Helena ja Joonas olid gümnaasiumi ajal aastaid sõbrad olnud ning neid ühendas armastus Terminaatori laulude vastu. Laulude saatel kulges nende sõprus läbi rõõmu ja kurbuse. Ühel hetkel aga Joonas lahkus. Helena jaoks jättis see aastakümneteks hinge augu, mida ei lappinud teised suhted ega muud tegemised. 2022. aastal tähistas Terminaator oma 35. sünnipäeva suure kontserdiga. Samal ajal pidas Helena 40. sünnipäeva. Tahtmatult viib see sündmus naise taas minevikuradadele. Kas see retk saab olema rõõmus või kurb? Kuidas minevik mõjutab olevikku? Kas Helenal õnnestub Joonasega toimunu kõrvale heita? Kas seda on vajagi? "Sõbrad nii ei tee" on sarja "Mõni õhtu romantikat" 15. raamat, mille iga peatükk on inspireeritud ühest ansambel Terminaatori laulust. Tõeline maiuspala Terminaatori muusika fännidele. Samas on enese- ja armastuse leidmise lugu loetav ka neile, kes kõnealustest lauludest midagi ei tea.
Kui Heli kutsus taas raamatuesitlusele intervjueerima, siis teadsin, et seekord tahan enne raamatu ka läbi lugeda.
Nii sukeldusingi sellesse kuulsasse mõne õhtu romantika sarja, mida kiidetud nii ilusate armastuslugude kui ka kerguse poolest, mis olevat ideaalne pimedatesse tööjärgsetesse õhtutesse, et lülida aju ümber kergemale režiimile.
Ja just selline lugu oligi! Kuigi selle armastuse koha pealt olen ma skeptiline, aga no sellepärast ma armastusromaane ei loegi. Algusest peale on köitnud mind selle raamatu juures idee siduda muusika sel moel kirjandusega. Iga peatükk on Terminaatori ühe loo pealkiri. Iga peatükk sellest samast loost inspireeritud. Nii tegevustikult kui on loos sees reaalselt laulude sõnu.
Kindlasti täiesti teistmoodi elamus ja ideaalne ajaviite lugemiseks nii et vôtke aga kätte ning kindlasti minge Heli Künnapase FB lehele raamatuesitlust vaatama.
Tänan sind, Heli, võimaluse eest proovilugejana raamatu loomeprotsessis kaasa lüüa ja ka raamatu valmiskoopia eest!
"Sõbrad nii ei tee" on lugu Helenast ja Joonasest, kes kohtuvad esimest korda gümnaasiumi alguses, ja nende (sõprus)suhte arengust kooli ajal. Ühel hetkel Joonas aga lahkub ootamatult, jättes Helena teda ja nende sõprust leinama kuni nende ootamatu taaskohtumiseni Terminaatori 35. sünnipäeva kontserdil. Helena, kes on niigi kogu kontserdi vältel maadelnud valusate mälestustega, peab otsustama, mida Joonase taasilmumine tema jaoks tähendab ja kas ta võiks mehele nende sõpruses (või milleski enamas) hoolimata varasematest haigetsaamistest uue võimaluse anda.
Tegu on südantsoojendava looga eneseleidmisest ja -armastamisest, enesele noorusea ja ka üldse inimlike rumaluste andestamisest. Ma isiklikult ei küünitu n-ö steamy'de armastusromaanide järele, nii et mulle väga meeldisid teose introspektiivsus ja selles pakitsev emotsionaalsus. Samuti on raamat armas armastuskiri Terminaatorile. Jällegi ma ise Terminaatorit ei kuula, aga see ei riku kuidagi lugemiskogemust - lugude seos peatükkidega on selge ja üldse on tegu väga leidliku võttega. Lugu on täis õrnust ja nostalgiat, kohati küll nukker, aga lootusrikka lõpuga, mis seob sellele ilusa lipsu peale.
