Minu London. Loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu

Minu... #20

by Anu Samarüütel-Long

Jah, teil on õigus! Ma olen moekunstnik, kuid käesolev raamat ei räägi moest. Kui, siis ainult natuke. Minu raamat jutustab hoopis loo, kuidas ma 38 aasta vanuselt avastasin, et see, mida ma alati oma elus teha olin tahtnud, ja mida ma tegelikult tegin, ei langenud üldse kokku, ning kuidas ma otsustasin asjade käiku muuta ning kõike uuesti algusest alata: minust sai taas üliõpilane, seekord maailma kuulsaimas moekoolis Londoni Central Saint Martins College’is, legendaarse ja kardetud moeprofessori Louise Wilsoni käe all. Mis saaks olla parem kui olla teel oma elu-unistuse poole? Elades samal ajal maailma kõige inspireerivamas ja loomingulisemas linnas, mille suuri ja väikseid argiimesid siin ka teiega jagan.

Genres: Travel, Nonfiction

240 pages, Paperback

First published May 14, 2010

Reviews

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

„Minu Londoni“ kõige olulisem õppimiskoht on minu meelest kohe raamatu alguses. 38aastaselt teeb Anu... mitte päris kannapöörde, aga kindlasti auditi oma elule. Kõigil meil tasuks endalt vahel küsida: mis on see, mida ma oma elus teha soovin, ja mis on see, mida ma tegelikult igapäevaselt teen? Anul ei kattunud need kaks vastust ja ta tabas ära, et asja saab (veel) muuta. Ning saigi Briti Nõukogu stipendiumi ja otsustas proovida sisse saada Londoni ägedaimasse moekooli.
Anu on minu meelest islandlanna Björki moodi. Siiras, andekas, armas, igavene laps. Ja kirjutab ka hästi, kirjutab stseenides! Ma lugesin seda raamatut esimest korda umbes viisteist aastat tagasi ja jäi sealt aastateks silme ette mitu stseeni. Anul oli sisseastumisvestlusel seljas midagi kapsaussirohelist, kusagile peale tikitud koera aplikatsioon. Ja tulevane õppejõud, veidi hull ja kuri (kes meenutas peatoimetajat raamat/filmist "Saatan kannab Pradat") esitas talle küsimuse: „Mis su loomingus uut on? Kus on see, mida enne tehtud pole?“ Meeles oli ka, kuidas seesama õppejõud palus Anul seista püsti, et teda vaadata. Tõesti, eks igaüks ole ka ise kunstiteos, moekunstnikut tulebki vaadata, loogiline! Ja teinekord pistis seesama õppejõud käe õpilase toidukotti, et kas seal midagi normaalset söödavat ka on, aga leidis vaid rukolat...
Jah, sellised stseenid toimivad.
Ja Anu saab õnneks kooli sisse ja kirjeldab meile veel paljutki moeloojaks pürgijate eluvintsutustest.
Tal on kuni DJst mees Chris ja kuni raamatu-tegevuse alguseni on nad viljelenud kahepaikset elu kahe maa vahel, varasem Inglismaa peatuspunkt asub poolteist tundi Londonist väljas (seega äärelinnas), nüüd otsustavad nad täiega Londonisse kolida ja asuvad elupaika otsima. Avanevad kogemused igasugustest briti veidrustest: vannid, kus end loputada ei saa, pärmitökatist leivamääre, soolane moos, magus „lihapirukas“ jms. Anu on loomaarmastaja, nii et siinseal on mõned omamoodi loodusslood, näiteks kuidas tagaaia tiigist konni ära päästa (jaa, täitsa loogiline küsimus, kui kogu olukorda lugeda!).
Kunagi nautisin erilise mõnuga just „Koolilapse elu, osa nr...“ peatükke ja lasin Londoni linnaosade-lugudest silmadega üle, lugedes neid diagonaalis. Aga nüüd, hiljuti Londonis käies võtsin taas „Minu Londoni“ ette ja lähenesin raamatule täpselt teisest perspektiivist: mida Anu soovitab linna kohta? Täitsa palju omapäraseid soovitusi leiab raamatust.
Kui palju on need soovitused vananenud, seda ei oska ma öelda, kõiki läbi kontrollida ei jaksanud, aga arvan, et enamik on siiani kehtivad.
Üks linnaosa on küll muutunud. Mul on Londoniga ka enda isiklik kogemus, ammu enne „Minu...“ sarja teket. Ja mäletasin oma elevust „Elephant & Castle“ linnaosa nimega seoses... ja pettumust, sest see tundus hall, mõttetu, et mitte öelda getolaadne koht, kus polnud ei losse ega elevante. Ka Anu kirjeldab oma ootust ja pettumust samamoodi. Aga nüüd, anno 2025, võin kinnitada, käisin oma silmadega üle vaatamas: seal linnaosas otse metroojaama vastas on nüüd nii loss kui elevandi(kuju)d.

[Fubai · Rating 4 out of 5]

Alustan sellest, et käisin kõigepealt raamatu esitlusel ja alles paari kuu pärast sain selle paberil kätte võetud. Nii oligi parem, sest ma teadsin, milline on autor ja olin näinud rohkem pilte, kui raamatus ja kuulnud mõne asja kohta põhjalikumat. Raamat räägib sellest, kuidas Anu läks Londonisse moemagistrisse ennast täiendama ja sai kamaluga kõike muud pealekauba. Hinnates raamatut ja esitlust võin julgelt öelda, et autor on väga päikseline, vaatamata mõnele vihmapilvele nagu tema hirmuskurijube õppejõud, kes tegelikult oli väga hea!
Pärast seda lugemist, süvenes mu soov Inglismaale minna veelgi:)

[Mari Sarv · Rating 2 out of 5]

Siin oli küll veidi liiga palju klassikirjandi moodi juppe, kuid põnev sissevaade moedisaini ja -tudengi maailma, millega keskmine tarbija naljalt ei kohtu. Hakkasin lugema, sest ees seisis palju Londonis strollimist. Paljud raamatus kirjeldatud paigad olid tuttavad ja mullegi olulised, kuid raamat jäi siiski meelde rohkem moe kui Londoni pärast ja nii kõvasti, et Ida-Londonis disainerite piirkonnas hängides hakkas jupp moodi kohe mulle külge ka.

[Eve Parts · Rating 3 out of 5]

Väga hea, eriti kui lugemise ajal ise Londonis ja selle ümbruses ringi rännata.

[Triin Kokmann · Rating 4 out of 5]

Ilus & inspireeriv lugu, millele annab tooni autori siiras maailmavaade & huumor.
Kui Londonis (korduvalt) käinud, lisandub sellele ka tohutu Londoni-igatsus!

[Anita Erlach · Rating 5 out of 5]

I loved it. The book tells truths about London. Even 20 years ago, nothing has changed. Now I want to go back to London even more.

[Vairo · Rating 5 out of 5]

Londoni hõngu annab see raamat edasi küll. Lisaks saab palju teada briti toitudest, linna pubidest ja hoonetest. Põnev osa on lood moedisaini koolis õppimisest, millest muidu midagi ei teaks.

[Roosi · Rating 4 out of 5]

Täiesti decent lugemine!

[Lotte · Rating 4 out of 5]

4.25-4.5

Põnev lugemine!