What do you think?
Rate this book
Teisitimõtleja märkmed
96 pages, Paperback
First published January 1, 1979
About the author
Pentti Linkola
9 books90 followersKaarlo Pentti Linkola (7 December 1932 – 5 April 2020) was a Finnish radical deep ecologist, ornithologist, polemicist, naturalist, writer, and fisherman. He wrote widely about his ideas and in Finland was a prominent thinker. He lived a simple and austere life.
Linkola blamed humans for the continuous degradation of the environment. He promoted rapid population decline to combat the problems commonly attributed to overpopulation and was quoted as saying about a future world war, "If there were a button I could press, I would sacrifice myself without hesitating, if it meant millions of people would die."
Linkola's writings describe in emotional detail the environmental degradation he witnessed. He dedicated his 1979 Toisinajattelijan päiväkirjasta (From the Diary of a Dissident) to German far-left militants Andreas Baader and Ulrike Marie Meinhof, stating that "they are the signposts, not Jesus of Nazareth or Albert Schweitzer". He supported acts of terrorism such as the 2004 Madrid train bombings as he viewed them as disruptions to a society that is responsible for the degradation of the Earth. When asked in 2007 why he had not himself become a terrorist, Linkola said that he lacked the ability and bravery.
Linkola blamed humans for the continuous degradation of the environment. He promoted rapid population decline to combat the problems commonly attributed to overpopulation and was quoted as saying about a future world war, "If there were a button I could press, I would sacrifice myself without hesitating, if it meant millions of people would die."
Linkola's writings describe in emotional detail the environmental degradation he witnessed. He dedicated his 1979 Toisinajattelijan päiväkirjasta (From the Diary of a Dissident) to German far-left militants Andreas Baader and Ulrike Marie Meinhof, stating that "they are the signposts, not Jesus of Nazareth or Albert Schweitzer". He supported acts of terrorism such as the 2004 Madrid train bombings as he viewed them as disruptions to a society that is responsible for the degradation of the Earth. When asked in 2007 why he had not himself become a terrorist, Linkola said that he lacked the ability and bravery.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
November 27, 2023
Olen viivitanud sellest raamatust kirjutamisega, sest ei suuda otsustada, mida ma sellest siis arvan. Kuni kahtlesin, googeldasin usinasti, lugesin katkendeid Linkola teistest raamatutest, väljavõtteid, tsitaate, intervjuusid, analüüse ja arvamusi ning kõik läks veel kümme korda keerulisemaks. Internetist hangitud taustateadmine asetas nii mõnegi lõigu sellest raamatust hoopis teistsugusesse valgusesse, sedavõrd, et lugesin raamatu üle. Lisaks olgu öeldud, et kui ma oleksin näinud raamatu esitluse videot enne raamatu lugemist, oleks see minust vist lugemata jäänud.
„Teisitimõtleja märkmed“ on valitud esseede kogumik, mis originaalis ilmusid kolmes raamatus („Toisinajattelijan päiväkirjasta“ (1979), „Johdatus 1990-luvun ajatteluun“ (1994), „Voisiko elämä võitata – ja millä ehdoilla“ (2004)). Kokku 13 esseed, millest mõni on tõlgitud lühendatult, on valitud väga hoolikalt, nii mulle tundub – suure ettevaatusega. Esmapilgul neid lugedes jääb mulje, et raamatu autor on autoritaarne misantroop, kiiksuga vanamees, kes armastab loodust, metsi ja eriti linde, ei armasta kasse, kuid mõtleb paljuski õiges suunas. Kui nüüd jätta välja autori absurdne virin soome naiste liigse huvi jooga ja näituste külastamise vastu ning inimeste liig-harituse üle, on raamatus tõstatatud probleemid reaalsed ja täna ilmselt põletavamad (ka sõna otseses mõttes), kui nad esseede kirjutamise aegu olidki. Kindel on see, et kliima soojeneb, osoonikiht on hõrenenud, inimesi on liiga palju, liigid surevad välja, harjumuspärane elukorraldus ja tarbimisharjumused ei ole jätkusuutlikud, roheaktivistid on äpud, poliitikud on, no nagu nad on. Kindel on ka see, et kestma jäämiseks on vaja ekstreemseid muutusi igas elu valdkonnas. Kindel on see, et teadlased muudkui hoiatavad, kuid peavoolumeedia uudisekünnist need hoiatused jätkuvalt ei ületa, enamasti sumbuvad need hoiatused kuhugi teadlaste ehk omavahelistesse suhtlemiskanalitesse. Sellest mde on juttu raamatu viimases peatükis „Uue maailmavaate poole“, Linkola arutleb seal selle üle, miks inimesed ökoloogide hoiatusi ei kuule ning tõdeb, et ega see polegi tingimata vajalik, kestliku tulevikumaailma ei looda ajaleheveergudel, selleks on vaja muuta kehtivat ühiskonnakorda.
„On päevselge, et muutus – mis oleks ennenägematu kannapööre inimkonna ajaloos – ei saa teoks kehtivate ühiskondlike süsteemide ja rahvusvaheliste organisatsioonide raames, mille kogu ülesehitus, haldus, seadusandlus, haridus, kõik instutsioonid ja majanduselu põhinevad kasvaval majandusel. Ökoloogiline revolutsioon saab olla ainuüksi totalitaarne ühiskondlik revolutsioon, kus ei jää järele ainumatki praegu tuntud institutsiooni. Teadaolevaist ainult mingi Pol Poti Kambodža taoline võib pakkuda kahvatut eeskuju. Sest veretuid revolutsioone ei ole olnud ega tule.“ (lk 89)
St, huvitavana näis mulle selles essees eelkõige Linkola väide, et mitte-kuuljaks on inimene arenenud teatud evolutsioonilistel põhjustel. Mh väidab Linkola, et kui Hitler ja Goebbels oleks propageerinud säästvat eluviisi, ei teaks me neist täna midagi. Ma kõrvutasin seda peas kohe Dawkinsi iseka geeni teooriaga ja mulle tundub, et justkui ei klapi … Aga see selleks.