See on üks mõnus kerge lugemine, mis täpselt sobibki ühe õhtu lugemiseks. Peatükid ja teemad raamatus on põimunud läbi Terminaatori erinevate lugude, mis minu meelest on väga hea ja armas idee. Olla lootusetult armunud kellelegi, kes sinust päriselt justkui ei hooli võib mõjutada sind kogu elu. Helena läheb mõtetes tagasi minevikku, mis on täis valusaid hetkeid ja mälestusi koos Joonasega. Poisiga, kes oli isekas ja mängis Helena tunnetega. Aga ehk hoopis oli Joonas liiga arg, et oma tõelisi tundeid Helenale tunnistada. Või kardavad nad mõlemad alustada midagi suuremat kui lihtsalt sõprus? Nüüd, aastaid hiljem kohtuvad nad jälle, kuid kas jätkub neil julgust tunnistada oma tõelisi tundeid või põgenevad nad jälle andmata teineteisele võimalust.
Lugu oli selline lihtne ja kiirelt loetav. Võib öelda, et lugemine läks kohe lauldes, sest tahes tahtmata Termika fännina lugesin laulusõnu mõttes nendele vastava viisiga. Seega nüüd pea Termika muusikat täis ja tuju on hea.. Polegi kunagi mõelnud sellele kui hästi erinevad nende lood kokku sobivad ja moodusatavad ühe ladusa armastusloo. Päris kavalalt kirjutatud raamat.
Ilmselgelt ei olnud ma see lugejaskond, kellele raamat oli mõeldud, aga kuna naispool selle nö lauale tõi, siis olin nõus ühe tunnikese võtma ja raamatu läbi lugema, kuna Terminaator mulle iseenesest ju meeldib ja tundus ka huvitav, kuidas bändi lugudest jutt kokku pandud sai. Sisu pealiin siis sellest, et inimesed arvavad, et teavad, mida teised tunnevad ja eeldavad, et teised suudavad nende mõtteid lugeda. Üldse ei meeldinud, et minevikust rääkivad peatükid olid kõik kursiivis, no kuidagi paremini oleks võinud seda teha, oleks veelgi ladusam lugemine olnud.
Selle raamatu kirjutamine käis minu jaoks üle mägede ja alla orgudesse. Nii, nagu tegelaste emotsioonid, oli ka minu jaoks kõik vahepeal ülilihtne ja seejärel keeruline. Vähestele lehekülgedele sai lõpuks aga päris mahukas lugu. Minu enda jaoks on "Sõbrad nii ei tee" kindlasti mu enda kirjutatud raamatute esikolmikus.
Aitäh raamatu eest, Heli Künnapas! • Täitsa nunnu lugu oli. Aga ma oleksin tahtnud rohkem sügavust ja kõike, aga ma saan aru, et kuna see raamat kuulus Mõni õhtu romantikat sarja, siis selles ongi sellised kerged ja lihtsad lood. Oleks ta eraldi raamat olnud, siis võib-olla oleks olnud seda oodatud sügavust ka.
Muidu oli hästi vinge see, et mul pidevalt mängis peas mõni Terminaatori lugu, sest siin oli isegi teksti sisse pikitud neid fraase lauludest jne. Nii äge! Ma ei tea, et ma enne midagi sarnast lugenud oleksin. On olnud aegu, kus ka mul on pidevalt Termikas mänginud ja peale selle raamatu lugemist kuulasingi paar päeva jälle Terminaatori lugusid. Nii mõnus!
Teisest küljest meenutas see pigem noortekat, sest suurem enamus raamatu tegevusest toimus 40a Helena meenutustes oma teismelise ajast. Ehk et kui mõni noor soovib lugeda, siis ma julgen soovitada küll, sest ka hiljem tundus Helena natuke pigem nagu teismeline.
Mis mind sellise friends to lovers teema juures alati veits närvi ajab on see, et minu kui lugeja jaoks on kõik alati ju nii arusaadav ja ma ei saa aru, kuidas raamatus tegelased ise nii pimeduses kobavad ja justkui millestki aru ei saa 😀
Kokkuvõtteks siis kiire ja lihtne lugemine, ma ei jõudnud vahepeal diivanilt püstigi saada. Selline tunnike ja mõned minutid peale minu lugemistempo juures.
