Kristiina-raamat on kirjutatud ajal, kui praegused emad-isad olid alles lapsed. Siis polnud Eesti iseseisev riik ja paljud asjad olid teistmoodi kui praegu: emadepäeva ja jõulude tähistamine polnud küll päris keelatud, kuid märksa tähtsamaks peeti naistepäeva ja uut aastat, mille saabumist kuulutas nii raadios kui ka televiisoris Kremli kellade helin. Toitu ja rõivaid ei ostetud kroonide, vaid rublade eest, ja poodides polnud pooltki nii palju kaupa kui praegu. Aga lapsed olid ikka lapsed ja emad-isad armastasid neid samamoodi nagu praegused! Ning kuigi kodudes polnud tollal veel arvuteid ja mobiiltelefonist ei osatud isegi unistada, polnud laste elu ometi igav. Kui sa ei usu, siis küsi oma isalt-emalt järele – võib-olla juhtus nendega samasuguseid lugusid kui Kristiinaga?
Mul on hea meel, et sellele raamatule joonistas pildid mu tütar Kirke (see keskmine), kes oli väikesest peast kangesti Kristiina moodi ja teab, kuidas mõnedki lood juhtusid. Leelo Tungal
No see on nüüd küll maailma parim eesti lasteraamat! Ainus halb asi on see, et kogu aeg saab nalja ja üsna lihtne on kogemata püksi teha. Õnneks on see raamatu alusel täiesti okei. Lugege julgesti!
Tegelikult on keeruline öelda, millal ma selle raamatu päriselt läbi lugesin. See on pikka aega mu kolme (nüüd juba nelja) aastase tütre lemmikraamat ning oleme seda nii Vikerraadio õhtujutuna kui ka raamatuna korduvalt ja korduvalt lugenud. Mõnda peatükki kõvasti rohkem kui teist, ent üsna pähe on kulunud nad kõik.
Raamat on igati soe ja siiras. Nalja saab rohkem kui rubla eest, ent on ka tõsisemaid mõtteid. Kõik on siiski kirjutatud nii eluliselt ja usutavalt, et põnev on nii minul kui ka lapsel.
Hea nostalgiline lugemine. Mäletan lapsepõlvest, et seda raamatut sai hea mitu korda loerud ning meeldis ja meeldib ka täna. Täna vaatad muidugi kõike seda veel selle pilguga, et tegemist on nõuka-aegse raamatuga ning olustikuga. Igatages väga hea ja humoorikas lugemine :)
"Mamma ütleb küll, et kuulsusi kantakse kätel. Aga mis sa hing siis peale hakkad, kui rahvas sind kätel hoopis valesse kohta kannab? Ja mis siis saab, kui sul pole parajasti ühtki bussipiletit taskus, et koju tagasi soita? Kui muidugi täpselt ette teaks, kuhu see rahvas tavaliselt kuulsused kätel kannab, sis uuriks järele, mis bussiga sealt Õismäele tagasi saab."