Igatahes, vaja on verist revolutsiooni ja kõike seda siin raamatus pole, kuid peamised muutused, mida Linkola arvates ellu peaks viima, on järgmised. Kõige tähtsam on vähendada inimeste arvu Maal, ideaalis 10%-ni. Selleks tuleb lõpetada Kolmanda Maailma riikide toetamine, samuti tuleks lõpetada igasuguste sotsiaalteenuste pakkumine elanikkonnale. Punane Rist tuleks likvideerida ühes “kõigi nende tekkide ja telkidega”. Igasugune kogukondlik tegevus peab olema karistatav, sest see soodustab nõrgemate indiviidide ellujäämist, mis nõrgestab allesjäänute geneetilist koodi. Igati tervitatud oleksid abordid (sest veel sündimata elu on energeetiliselt odavam hävitada, kui selekteerida ja likvideerida juba sündinuid). Igasugune meditsiiniline sekkumine ning teaduslikud uuringud imikute ning emade abistamiseks tuleks lõpetada (imikute kõrge suremus on loomulik ja vajalik), kui üldse, siis hoolitseda võiks pensionäride eest. Üldse võiks lapse saamine olla riiklikult normeeritud ja reguleeritud, loa saaksid üksnes valitud indiviidid, valiku kriteeriume välja ei tooda, kuid mulle tundub, et selleks, et need ära arvata, ei peagi geenius olema. Samuti pole mõtet harida tervet elanikkonda, enamusele piisab neljast klassist, kõrgharidus kuuluks samuti hoolikalt valitud eliidile, keda hiljem rakendataks totalitaarse politseiriigi valitsemisel. Liberaalsus, demokraatia ja kapitalism on saatanast. Inimõiguste deklaratsioon tuleks asendada inimkohustuste deklaratsiooniga. Tervitatud oleks eutanaasia, eugeenika ja genotsiid. Erinevad suurõnnetused, sõjad, taudid ja looduskatastroofid on abiks. Surmanuhtlus tuleks taaskehtestada, kuid mitte rakendada seda isikuvastaste kuritegude eest (need toetavad põhieesmärki – vähendada inimeste koguarvu), vaid mistahes ressursside raiskamise eest. Keelata tuleks isiklike sõiduautode omamine ja rahvusvaheline kaubavedu (üldse igasugune transport) väga suures osas (erandina on välja toodud soola vedu – ju Soomes soola ei kaevandata ning soolata ei ole tulevastel Linkolatel võimalik kala soolata) ning igasugune reisimine, mida ei saa teostada jalgrattaga. Linnad tuleks hävitada, inimesed peaksid elama maal, kasvatama oma toidu ise ning hoolima üksnes oma pereliikmetest. Tervitatud on igasugune lokaalsus, mh peaks kultuur olema lokaalne. Kassid, kui invasiivne võõrliik, tuleks uputada, sest just nende tõttu on lindude populatsioonid vähenenud. Head koduloomad on hobune, lehm ja koer. Sarnaselt kassidega tuleks käituda ka teiste võõrliikidena. Tööstus tuleks hävitada, tööstusevastased terroriaktid on head. Inimkond peaks pöörduma tööstusrevolutsiooni ja industrialiseerimise eelsesse ajajärku, nagu mina aru saan, kuhugi umbes 17. sajandisse. Elektrienergia tarbimisest tuleks loobuda, otsekohe minimaalselt 50 % ulatuses, kuid mida rohkem, seda uhkem. Loobuda tuleks kõikvõimalikest masinatest ja tehnoloogiatest, sh mehhaniseeritud tööst – mehhaniseeritud töö muudab inimesed füüsiliselt nõrgaks. Inimene võib küll metsast puu maha võtta, kuid seda kirvega ja rangelt enda hädapäraseks tarbeks. Kõige hullem riik maailmas on USA (globaalne kapitalism, tarbimisühiskond). Jnpe, mul hetkel rohkem ei meenu.
„Teisitimõtleja märkmetes“ päris kõike seda ei ole. Nagu ma juba ütlesin, on ettevaatlikult valitud ja mulle _tundub_, et ka „lühendatult tõlgitud“ mahedamaks, hästi loetavad ja mõistetavad esseed, millistes esitatud väidetega on taustateadmisteta lihtne nõustuda. Selge see, et metsa majandatakse silmakirjalikult ja justkui homset päeva ei oleks, inimesed on lootusetult tarbimishullusesse kinni jäänud, meie mugavus teeb meid haigeks jne, jne. Linkola väidab, et tema seesugune filosoofia on kujunenud hirmust inimkonna väljasuremise ees, valikus on kas surevad mõned või kõik ning loomulikust kirest looduse suursugususe ja hiilguse vastu, mis kehastavad ilu, rikkust ja armastust.
