Apteegitäis isandarahvast on uudishimust vakka. Ainult piiskop ja toomhärrad matsutavad martsipani ja Mart mõtleb pinevamalt kui iial millegi üle: kas paluda, mida ta paluda tahaks – või veel mitte? Ta otsib silmadega Matildet, et tema käest pilguga küsida, aga Matilde on kuskil härraste vahel ja varjus ja Mardi pilk satub apteegi aknast välja platsile. Ta näeb: raehärra Kalle tuleb oma prouaga Vana turu kaelast üles. Nad tulevad nii kiiresti, kui vähegi saavad, aga natuke mäkke ja mööda konarlikku sillutist on tulek ikkagi vaevaline. Iga kümne sammu takka jäävad nad seisma ja hingeldavad. Õieti hingeldab vist küll ainult mamma. Sest mingist asjast (või aimdusest) paistab ta olevat üpris ähmi täis. Ja Mart otsustab: hüva, ärgu ta olgu seda siis ilmaasjata. Olgu tal selleks ka korralik põhjus. Just!
Jaan Kross (1920 – 2007) was an Estonian writer. He has been tipped for the Nobel Prize for Literature on several occasions for his novels, but did in fact start his literary career as a poet and translator of poetry. On his return from the labour camps and internal exile in Russia, where he spent the years 1946-1954 as a political prisoner, Kross renewed Estonian poetry, giving it new directions.
Kross began writing prose in the latter half of the 1960s, first with a film scenario "A Livonian Chronicle" (Liivimaa kroonika) which dealt with the life of the author Balthasar Russow (1536-1600) and which also became the subject of his first masterpiece "Between Three Plagues" (Kolme katku vahel, 1970), a suit of four novels. From that time onwards Kross moved by stage nearer to our present time in history, describing figures from Estonian history, first in short stories and novellæ, later in novels, also in writings where he has drawn upon his own experiences. The heroes of his novels tend to be of Estonian or Baltic German origin and cultured people, though on the margins of society and are usually faced with a moral dilemma of some sort.
aastakümneid polnud seda toredat raamatukest üle lugenud, aga kohe, kui alustasin, tuli meelde, kuidas see raamjutustus mind lapsena võlus - kuidas ma tõsimeeli uskusin, et kui Tallinna raeplatsil täpselt õigetel munakividel seista, parem jalg pisut eespool ja vasak vähe tagapool, siis saab ajas rännata. ainus, mis takistas mind seda järele proovimast, oli pisiasi, et ma ei elanud Tallinnas ega olnud mul ka koera, kelle jalutamise ettekääne tundus ka projekti hädavajalik osa.
nii et jah, omamoodi ajaränd juba see esimese lehekülje läbilugemine mu jaoks, enne veel kui õige mardileivalugu pihtagi hakkas. siis järgmine seostekiht - kuna just ühe Melchiori-raamatu lõpetasin, siis peaaegu samas ajas ju maandusime, 1441 septembrikuus ("Gotlandi kurat" oli 1433, kontrollisin üle), oh seda äratundmist. vaatasin kohe hoolega Edgar Valteri illustratsioonilt, kuidas see kaalukoda seal raeplatsil siis välja nägi.
siis! Krossi keel! juba esimesel leheküljel kohtume omadussõnadega "ilusaredad", "kekk" ja "laperjad"... ja kas mu silmad petavad mind või... ei, tõepoolest, siin on kasutusel ka viisiütlev kääne ("kõveri kaelu")! raamatu lõpupoole öeldakse ühe martsipanipätsi kohta "junjas" ja selline asi paneb minu igatahes vaimustusest ruigama.
lugu ise muidugi lihtne ja kiire ja toimub põhiosas üheainsa päeva jooksul ära, lisaks siis "mõni nädal hiljem nad abiellusid ja elasid õnnelikult elu lõpuni" finaal. ja nagu ikka, Kross spekuleerib siin kõvasti ja teeb ühe lihtsa eesti agulipoisi tähtsamaks kui ta päriselt olla sai (martsipani ikkagi Tallinnas ei leiutatud päris kindlasti), aga mis siis. nummi lastekas, kuigi tahaks näha seda tänapäeva last, kes Krossi keelt ja tempot hinnata mõistab (ma ei ütle, et seda last pole olemas, lihtsalt ma meeleldi kohtuks, kui te ta leiate).
