seekord kohe eesti kirjanduse juurte juurde. Nimelt võtsin õiendada ühe vana veksli ning lugesin lõpuks läbi Eduard Vilde romaani „Külmale maale“. Kohe äärmiselt meeldiv oli taas mööda poriseid külatanumaid kõndida ja suitsust mustaks tahmanud laega kambris istuda.
Vilde romaani sisuga olin üldiselt tuttav. Noor ja vaene talupoeg satub halvale teele ning romaani lõpuks mõistetakse ta kohtu otsusega asumisele külmale maale ehk Siberisse. Romaan polnud meil keskkoolis kohustuslik, lugesime hoopis „Pisuhända“. Kuid mäletan siiani kirjandustunnis tekkinud arutelu, kui klassijuhataja küsis lähtudes „Külmale maale“ sisust: „Kas inimene sünnib siia maailma halvana või sunnib keskkond ja olud ta pöörduma patuteele?“.
Kahjuks ei mäleta ma enam oma vastust tollest päevast, kuid nüüd romaani lugedes mõlkus see küsimus mul kogu aeg meeles. Vilde on selle probleemi vägagi meisterlikult romaani sisse kirjutanud ja annab tõesti lugejale võimaluse asja üle kaasa mõelda. Romaanis on mitu kohta kus lugeja saab endalt küsida „Mis mina sellises näruses olukorras teeksin?“ ning "Kas peategelast saab nii üheselt hukka mõista?". Kas varga tiitel ja soe kõhutäis või nälg ja aus nimi? Sellele küsimusele ei oska enamus meist, kes elavad mõnusas „heaoluühiskonnas“, enam objektiivselt vastata. Kartulikoorte ja silgupeade söömise aeg on õnneks juba ammu möödas ning loodetavasti ei naase kunagi Maarjamaale.
Kokkuvõtvalt arvan siiski, et ühiskonda ei saa milleski süüdistada. Otsuse teeb ikkagi inimene ise ning sul ei ole kunagi ainult kaks valikut – must või valge. Eskimotel pidi olema valge kohta kümneid erinevaid nimesid ja samapalju on ka hätta sattunud inimesel valikuvõimalusi enne kui tõsta käsi oma ligimese vara vastu. Kui Jaanil poleks neelud nii kangesti selle va kesvamärjukese järele käinud ehk oleks nii mõnigi otsus teisiti tehtud ning ka "turismireis" Siberisse ära jäänud.
Eduard Vildelt (taaskord) suurepärane meistriteos! Sõnaosavalt seatud põneva jutustusena, milles kogu aeg midagi juhtub, tuuakse meieni liigutavalt kurb armastuslugu. Minu arust pole aga pealkiri kõige õnnestunum, sest ei peegelda raamatu üldist vaimu ja hoidis mind pikalt selle teose poole kätt haaramast - täiesti asjatult! Raamat on vürtsitatud kirglike tegelaste, särtsakate dialoogide ja ootamatute pööretega, mis teeb lugemise tõeliselt nauditavaks. Vildele omaselt ei ole raamatu peategelane loo tegelikuks kangelaseks ja kas mitte moraal seisne tegelikult selles, et annaks jumal, et naised jaksaks meestepoolseid maailma käkkikeeramisi ikka korda teha? Mis on ju sulatõsi.
See polnud otseselt halb. Mulle väga meeldis kuidas see rääkis tõelistest elu raskustest ilma, et need maagiliselt paraneksid. Sest kuigi oleme me suhteliselt harjunud vaatama/lugema asju, kus lõpuks laabub kõik, pole elu alati selline. Samas oleks nagu pool jutust välja jäetud, ning vahepeal polnud aru saada, kaua aega oli tegevustest mööda läinud