Ühelt poolt võiks Linkola kaitseks öelda, et vähemalt elas mees vastavalt oma tõekspidamisele. Elas askeetlikult kusagil Soome kolkas, elatus kalastamisest ning hobuvankrilt kalade müümisest. Ei kasutanud elektrienergiat ning hoidus igasugusest tehnikast. Reisis vaid jalgrattaga jne, jne. Loodust armastas lapsest peale, juba lapsena hakkas loodust vaatlema ning dokumenteeris oma vaatlusi, eriti linnuvaatlusi, kogu elu vältel. Elas ajal, mil ta oli tunnistajaks Maa (ja eriti Soome) ökoloogilise seisukorra väga ulatuslikule ja kiirele halvenemisel, metsade maha raiumisele, liikide välja suremisele.
Miinusena tooks välja selle, et kõik tema väljaütlemised ja plaanid toetavad üksnes tema empiirilistele vaatlustele, isiklikule kogemusele (esseed on autobiograafilised). Puuduvad mistahes viited teaduslikele uuringutele või statistikale. Asjad on nii, sest mina ütlen nii ja hakkavad olema nii, sest nii mina tahan. No. Utoopia, eksole, nii selline väide, uskumus kui ka väljamõeldud päästmise plaan. Jällegi, pole vaja olla geenius, et mõista, et pole teostatav. Aga alternatiiv on ikkagi välja suremine, olgugi, et need protsessid on pisut pikemaajalised, kui Linkola ennustas. Rääkisin targa sõbraga ja pinnisin, et aga mis siis on lahendus? Sõber vastas traditsiooniliselt, et hilja ja kõik on juba pekkis, kuid pisut järele mõeldes ütles siiski, et haridus. Vaidlesin – kõiki pole võimalik õpetada. Sõber ütles, et on, ja lõpetas jutu. Rääkisin Linkolast ühe töökaaslasega. Mees kuulas mu ära ja küsis, et aga palju temas klouni on? Mõttes, et kõik see äärmuslik radikaalsus, et ehk on poos või haip vm. Ma arvan, et ei ole, mulle tundub, et Linkola ei teinud nalja, ta ikka päriselt mõtleski, et ainuke viis päästa elu Maal, on õhata linnad ja vt eespool.
Mis selles kõigest arvata, mina ei tea. Ja segase jutu lõpetuseks. Raamat on väga ilus. Raamat sisaldab mitmeid Torm Partsi (illustraator ja raamatu kujundaja) äärmiselt sümpaatseid illustratsioone. Et siis, selline kohe igas mõttes vastuoluline raamat, kuid kindlasti lugemist väärt. Kindlasti huvitav, mõtlemapanev, pilku avardav. Võibolla siis, et lugeda, aga tõlgendada koefitsiendiga tervele mõistusele …
„Teisitimõtleja märkmed“ on valitud esseede kogumik, mis originaalis ilmusid kolmes raamatus („Toisinajattelijan päiväkirjasta“ (1979), „Johdatus 1990-luvun ajatteluun“ (1994), „Voisiko elämä võitata – ja millä ehdoilla“ (2004)). Kokku 13 esseed, millest mõni on tõlgitud lühendatult, on valitud väga hoolikalt, nii mulle tundub – suure ettevaatusega. Esmapilgul neid lugedes jääb mulje, et raamatu autor on autoritaarne misantroop, kiiksuga vanamees, kes armastab loodust, metsi ja eriti linde, ei armasta kasse, kuid mõtleb paljuski õiges suunas. Kui nüüd jätta välja autori absurdne virin soome naiste liigse huvi jooga ja näituste külastamise vastu ning inimeste liig-harituse üle, on raamatus tõstatatud probleemid reaalsed ja täna ilmselt põletavamad (ka sõna otseses mõttes), kui nad esseede kirjutamise aegu olidki. Kindel on see, et kliima soojeneb, osoonikiht on hõrenenud, inimesi on liiga palju, liigid surevad välja, harjumuspärane elukorraldus ja tarbimisharjumused ei ole jätkusuutlikud, roheaktivistid on äpud, poliitikud on, no nagu nad on. Kindel on ka see, et kestma jäämiseks on vaja ekstreemseid muutusi igas elu valdkonnas. Kindel on see, et teadlased muudkui hoiatavad, kuid peavoolumeedia uudisekünnist need hoiatused jätkuvalt ei ületa, enamasti sumbuvad need hoiatused kuhugi teadlaste ehk omavahelistesse suhtlemiskanalitesse. Sellest mde on juttu raamatu viimases peatükis „Uue maailmavaate poole“, Linkola arutleb seal selle üle, miks inimesed ökoloogide hoiatusi ei kuule ning tõdeb, et ega see polegi tingimata vajalik, kestliku tulevikumaailma ei looda ajaleheveergudel, selleks on vaja muuta kehtivat ühiskonnakorda.
„On päevselge, et muutus – mis oleks ennenägematu kannapööre inimkonna ajaloos – ei saa teoks kehtivate ühiskondlike süsteemide ja rahvusvaheliste organisatsioonide raames, mille kogu ülesehitus, haldus, seadusandlus, haridus, kõik instutsioonid ja majanduselu põhinevad kasvaval majandusel. Ökoloogiline revolutsioon saab olla ainuüksi totalitaarne ühiskondlik revolutsioon, kus ei jää järele ainumatki praegu tuntud institutsiooni. Teadaolevaist ainult mingi Pol Poti Kambodža taoline võib pakkuda kahvatut eeskuju. Sest veretuid revolutsioone ei ole olnud ega tule.“ (lk 89)
St, huvitavana näis mulle selles essees eelkõige Linkola väide, et mitte-kuuljaks on inimene arenenud teatud evolutsioonilistel põhjustel. Mh väidab Linkola, et kui Hitler ja Goebbels oleks propageerinud säästvat eluviisi, ei teaks me neist täna midagi. Ma kõrvutasin seda peas kohe Dawkinsi iseka geeni teooriaga ja mulle tundub, et justkui ei klapi … Aga see selleks.