"Mõni õhtu romantikat" sarja sobib see ideaalselt, sest paari õhtuga jõuab selle ka muude tegevuste kõrvalt kenasti läbi. Aga väga mõnusad paar õhtupoolikut. Eriti tore lugemine on see Terminaatori fännidele, kel ehk ka endal ühe või teise looga mõned mälestused seotud. Nagu mul endal. Termikas oli põhikooli lõpus ikka A&O ning täitsa naljakas, kuidas ka nüüd, aastaid hiljem, piisab mõnest reast, et terve lugu meelde tuleks. Sellist nostalgiat ning "oh kui..." mõtlemist jagus ka siin. Vaheldumisi olime olevikus, Terminaatori juubelikontserdil, ja siis tagasi teismeikka, kus mõni TR laul ühel või teisel moel peategelase eluga ristus.
Selle raamatu lugemisel on kindlasti kasuks Termika fänn olemine või vähemalt nende lugude tundmine. Esimese patt on nooruspõlvest ka minu hingel, kuigi hilisem looming nii tuttav pole. Mingil hetkel aga hakkas häirima laulja komme sõnu venitada ja lugedeski kajas see kogu aeg kõrvus. Raamatu süžee oli sarja üldist tonaalsust arvestades aimatav. Palju oli hetki, kus oleks tahtnud karjuda, et inimesed, rääkige ometi omavahel ja kasutage võimalusi. Samas, ega see rääkimine pubekapõlves ja eriti teatud teemadel lihtne olnud. Üldiselt aga tundub, et olen sellistest raamatutest välja kasvanud. PS! Pühendan selle raamatu lugemise Naiskodukaitse Tartu ringkonna raamatuklubile.
Sain selle raamatu eelmise aasta lõpus ja kuigi ta on väga õhukene (176lk ja päris suur trükk), lükkasin teda edasi kogu aeg. Ju ootasin mingit õiget hetke, sest see oli küll ühe õhtu lugemine nagu ka tema sarja nimetus sellele vihjab - “Mõni õhtu romantikat”. Tunnistan ausalt, et kirjatrüki suurus mind üllatas. Võib-olla on seotud raamatu enda suurusega, aga ei mäleta, mil viimati nii suurt trükki nägin. Osadel raamatutel hakkaks see silma “riivama”, aga antud juhul ta justkui kuulus siia. Helena ja Joonas kohtuvad gümnaasiumis ning neid ühendab Terminaator. Nad mõlemad on selle bändi fännid ning muusika aitab neid läbi erinevate eluetappide (gümnaasiumi vältel) kuni Joonas lihtsalt lahkub. Ei mingit selgitust, hüvastijättu ega midagi. Kui Helena mitmeid aastakümneid hiljem Terminaatori 35.sünnipäeva kontserdile läheb, tähistades oma 40.sünnipäeva, hakkab muusika tooma päevavalgele kõiki mälestusi. Kõik mis oli, kõik mis on ja kõik mis võinuks olla. Kuna aluseks on võetud Terminaatorite laulud, pealkirjad on Terminaatorite laulude omad ning ka peatükkide seas on põimitud laulusõnu, siis eeldan, et selle bändi fännid jumaldaksid seda raamatut. Kuna isiklikult nad minu kuulamilistis ei ole ja vist pole isegi ühelgi kontserdil käinud, siis jäi see kaugeks ning efekti ma nendest seostest ei tajunud. Teistsugusele lugejale mõjub see vahest nostalgiliselt. Miks ma andsin talle 3 tähte on tingitud sellest, et ma kohe üldse ei samastunud peategelase Helenaga. Ei siis, kui ta oli koolitüdruk ega nüüd, kui on täiskasvanud. Vahest noorematele lugejatele läheb ta rohkem peale, sest mälestuste meenutamine hakkab gümnaasiumis ning nad tunnevad Helenale kaasa, kuidas Joonas temaga käitub. Nende suhe tundus üsna ärakasutav - Joonas oli suures laastus Helena juures, kui poiss midagi tahtis või vajas, aga muul ajal nagu Helenat ei märganud või ei mõelnud, kuidas