aa ja matemaatika klapib ka kenasti - toimumisaasta 1441 ja korduvalt mainitud ajavahemik 532 aastat annavad kenasti kokku ilmumisaasta 1973. see miniseelikus koerajalutajatüdruk tundus mulle 80ndatel lugedes ülišikk, veel kord tahaks Valteri pilte kiita :)
Ma millegipärast arvasin, et Jaan Kross on kirjutanud ainult täiskasvanutele ja sedagi igavalt (ma ei tea, miks ma nii arvanud olen, sest ma vist väga ei olegi temalt midagi lugenud - peaks vist). Aga see lugu üllatas mind täiega ja positiivselt siis. Lustakas, hoogne ja põnev. Ei tea palju sellest tõele vastab, aga võib ju olla küll, et mardileib on leiutatud Tallinnas :) Pean ka välja tooma, et Edgar Valteri illustratsioonid on oma detailirohkuses ja nüanssides võrratud. Aitavad kogu lool nagu multifilmil silme eest joosta.
pole ammu Krossi lugenud. ootamatu, et ta ei andnud oma stiilis karvavõrdki järele ka "lasteraamatut" kirjutades. ei julgeks ühelegi lapsele soovitada, 60 lehe peale väljavenitatud episood pigem, aga endal oli tore. (tal endal ja seeläbi ka minul)
FB Lugemise väljakutse LV 1. 100 aastat Jaan Krossi sünnist. Üks Jaan Krossi kirjutatud raamat
Ma ausalt alustasin Kallitest kaasteelistest, kuid panin hetkel kõrvale. Äkki pimedatel talveõhtutel on mul rohkem kannatust lugeda kõigist neist kultuurieliiti kuuluvatest inimestest, kes olid tuttavad, sõbrad, lähedased, kaasteelised. Aga lapsepõlvelemmik Mardileib tundus suviseks lugemiseks jõukohane. Nüüd arvustust kirjutades kahetsen, et ei taibanud pilte ega värsse üles pildistada, sest need lisasid raamatusse värvi ja hoogu ja lusti. See tõepärasus, mis raamatust õhkub - üks jalg ühel, teine teisel kivil Tallinna raekojaplatsil ja saadki minna minevikku. See sügishommiku kargus. Nende rohtude värvikas mõrusus. See poiss, kes siis meistri selja taga selle pätsikese valmis voolib, mida siis pärast parem raehärra palge ees mugida oleks. Ja see koer.
Film on tehtud isegi enne kui raamat kirja saanud, ja kuigi nukufilm ja Valteri kaunid illustratsioonid pole üldse samas pildikeeles, siis Eino Tambergi muusika tiksus mul miskipärast kuklas kui lugesin ja see lisas imelist meeleolu. Sõnadel on ikka rütmi ja viisi ja helgust ja kõik see on nii tore.
Jaan Kross tipauttaa lukijan yli viidensadan vuoden taakse keskiaikaiseen Tallinnaan, jossa kauppa on vilkasta ja kaupunkielämä kukoistaa. Kaupungin raatihuoneen jäsen on kuitenkin sairastunut, ja apteekkari Johann rientää tutkimaan potilasta. Hän ei kuitenkaan itse kykene sekoittamaan lääkettä lukuisten aivastuskohtaustensa takia, joten hän asettaa savipadan päähänsä ja antaa lääkkeen sekoittamisen avustajansa Martin tehtäväksi. Jatko ei sitten luonnollisestikaan mene suunnitelmien mukaisesti.
Osalen sellel aastal fb grupi "Lugemise väljakutse" lugemise väljakutses :D 1 Jaan Krossi teos Viimati lugesin Krossi "Keisri hullu" koolis olles. Tegelikult vabatahtlikult ma eesti kirjanikke eriti ei loe. Uuema aja raamatud võib olla mõne erandiga. Mulle meeldib põnevus. Mardileib oli täiesti loetav ja mõttega. Lihtsakoeline.
Uhhhh jälle räme igav... Nagu mu eesti keele õpetaja hakkab vist vanaks jääma, sest seal olid mngid hiina keelsed sõnad 😭 ja ma ei saand mitte midagi aru. Originaal 1 😁