Igatahes, vaja on verist revolutsiooni ja kõike seda siin raamatus pole, kuid peamised muutused, mida Linkola arvates ellu peaks viima, on järgmised. Kõige tähtsam on vähendada inimeste arvu Maal, ideaalis 10%-ni. Selleks tuleb lõpetada Kolmanda Maailma riikide toetamine, samuti tuleks lõpetada igasuguste sotsiaalteenuste pakkumine elanikkonnale. Punane Rist tuleks likvideerida ühes “kõigi nende tekkide ja telkidega”. Igasugune kogukondlik tegevus peab olema karistatav, sest see soodustab nõrgemate indiviidide ellujäämist, mis nõrgestab allesjäänute geneetilist koodi. Igati tervitatud oleksid abordid (sest veel sündimata elu on energeetiliselt odavam hävitada, kui selekteerida ja likvideerida juba sündinuid). Igasugune meditsiiniline sekkumine ning teaduslikud uuringud imikute ning emade abistamiseks tuleks lõpetada (imikute kõrge suremus on loomulik ja vajalik), kui üldse, siis hoolitseda võiks pensionäride eest. Üldse võiks lapse saamine olla riiklikult normeeritud ja reguleeritud, loa saaksid üksnes valitud indiviidid, valiku kriteeriume välja ei tooda, kuid mulle tundub, et selleks, et need ära arvata, ei peagi geenius olema. Samuti pole mõtet harida tervet elanikkonda, enamusele piisab neljast klassist, kõrgharidus kuuluks samuti hoolikalt valitud eliidile, keda hiljem rakendataks totalitaarse politseiriigi valitsemisel. Liberaalsus, demokraatia ja kapitalism on saatanast. Inimõiguste deklaratsioon tuleks asendada inimkohustuste deklaratsiooniga. Tervitatud oleks eutanaasia, eugeenika ja genotsiid. Erinevad suurõnnetused, sõjad, taudid ja looduskatastroofid on abiks. Surmanuhtlus tuleks taaskehtestada, kuid mitte rakendada seda isikuvastaste kuritegude eest (need toetavad põhieesmärki – vähendada inimeste koguarvu), vaid mistahes ressursside raiskamise eest. Keelata tuleks isiklike sõiduautode omamine ja rahvusvaheline kaubavedu (üldse igasugune transport) väga suures osas (erandina on välja toodud soola vedu – ju Soomes soola ei kaevandata ning soolata ei ole tulevastel Linkolatel võimalik kala soolata) ning igasugune reisimine, mida ei saa teostada jalgrattaga. Linnad tuleks hävitada, inimesed peaksid elama maal, kasvatama oma toidu ise ning hoolima üksnes oma pereliikmetest. Tervitatud on igasugune lokaalsus, mh peaks kultuur olema lokaalne. Kassid, kui invasiivne võõrliik, tuleks uputada, sest just nende tõttu on lindude populatsioonid vähenenud. Head koduloomad on hobune, lehm ja koer. Sarnaselt kassidega tuleks käituda ka teiste võõrliikidena. Tööstus tuleks hävitada, tööstusevastased terroriaktid on head. Inimkond peaks pöörduma tööstusrevolutsiooni ja industrialiseerimise eelsesse ajajärku, nagu mina aru saan, kuhugi umbes 17. sajandisse. Elektrienergia tarbimisest tuleks loobuda, otsekohe minimaalselt 50 % ulatuses, kuid mida rohkem, seda uhkem. Loobuda tuleks kõikvõimalikest masinatest ja tehnoloogiatest, sh mehhaniseeritud tööst – mehhaniseeritud töö muudab inimesed füüsiliselt nõrgaks. Inimene võib küll metsast puu maha võtta, kuid seda kirvega ja rangelt enda hädapäraseks tarbeks. Kõige hullem riik maailmas on USA (globaalne kapitalism, tarbimisühiskond). Jnpe, mul hetkel rohkem ei meenu.
„Teisitimõtleja märkmetes“ päris kõike seda ei ole. Nagu ma juba ütlesin, on ettevaatlikult valitud ja mulle _tundub_, et ka „lühendatult tõlgitud“ mahedamaks, hästi loetavad ja mõistetavad esseed, millistes esitatud väidetega on taustateadmisteta lihtne nõustuda. Selge see, et metsa majandatakse silmakirjalikult ja justkui homset päeva ei oleks, inimesed on lootusetult tarbimishullusesse kinni jäänud, meie mugavus teeb meid haigeks jne, jne. Linkola väidab, et tema seesugune filosoofia on kujunenud hirmust inimkonna väljasuremise ees, valikus on kas surevad mõned või kõik ning loomulikust kirest looduse suursugususe ja hiilguse vastu, mis kehastavad ilu, rikkust ja armastust.
Ühelt poolt võiks Linkola kaitseks öelda, et vähemalt elas mees vastavalt oma tõekspidamisele. Elas askeetlikult kusagil Soome kolkas, elatus kalastamisest ning hobuvankrilt kalade müümisest. Ei kasutanud elektrienergiat ning hoidus igasugusest tehnikast. Reisis vaid jalgrattaga jne, jne. Loodust armastas lapsest peale, juba lapsena hakkas loodust vaatlema ning dokumenteeris oma vaatlusi, eriti linnuvaatlusi, kogu elu vältel. Elas ajal, mil ta oli tunnistajaks Maa (ja eriti Soome) ökoloogilise seisukorra väga ulatuslikule ja kiirele halvenemisel, metsade maha raiumisele, liikide välja suremisele.