tema käitumine neiule võiks mõjuda. Samas ega Helena parem ei olnud - rippus koguaeg tema küljes ja nuttis, kui teda taaskord ignoreeriti. Okey, kui oled noor, siis ma saan sellest täiesti aru, aga kui Joonas lahkus, kas siis tõesti ei olnud sellele järgnevalt aastakümnetel mitte ühtegi meest, kes oleks pannud silmad särama, hinge hüppama, keha värisema? Selles ma väga sügavalt kahtlen. Minu jaoks oli väga raske mõista, et 40.aastane naisterahvas hoiab ikka kinni minevikust ega lase sellest lahti, ei ole endale õppetunde selgeks teinud, ei lase iseendale terveneda, ei ela olevikus. Mul oli ääretult kahju, et Helena oli minevikku kinni jäänud ja ei andnud endale teist võimalust armumisel. Suhtub oma ellu, kui läbikäiguhoovi, kui Joonas uuesti välja ilmus - vabandust, aga ei. Sa võid olla mu elus, sa võid olla väljas, aga ära jää ukse vahele ning blokeeri mu elu voolavust.
“Ojaa…” tõstan käed teatraalselt taeva poole. “Veel rohkem selgitusi ja põhjendusi. Kas ma ei osanud sulle piisavalt hea sõber olla? Ei teeninud välja austust, et sa minuga vähemalt niiviisi sõprust ei lõpetaks?”
Noored inimesed Helena ja Joonas said gümnaasiumi alguses sõpradeks, kahte inimest ühendas armastus Terminaatori muusika vastu. Armastatud laulude saatel edenes kahe noore inimese sõprus kuni gümnaasiumi lõpuni, kuni Joonas ühel päeval lahkus. Helena jaoks oli see hävitav hoop, mida ei ravinud uued ettevõtmised ega ka värsked suhted. Aastal 2022 tähistas Terminaator oma 35-ndat tegevusaastat, samal ajal pidas Helena oma 40-ndat sünnipäeva, viibides ansambli kontserdil. Terminaatori uued ning vanad lood viivad naise tagasi kooliaega, üritades lahti harutada oma sõprust Joonasega, mis tundus kohati midagi rohkemat, kui ainult sõprus. Kas minevik saab mõjutada olevikku ja kas Helenal ning Joonasel on veel võimalus koos olla?
"Sõbrad nii ei tee" on raamatu sarja "Mõni õhtu romantikat" 15. raamat, mille iga peatükk on inspireeritud Terminaatori lauludest. Huvi pärast võtsin antud raamatu kätte, esialgu mingit arvamust Heli Künnapase teosest ei olnud, raamat algas nagu tüüpiline noorteromaan, kuid kui mängu tulid Terminaatori laulusõnad, mis meenutasid mulle endalegi kooliaegu, kui sai seda rokkbändi fännatud, muutus see lühiromaan mulle väga armsaks. Elasin Joonase ja Helena armuloole, milles mängib väga olulist rolli ka sõprus, väga kaasa ja jäin romaani lõpuga VÄGA rahule. Romantika sõpradele soovitan kindlasti ja ka kõigile teistele, kellele vähegi Terminaatoril looming meeldib.
Väga lihtne ja nunnu lugemine. Noored ja armastus! <3 Terminaatori lugudega olen isegi ju üles kasvanud. Mitte küll nii ekstreemse fännina. Siiski piisavalt Jaagupi loomingu austajana, et oma pulmalooks "Omal kohal" valida. See oli siin raamatus eelviimane peatükk. Tähistamaks hetke, mil viimaks suutsid peategelased üksteisele armastust avaldada. Ka mul on ju segane lugu selja taga, kus ei osanud õigeid sõnu öelda, õigeid otsuseid teha. Ja selletõttu on aega raisku läinud. Mitte küll 20 aastat. Õnneks olime targemad kui Helena ja Joonas. Oleme palju arutanud, kas ilma selle lahusoleku valuta, oleksime ikka koos... Ei tea. Kunagi ei tea milleks need saatuse vingerpussid vajalikud võisid olla.
