On kokkusattumusi, mis ületavad mis tahes juhuslikkuse piiri ja muutuvad talumatuks, sest esindavad maailma, kus valitsevad reeglid, mida me ei tunne ja mis pole osa meile harjumuspärasest asjade käigust.
(lk 35)
“Vana kaubaauriku viimane reis” (La última escala del Tramp Steamer, 1988) on üks osa Álvaro Mutise (1923-2013) romaanide sarjast, mille autor pani kirja oma pensionipõlves. Sarja koos hoidvad tegelased, mööda maid ja meresid seiklev Maqroll el Gaviero ja tema sõber Abdul Bashur, esinevad siin aga üksnes kõrvalistena. Loo jutustamiseks on Mutis loonud kirjanikukuju, kes kiindub juhuslikult sadamas silmatud kaubaaurikusse. Hondurase lipu all sõitev vana ja väsinud aurik muutub minajutustajale omamoodi painajaks, tema ja ALCIONI teed hakkavad ristuma maailma erinevates otstes, kuni lõpuks kuuleb kirjanik teekonnal Orinoco deltasse auriku endiselt kaptenilt nende kokkusattumuste taga peidus olnud loo.
Sel hetkel hakkas minus idanema soe solidaarsus- ja kaastunne tramp steamer’i vastu. Ta olnuks nagu mu vaene õnnetu vend, inimeste ükskõiksuse ja ahnuse ohver, kes vastas viimasele kangekaelse sooviga künda oma viletsuse kulunud kiiuluga kõiki maailma meresid.
(lk 12)
“Vana kaubaauriku viimane reis” algab lühikese kursiivkirjas sissejuhatusega, mis esitab järgnevat lugu kui jutustaja isiklikku kogemust ja veenab kaudselt lugejat, et seda, millest jutustatakse, tuleks võtta tõe, mitte väljamõeldisena. See alustus näib teenivat ühtviisi nii võimalikule lugejale vabanduse esitamise, kriitika pareerimise kui ka oma positsiooni kindlustamise eesmärki: ei teki kahtlust, et mees, keda iseloomustatakse “inimliku kogemuse meisterliku kirjeldajana” (lk 9), on seesama G. G. M, kellele Mutis oma raamatu on pühendanud. Seega olen mina lugejana juba üsna relvituks tehtud ega võigi hakata kurtma Mutise tagasivaatelise ja tundelise jutustamisviisi üle. Romaani keskmesse asetuv baski Jon Iturri ja liibanonlase Warda suhe võib küll pakkuda huvi erineva kultuuritausta ja elukogemusega inimeste, lääne ja ida kohtumisloona, kuid jõuab ikkagi välja igivana lüürilise tõdemuseni inimese muutumatust loomusest: “ta on ikka üks ja seesama, nii et aegade algusest peale eksisteerib üksainus armastuslugu, mis kordub lõputult, kaotamata oma kohutavat lihtsust, lootusetut ebaõnne” (lk 76).
Mis raamatu minu jaoks pisut rohkem meeldejäävamaks ja tähenduslikumaks muudab ning taas esimeses katkes esitatud saatuse ja juhuse temaatika juurde juhatab, on sissejuhatusele järgnev esimene lause. Pole vast kuigi ootuspärane, et avades ühe colombialase kirjutatud raamatu, leiad eest järgnevad read: “Pidin sõitma Helsingisse, et…” (lk 10). Naljakas, et kui minajutustaja jõuabki Helsingi neljakümnekraadisesse pakasesse (kes küll seda aega mäletaks?) ja kirjeldab tänavatel kõndimist kui surmaohtlikku tegevust, peab ta Soome suurimaks vaatamisväärsuseks hoopis ühte teist, Vironniemi kaugeimast otsast paistvat suurlinna. Hiljem annab ka loo naistegelane Warda põhjamaalastele omapoolse hinnangu: ei oska nad süüa, ei oska nad juua ja armastustki jagavad “kogu protestantliku süükoormaga” (lk 62). Võib-olla just selle põhjamaalastega siduva ühisosa pärast jättiski praegune tutvus Mutise loominguga mind pigem ükskõikseks.
Autojuht ei rääkinud mingit muud keelt peale soome keele. Isegi neljast minu rootsi keele varudesse kuuluvast sõnast ei piisanud, et temaga suhelda. Ega mul olnudki tegelikult selle “Kalevala” lehekülgedelt pärit kaarikujuhiga eriti millestki rääkida.
(lk 11)