Miinusena tooks välja selle, et kõik tema väljaütlemised ja plaanid toetavad üksnes tema empiirilistele vaatlustele, isiklikule kogemusele (esseed on autobiograafilised). Puuduvad mistahes viited teaduslikele uuringutele või statistikale. Asjad on nii, sest mina ütlen nii ja hakkavad olema nii, sest nii mina tahan. No. Utoopia, eksole, nii selline väide, uskumus kui ka väljamõeldud päästmise plaan. Jällegi, pole vaja olla geenius, et mõista, et pole teostatav. Aga alternatiiv on ikkagi välja suremine, olgugi, et need protsessid on pisut pikemaajalised, kui Linkola ennustas. Rääkisin targa sõbraga ja pinnisin, et aga mis siis on lahendus? Sõber vastas traditsiooniliselt, et hilja ja kõik on juba pekkis, kuid pisut järele mõeldes ütles siiski, et haridus. Vaidlesin – kõiki pole võimalik õpetada. Sõber ütles, et on, ja lõpetas jutu. Rääkisin Linkolast ühe töökaaslasega. Mees kuulas mu ära ja küsis, et aga palju temas klouni on? Mõttes, et kõik see äärmuslik radikaalsus, et ehk on poos või haip vm. Ma arvan, et ei ole, mulle tundub, et Linkola ei teinud nalja, ta ikka päriselt mõtleski, et ainuke viis päästa elu Maal, on õhata linnad ja vt eespool.
Mis selles kõigest arvata, mina ei tea. Ja segase jutu lõpetuseks. Raamat on väga ilus. Raamat sisaldab mitmeid Torm Partsi (illustraator ja raamatu kujundaja) äärmiselt sümpaatseid illustratsioone. Et siis, selline kohe igas mõttes vastuoluline raamat, kuid kindlasti lugemist väärt. Kindlasti huvitav, mõtlemapanev, pilku avardav. Võibolla siis, et lugeda, aga tõlgendada koefitsiendiga tervele mõistusele …
February 16, 2023
tugev 3 tärni, aga selline eklektiline, ehk mõned kohad on kohutavad, mõned suurepärased ja mõned täpselt keskpärased; üldiselt läks teos pärast halba algust paremaks
- "Kiri vaimsetele naistele": isegi kui põhineb mõistetaval probleemil ja igatsusel, siis väga seksistlik, patriarhaati kinnistav-jaatav-pooldav, rassistlik, kritiseerib kultuurihuvi jpm - 1/5
- "Õppus ajab upakile": minu arvamus haridusest on 180 kraadi teises suunas Linkolast... lühidalt ta ütleb, et mida parem kooliharidus, seda halvem; ta isegi tunnistab, et vihkas koolis käimist, seega jubedalt jääb mulje, et ta on lihtsalt soolane (kuigi ega ma isegi isiklikust kogemusest vaba pole, sest koolisüsteem on erinevalt teistest institutsioonidest ja süsteemidest nagu kaitsevägi ja sporditrennid andnud mulle üsna palju tunnustust ning ülikool on mu kodu) - 1,5/5
- "Keha kultuurist": nõus, füüsilise vormi hoidmine väga oluline, silmakirjalikkus paha - 4,5/5
... motosport on eriti raske kategooria keskkonnakuritegu - kuni see lõpuks seadusega keelatakse või karmide keskkonnamaksudega lämmatatakse. ülitõsi, sorri Ott Tänaku entusiastidele
- metsateemalised esseed: jällegi enamasti nõus, head olustikukirjeldused, palju paralleele Soome 20. sajandi lõpu metsanduse ja RMK tegevuse vahel; kahjuks nt kritiseeris kohati jälle haridust, saamata aru kaasnevatest vastuoludest - 4/5
- "Looduskaitse mahavaikitud luupainaja" ja "Kassikatastroof": nagu teise pealkiri viitab, siis kritiseerib kasse, peamine kriitika alus on see, et kassid murravad väga palju linde, sh looduskaitse all olevaid; palju kriitikat on põhjendatud, aga mu arust Linkola paneb siin veits üle võlli (äkki tapavad Soome kassid pea kohta palju rohkem linde kui Eesti omad, või on 30 aastaga midagi muutunud nii Eestis kui Soomes?), samas olen ma võib-olla lihtsalt taas kallutatud arvamusega räpane kasside apologeet - 3,5/5
- "Õnnelikud ja õnnetud kanad": iseenesest 100% nõus, et liiga väikesed puurid loomadele = paha, aga Linkola väidab, et loomakaitsjad räägivad ainult vähem piinarikka surma vajalikkusest ja üldse mitte sellest, et loomade elu parem oleks, ja ma seda üldse ei näe? (aga jällegi, võib-olla 30 aastat tagasi oli niimoodi)
- "Taimetoitlusest": Väga nii ja naa, üsna eklektiline ja kubises eri arvamustest, mis kohati tundusid üksteisele vastu rääkivat, ei saanudki lõpuks aru, mida Linkola taimetoitlusest arvas. Argumentide pädevus oli ka väga seinast seina; lükkaks ümber nt väite, et siga on koduloomade seast "ökoloogilise bilansi poolest kõige halvem tegelane". Veiseliha tootmine on siiski sealihaga võrreldes mitmeid kordi suurema jalajäljega (mitte et sealiha poleks omakorda mitmeid kordi suurema jalajäljega kui taimsete valguallikate, nagu oad ja soja, tootmine; kuigi soja läheks enamasti Linkola välja toodud argumendi alla, et teisest maailma otsast toidu vedamine = ka paha).
