Emmanuel Levinasel, kuulsal prantsuse-juudi filosoofil, on huvitavad mõtted vägivallast ja kuuendast käsust: “Vägivaldne on igasugune tegevus, mida tehes inimene toimib, nagu oleks ta ainus toimija: nagu oleks ülejäänud maailm olemas ainult selleks, et tema tegutsemist vastu võtta. /…/ Selles mõttes on peaaegu igasugune põhjuslikkus vägivaldne: mingi asja tootmine, mingi vajaduse rahuldamine, millegi ihaldamine või isegi tundmaõppimine. /…/ Vägivald ei välju enesest. Ta anastab, ta omastab. /…/ Omada tähendab eitada olemist. Vägivald on suveräänsus, aga üksindus. /…/ Kui “Õpi tundma iseennast” võis saada kogu läänemaise filosoofia juhtnööriks, siis tähendab see, et lõppkokkuvõttes leiab Lääs universumi iseendas. /…/ Niikaua kuni Gide ülistab elutäiust ja jõuliste kogemuste mitmekesisust kui vabaduse teostamist, otsib ta vabaduses vabaduse kogemist, ja isegi mitte püüdlemist enesest väljumise poole. See on nautimine, enese tajumine imelise kiirguskoldena, aga mitte kiirgamine”(lk. 146 ja 148).
Vägivalla vastand on kõne(discours). “Rääkida tähendab teise tundmaõppimisega samaaegselt talle ennast tutvustada. Teist mitte lihtsalt ei õpita tundma, vaid teda tervitatakse. /…/ Ma ei mõtle mitte lihtsalt sellele, mis tema minule on, vaid samuti ja samal ajal, ning koguni enne seda, ma olen temale. /…/ Ma mitte lihtsalt ei õpi tundma, vaid ma seltsin. /…/ Rääkimine ja kuulamine ei ole lahutatavad, need ei järgne teineteisele. Rääkimine kehtestab niisiis moraalse võrdsussuhte ja tunnistab järelikult õiglust. Isegi kui keegi räägib orjaga, räägib ta võrdsega. See, mida öeldakse, edasiantava sisu, on võimalik ainult tänu niisugusele palgest-palgesse suhtele, milles teist käsitatakse kaasvestlejana juba enne, kui teda tundma õpitakse. Me vaatame silmavaadet. Silmavaadet vaadata tähendab vaadata seda, mis ei allu ega andu, vaid mis teid näeb, see tähendab vaadata nägu”(lk. 147).
“Nägu näha tähendab mõista: “Sina ei tohi tappa.” Ja mõista: “Sina ei tohi tappa” tähendab mõista: “Ühiskondlik õiglus”. /…/ “Sina ei tohi tappa” pole niisiis mitte lihtne käitumisjuhis. Tuleb välja, et see on kõnelemise enda ja vaimuelu printsiip. /…/ Ainult siis, kui me suudame näha nägu, millelt on välja loetav “Sina ei tohi tappa”, ei saa me enam pöörduda niisugusest vabadusest[Gide] võrsuvasse rahulollu ega kogeda mõnd takistust, mis käiks meile üle jõu. Sest tegelikult on mõrv võimalik. See on võimalik, kui me pole vaadanud teisele otsa. /…/ Moraalne pilk adub näos ületamatut lõpmatust, milles mõrtsukalik kavatsus tajub ohtu ja variseb kokku”(lk. 147-148).