Autor kasutab loo jutustamisel väga palju küsimusi. Pika peale hakkavad need tüütama. Samuti hakkas kohati vastu peategelase (mina-tegelase) rumalus või pimedus. Lugejana olin sündmuseid seedides ammuilma aru saanud, et Joonas sõpruse asemel midagi rohkemat soovis, aga Helena seda ei mõistnud, ei uskunud. Ei meeldinud ka Joonase kiirsuhted teiste tüdrukutega ega tema oskamatus end elus aidata. Kuidas ta küll lõpuks arhitektiks sai? Helena meeldis mulle tunduvalt enam. Aga tema elust oleks soovinud rohkem teada saada. Näiteks, mis story oli Josephine isaga?
Aga mõne koha peal pani raamat ikka kenasti kaasa elama ja tegelikult, mida lõpu poole, siis ei tahtnud raamatut väga käest ära panna ka. :)
This entire review has been hidden because of spoilers.
Helena armastab muusikat. Üle kõige fännab ta aga Terminaatorit. Ühel õhtul, mil Helena eriti heitunud meelel oma uues toas mürtsudes muusikat kuulab, koputab ta uksele naabripoiss, kes palub tal nende ägedate laulude müra maha keerata. Selline ongi Helena ja Joonase esmakohtumine. Tutvusest kasvab välja sõprus ning üsna pea ka armumine, mida kumbki osapool välja näidata ei tihka. Ühtäkki Joonas lahkub ning Helena leiab end teda meenutamast 20 aastat hiljem. Raamatul on tavapäratu lähenemine - tegelaste elu on läbi põimitud Terminaatori laulusõnadega, mis moodustavad ühtse narratiivi. Ühtlasi iseäralik jutustusviis teeb raamatu raskemini loetavaks, kuna alati hakkavad bändi lood muu jutu taustaks kummitama, eriti juhul, kui lüürika on edasi antud vaid osaliselt. Sisu oli romantika-žanrile ootuspärane - midagi üllatavalt ootamatut siin ei toimunud ning süžee oli üsna suhkruläila mõne üksiku loomuliku ängistuspisaraga. Lõpp saabub lool aga ootamatult kiirelt- tekkis tunne, et autoril oleks justkui loo lõpetamise tähtaeg saabunud, et viimased peatükid veel kiiruga paberile visata. Võib-olla oleks selle raamatuga pidanud alustama hoopis kõige lõpust. Suur aitäh Heli Künnapasele, kes raamatu mulle lugemiseks ja arvustamiseks saatis!
Iga loetud peatükiga said Terminaatori lood uue tähenduse osaliseks - tegelaste elu kulgemine mälestuste ning reaalsuse vahel oli midagi sellist, mis ei laskunud veel pikalt panna raamatut käest, sest kogu tegevustiku järjest enam lahti hargnemine oli magushapu sõpruse nootide virvarris sedavõrd haarav. Killuke endast jättis see raamat kindlasti oma tugeva teemaga - sarjale kohaselt tekkis ikka tunne, et tahaks mõnest situatsioonist veelgi enam teada saada, ent samas mõneks õhtuks romantikaks oli kõike vägagi piisavalt ning pöörete rohkena.
Terminaator meeldib mullegi ja mulle meeldis ülesehitus, et iga peatükk oli eraldi laul. Aga mulle tundub, et lihtsalt liiga lühikeseks jäi see lugu ja seetõttu ei saanud tegelastega ka nii lähedaseks. Oleks tahtnud põhjalikumalt lugeda, sest lugu oli ju hea. Huvitaval kombel varasemate selle sarja raamatute puhul seda tunnet ei tekkinud, seega äkki hoopis seekordne lugu oli kõige huvitavam minu jaoks, et oleks tahtnud veel lugeda.
Absolutley crazy how good of a book this is. The way the author has described the emotions of Helena with Terminaator's lyrics is phenomenal. Love the book.