- "Liiklusuudis: hukkus noor isane põder": üks lehekülg head ilukirjanduslikku teksti, hea vaheldus - 5/5
- "Uue maailmavaate poole": Jälle väga nii ja naa, sisaldab segiläbi häid, halbu ja väga ohtlikke ideid. Siin on väga palju, mida tasuks analüüsida, aga ei hakka seda teksti veel kaks korda pikemaks ajama (update: oih, ikkagi ajasin). Toon välja vaid ühe väga kriipima jäänud koha, kus Linkola ütles, et "teadaolevaist ainult mingi Pol Poti Kambodža taoline võib pakkuda kahvatut eeskuju" ökoloogilisele revolutsioonile - see on kaugelt rohkem kui liiga palju, sellist maailma ei tahaks ükski normaalne inimene ja Linkola-sugusele arukale inimesele, veel enam sellisele, kes just KAKS LEHEKÜLGE VAREM palju normaalsemat, demokraatlikku, ilma diktatuuri ja inimõiguste rikkumiseta sotsialismi vormi väga teravalt kritiseeris, ei saa seda kindlasti teadmatuse alusel andeks anda. Veel enam: essee kirjutati 1976-1979 ehk kattub peaaegu täpselt Khmer Rouge'i võimuperioodiga!
Nagu, kuidas isegi alustada sellisele väitele vastamist? Et Linkolal veab, et ta prille ei kandnud, muidu kuuluks ka tema tulevases maailmas tapmisele? Eelistaksin selles arvustuses majanduspoliitikasse mitte laskuda, aga miks pole just (mõõdukas ja vägivallatu) sotsialism lahendus keskkonnakriisile? Kas kapitalism läbi suurkorporatsioonide pole kaugelt kõige suurem saastaja ja ökokatastroofi põhjustaja? Linkola tõi korduvalt väga õigesti välja, et majanduskasv on kurja juur, ja ometi jäi tal tegemata lihtne ja loogiline samm sealt edasi? Selle asemel ütleb ta järgmisel kahel leheküljel, et "üksikisikute, ühiskonnarühmade, klasside ja rahvaste varanduslik ebavõrdsus [ei puutu] üldse asjasse", "mõne magnaadi lõbusõidupurjekad ja basseinid kannatab maakera majandus välja, laiade rahvahulkate kõrget elatustaset aga mitte" - viimasest osalausest saan muidugi mingil määral aru, aga need "mõned magnaadid" (tegelt on ülikõrgklassi ju sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid) saastavad ise ikka vägagi arvestatavalt, kuigi jah, palju rohkem ju jällegi enda firmadega, aga ka eraisikutena väga palju kordi rohkem kui keskmine kõrge elatustasemega riigis elav inimene.
Lõpuks rõhutan, et peatükis ja kogu raamatus oli palju normaalsemaid ja väga häid ideid ka, neid on lihtsalt liiga palju, et välja tuua. Linkola kui ülikriitilise mõtleja lugemiseks tuleb seega ka lugejal olla ülikriitiline. Ma pigem soovitaks lugeda, kusjuures eriti just neid esseesid, millele ma ise ei osanud hinnangut anda (tahaks ikkagi neid teemasid kellegagi arutada!); lihtsalt, nagu öeldud, kriitikameelega.
- "Kiri vaimsetele naistele": isegi kui põhineb mõistetaval probleemil ja igatsusel, siis väga seksistlik, patriarhaati kinnistav-jaatav-pooldav, rassistlik, kritiseerib kultuurihuvi jpm - 1/5
- "Õppus ajab upakile": minu arvamus haridusest on 180 kraadi teises suunas Linkolast... lühidalt ta ütleb, et mida parem kooliharidus, seda halvem; ta isegi tunnistab, et vihkas koolis käimist, seega jubedalt jääb mulje, et ta on lihtsalt soolane (kuigi ega ma isegi isiklikust kogemusest vaba pole, sest koolisüsteem on erinevalt teistest institutsioonidest ja süsteemidest nagu kaitsevägi ja sporditrennid andnud mulle üsna palju tunnustust ning ülikool on mu kodu) - 1,5/5
- "Keha kultuurist": nõus, füüsilise vormi hoidmine väga oluline, silmakirjalikkus paha - 4,5/5
... motosport on eriti raske kategooria keskkonnakuritegu - kuni see lõpuks seadusega keelatakse või karmide keskkonnamaksudega lämmatatakse. ülitõsi, sorri Ott Tänaku entusiastidele
- metsateemalised esseed: jällegi enamasti nõus, head olustikukirjeldused, palju paralleele Soome 20. sajandi lõpu metsanduse ja RMK tegevuse vahel; kahjuks nt kritiseeris kohati jälle haridust, saamata aru kaasnevatest vastuoludest - 4/5
- "Looduskaitse mahavaikitud luupainaja" ja "Kassikatastroof": nagu teise pealkiri viitab, siis kritiseerib kasse, peamine kriitika alus on see, et kassid murravad väga palju linde, sh looduskaitse all olevaid; palju kriitikat on põhjendatud, aga mu arust Linkola paneb siin veits üle võlli (äkki tapavad Soome kassid pea kohta palju rohkem linde kui Eesti omad, või on 30 aastaga midagi muutunud nii Eestis kui Soomes?), samas olen ma võib-olla lihtsalt taas kallutatud arvamusega räpane kasside apologeet - 3,5/5
- "Õnnelikud ja õnnetud kanad": iseenesest 100% nõus, et liiga väikesed puurid loomadele = paha, aga Linkola väidab, et loomakaitsjad räägivad ainult vähem piinarikka surma vajalikkusest ja üldse mitte sellest, et loomade elu parem oleks, ja ma seda üldse ei näe? (aga jällegi, võib-olla 30 aastat tagasi oli niimoodi)
- "Taimetoitlusest": Väga nii ja naa, üsna eklektiline ja kubises eri arvamustest, mis kohati tundusid üksteisele vastu rääkivat, ei saanudki lõpuks aru, mida Linkola taimetoitlusest arvas. Argumentide pädevus oli ka väga seinast seina; lükkaks ümber nt väite, et siga on koduloomade seast "ökoloogilise bilansi poolest kõige halvem tegelane". Veiseliha tootmine on siiski sealihaga võrreldes mitmeid kordi suurema jalajäljega (mitte et sealiha poleks omakorda mitmeid kordi suurema jalajäljega kui taimsete valguallikate, nagu oad ja soja, tootmine; kuigi soja läheks enamasti Linkola välja toodud argumendi alla, et teisest maailma otsast toidu vedamine = ka paha).
