"Olen kindel, et Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall, mood või toit –, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi. Selle raamatu kaante vahel on peidus minu Itaalia. Minu üleelamised immigratsiooniametis, armumine pestosse ja limoncellosse, suhted akadeemilises maailmas, valusad õppetunnid õhtusöögietiketi alal... Minu Itaalia algab tegelikult Soomest, kulgeb läbi hallikates toonides ühiselamutoa salapärasesse ja kirevasse Genova vanalinna, seejärel põikab Põhja-Itaalia kaljudele ja kaluriküladesse, oliivisaludesse ja piiniametsadesse. Ma ei tea veel, kus ja millega minu Itaalia lõpeb." Kristiina Praakli
Raamatu nimeks sobiks pigem "Minu Liguuria"... muudest regioonidest ei rääkinud eriti midagi ja raamatust ei loe ka välja et autor üldse mujal käinud oleks (v.a Milano). Vaid üks peatükk oli pühendatud Põhja- ja Lõuna-Itaalia erinevustele ja see ka ainult ühe sõbra jutustuste põhjal.
"Kurat kui jubedat asja sa mulle maitsta andsid, see imelik asi, mis nägi välja nagu muld," meenutab Andrea oma esimest ja viimast kokkupuudet...kamaga.
;) See lause võtab lühidalt ja arusaadavalt kokku kõik teoses esinevad kultuuride erinevused (mida on, uskuge mind, palju!). Raamatu autor, Kristiina Praakli, on kirjutanud väga humoorikalt (samuti ka tõsiselt tõsisematel teemadel), ausalt ja mõistetavalt oma kogemustest Itaalias. Need, kes pole varem kokku puutunud Itaaliaga, on selle kirjutise sihtgrupiks. Heas tempos kirjutatud ülevaatlik ja peeneid kultuurilisi nüansse edasiandev vabas vormis raamat on sobivaks alguseks tegemaks tutvust Itaaliaga. Veelgi enam oli huvitav lugeda noore naise perspektiivist ja "vürtsi" lisasid kindlasti italiano Andrea tähelepanekud ning kommentaarid, mis tõid välja kultuuriruumide suurimad lahknevused. Ainukesed puudujäägid, mida esineb kõigis maid tutvustavates reisiraamatutes, on 1) raamat saab liiga ruttu läbi; ja 2) antud info raames on võimalik orienteeruda ainult kirjapandud teemades. Üleüldiselt: silmiavav huvitav kirjutis autori poolt.
Uudishimust ostsin Minu sarja 10nenda osa, "Minu Itaalia". Kirjutamisstiil täiesti ladus, võib lugeda 🤗 Olen isegi mõtteid mõlgutanud kirjutamaks raamat oma kirevast elukogemustest Itaalias, siiani on see mõtteks jäänud, ehk kunagi ☺️. Nii, nüüd veidi sisust. Raamat oleks võinud vabalt olla pealkirjaga "Minu Genova", mitte Itaalia. Nagu autor isegi mainib, pole ta eriti Itaalias ringi liikunud. See selleks. Raamat oleks nagu analüüs, kas ma jään kokku Andreaga või ei. Siis natukene Genova elu ka otsa. Tundub, et autorile Genova meeldis väga. Ise sinna pole veel jõudnud, aga kirjutis andis tõuke see reis sinna ette võtta ☺️. Natukene rääkis ka Lõuna Itaaliast, no nii pealiskaudselt. See läks mulle hinge, kui Calabrias pole käinud, ei tasu kirjutada, mis hädad siin on 🤣. Vabandan! Mina leidsin Calabrias oma teise kodu ja pere, minu jaoks ei ole Calabria koht, kust on vaja minema joosta, kuna pole tööd. Siia tullakse tagasi, vähemuses aga siiski tullakse, ja mul on selle üle lihtsalt super hea meel! Tavaliselt calabresed on väga oma regiooni hindavad ja üldjuhul nad tulevad siia tagasi külastama, kui saavad. Ma ei tea täpselt, kust linnast raamatu autori sõber pärit oli, aga no.... Calabria ei ole nii jama koht ka ☺️. Või peaks ise ette võtma Calabria ilust ja valust kirjutama ehk siis saab süda rahu 😂 Üldiselt loodan, et autor on Andreaga koos, abielus ja elavad kenasti Genovas ☺️☺️☺️☺️
Kaua-kaua lugemislistis olnud kaunike! Hea ülevaade eelkõige Põhja-Itaalia elus, olust ja eestlasena itaallaste ellu sulandumisest. Mulle jäid mõned otsad raamatus lahtiseks ja autor oleks võinud isegi veelgi pikemalt kõike avada.
Oma raamatus kirjeldab Kristiina Praakli eelkõige endaga juhtunud sündmusi ning kirjeldab oma tutvusringkonna näidetel, kui keeruline on noortel nt leida tööd või minna elama eraldi oma vanematest. Kuna autor ja tema elukaaslane on ise ülikooliga seotud, siis palju juttu ongi inimestest,kes õpivad või on õppinud ülikoolis. Autor räägib ausalt oma emotsioonidest ja viperustest, mis on tekkinud kultuuride erinevusest. Raamatut on lihtne lugeda ja õnneks puuduvad pikad ajaloosündmuste kirjeldused või kultuuritegelaste elulood (pikemalt on ainult juttu poliitik Berlusconist). Juttu tehakse loomulikult ka söögist ning vähemalt kolmel korral mainitakse ära,kui õudne on itaallase jaoks idee süüa pastat ketšupiga. Kõige rohkem pani mind imestama see, et millegi pärast jäi mulle autori kirjelduse põhjal niru mulje tema elukaaslasest. Suurt turismijuttu Itaalia kohta siit ei leia, pigem kohalik Genova elu avastamine. See mõte jäi mulle ka arusaamatuks, miks autor enam Carrefour'i supermarketisse ei taha minna.