- "Liiklusuudis: hukkus noor isane põder": üks lehekülg head ilukirjanduslikku teksti, hea vaheldus - 5/5
- "Uue maailmavaate poole": Jälle väga nii ja naa, sisaldab segiläbi häid, halbu ja väga ohtlikke ideid. Siin on väga palju, mida tasuks analüüsida, aga ei hakka seda teksti veel kaks korda pikemaks ajama (update: oih, ikkagi ajasin). Toon välja vaid ühe väga kriipima jäänud koha, kus Linkola ütles, et "teadaolevaist ainult mingi Pol Poti Kambodža taoline võib pakkuda kahvatut eeskuju" ökoloogilisele revolutsioonile - see on kaugelt rohkem kui liiga palju, sellist maailma ei tahaks ükski normaalne inimene ja Linkola-sugusele arukale inimesele, veel enam sellisele, kes just KAKS LEHEKÜLGE VAREM palju normaalsemat, demokraatlikku, ilma diktatuuri ja inimõiguste rikkumiseta sotsialismi vormi väga teravalt kritiseeris, ei saa seda kindlasti teadmatuse alusel andeks anda. Veel enam: essee kirjutati 1976-1979 ehk kattub peaaegu täpselt Khmer Rouge'i võimuperioodiga!
Nagu, kuidas isegi alustada sellisele väitele vastamist? Et Linkolal veab, et ta prille ei kandnud, muidu kuuluks ka tema tulevases maailmas tapmisele? Eelistaksin selles arvustuses majanduspoliitikasse mitte laskuda, aga miks pole just (mõõdukas ja vägivallatu) sotsialism lahendus keskkonnakriisile? Kas kapitalism läbi suurkorporatsioonide pole kaugelt kõige suurem saastaja ja ökokatastroofi põhjustaja? Linkola tõi korduvalt väga õigesti välja, et majanduskasv on kurja juur, ja ometi jäi tal tegemata lihtne ja loogiline samm sealt edasi? Selle asemel ütleb ta järgmisel kahel leheküljel, et "üksikisikute, ühiskonnarühmade, klasside ja rahvaste varanduslik ebavõrdsus [ei puutu] üldse asjasse", "mõne magnaadi lõbusõidupurjekad ja basseinid kannatab maakera majandus välja, laiade rahvahulkate kõrget elatustaset aga mitte" - viimasest osalausest saan muidugi mingil määral aru, aga need "mõned magnaadid" (tegelt on ülikõrgklassi ju sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid) saastavad ise ikka vägagi arvestatavalt, kuigi jah, palju rohkem ju jällegi enda firmadega, aga ka eraisikutena väga palju kordi rohkem kui keskmine kõrge elatustasemega riigis elav inimene.
Lõpuks rõhutan, et peatükis ja kogu raamatus oli palju normaalsemaid ja väga häid ideid ka, neid on lihtsalt liiga palju, et välja tuua. Linkola kui ülikriitilise mõtleja lugemiseks tuleb seega ka lugejal olla ülikriitiline. Ma pigem soovitaks lugeda, kusjuures eriti just neid esseesid, millele ma ise ei osanud hinnangut anda (tahaks ikkagi neid teemasid kellegagi arutada!); lihtsalt, nagu öeldud, kriitikameelega.
December 18, 2021
Ma olin eelnevalt natuke kuulnud Linkolast ega tahtnudki alguses väga lugeda. Ökofašismi pooldaja, aga endal olid lapsed? Practice what you preach? Kartsin, et äkki on kuri ja moraliseeriv.
Õnneks see raamat raamatukogust siiski kotti tuli.
Linkola kirjutab selles meeldivas rahulikus stiilis, milles vaid tema aja inimesed kirjutada oskasid. Linkola teisitimõtlemine seisneb minu meelest vaid selles, et tal on julgus välja öelda asju, mille enamik meist on kuhugi alateadvuse tagasoppidesse surunud. Tulevikušokk on väljend, mida ta selle seisundi kohta kasutab. "Tohutu ajude äravool, mis iseloomustab näiteks viimaste kümnendite parteipoliitikat, tuleneb osaliselt kindlasti arukate inimeste tulevikušokist." (lk 86) Linkola räägib, kuidas ta käib looduses ja näeb asju, vestleb tavaliste kodanikega, kes näevad samu asju, aga miskipärast ei ole see nähtu kooskõlas sellega, millest looduspoliitika koostajad räägivad. Inimesed ongi segaduses. "Ühed kraabivad kasvõi maapõhjast või võllapuu varjust välja optimistliku ellusuhtumise, olgu selle põhjendused kui tahes tuulele rajatud."(lk 87) "Tegelikkusetaju (on) haruldasim inimlik omadus." (lk 94)
Mu meelest selline üsna mõistlik memento mori-stiilis lugemine. Ehk ongi maailma lõpp juba ära olnud?
Õnneks see raamat raamatukogust siiski kotti tuli.
Linkola kirjutab selles meeldivas rahulikus stiilis, milles vaid tema aja inimesed kirjutada oskasid. Linkola teisitimõtlemine seisneb minu meelest vaid selles, et tal on julgus välja öelda asju, mille enamik meist on kuhugi alateadvuse tagasoppidesse surunud. Tulevikušokk on väljend, mida ta selle seisundi kohta kasutab. "Tohutu ajude äravool, mis iseloomustab näiteks viimaste kümnendite parteipoliitikat, tuleneb osaliselt kindlasti arukate inimeste tulevikušokist." (lk 86) Linkola räägib, kuidas ta käib looduses ja näeb asju, vestleb tavaliste kodanikega, kes näevad samu asju, aga miskipärast ei ole see nähtu kooskõlas sellega, millest looduspoliitika koostajad räägivad. Inimesed ongi segaduses. "Ühed kraabivad kasvõi maapõhjast või võllapuu varjust välja optimistliku ellusuhtumise, olgu selle põhjendused kui tahes tuulele rajatud."(lk 87) "Tegelikkusetaju (on) haruldasim inimlik omadus." (lk 94)
Mu meelest selline üsna mõistlik memento mori-stiilis lugemine. Ehk ongi maailma lõpp juba ära olnud?
July 3, 2022
It was a heavy read, partly because of an unfamiliar topic, but also because towards the end I found Linkola's cynicism and misanthropic attitude a little exhausting.
On some topics Linkola is very prescient and at certain points his frustration is justified - many of the issues pointed out have been present and known since the 1960s, but nothing has been done to alleviate the problem in 60 or so years. Linkola is extremely knowledgeable on topics most closest to him, especially biology and ecology.
But then come the other topics, where he'll resort to plain demagoguery and edgelordism, like the multiple instances of praising totalitarian governments unapologically. He seems to be nostalgic for a perfect world that probably never existed as he envisions it. I don't for example think the idea that medieval feudalism was somehow better on the environment, really stands up for the scrutiny. After all, Western Europe's deforestation started during the Roman occupation and continued deep into medieval times.
Linkola has a somewhat mythological status in Finland, but I don't think he lives up to what he (or his most fervent follower cult) has set himself to be.
In conclusion, I did enjoy parts of the book, some parts of it were thought-provoking, and the rest of it reads like bad forum posts.
On some topics Linkola is very prescient and at certain points his frustration is justified - many of the issues pointed out have been present and known since the 1960s, but nothing has been done to alleviate the problem in 60 or so years. Linkola is extremely knowledgeable on topics most closest to him, especially biology and ecology.
But then come the other topics, where he'll resort to plain demagoguery and edgelordism, like the multiple instances of praising totalitarian governments unapologically. He seems to be nostalgic for a perfect world that probably never existed as he envisions it. I don't for example think the idea that medieval feudalism was somehow better on the environment, really stands up for the scrutiny. After all, Western Europe's deforestation started during the Roman occupation and continued deep into medieval times.
Linkola has a somewhat mythological status in Finland, but I don't think he lives up to what he (or his most fervent follower cult) has set himself to be.
In conclusion, I did enjoy parts of the book, some parts of it were thought-provoking, and the rest of it reads like bad forum posts.
November 20, 2024
Linkola katkerimmillaan ja väkevimmillään. Siekailematonta ihmisvihapuhetta luonnon puolesta. Linkolalla on kuitenkin pettämätön huumorintaju: yleissävyn synkkyys huomioon ottaen nauroin tämän äärellä yllättävän monta kertaa ääneen.
January 4, 2022
Kuigi päris kõigega ei saa nõus olla, on Linkola vahe mõtlemine ja tänapäeval nii haruldane muhe stiil erilised ja nauditavad.
October 25, 2024
Ee, ei. Lihtsalt mainin, et arvamust avaldab keegi, kes justkui võiks Linkolale olla suurepärane aatekaaslane - kasvanud maal; heldib talulehma kumera kõhu peale; aheldaks ennast puu külge, et toda maharaiumisest päästa; sõidab aastaringselt jalgrattaga ja arvab, et kõige mittehädavajaliku juurde tootmine ning lõbulennureisid tuleks täielikult lõpetada; et me vajame radikaalset maailmavaatelist muutust kestlikkuse nimel; et inimene ei ole looduse kroon ega jagaja ja valitseja jne. Ometi.
Nii palju, mis paneb peast kinni haarama. Linkola näeb õiget ja akuutset probleemi ja tõstab selle õigusega esile. Aga põhjuseid näeb täiesti valedes ja ja lahendusi halvavatelt õudsetes kohtades.
"Nii näitseks ei puutu üksikisikute, ühiskonnarühmade, klasside ja rahvaste varnduslik ebavõrdsus üldse asjasse - või on ökoloogilised eesmärgid võrdsustamiskatsetega lausa vastuolus. Mõne magnaadi lõbusõidupurjekad ja basseinid kannatab maakera majandus välja, laiade rahvahulkade kõrget elatustaset aga mitte. Naftašeigil võib garaažis olla kasvõi sada Rolls Royce'i, kõigi oma poegade ja liignaistega ei jaksa ta maha sõita kuigi palju kilomeetreid päevas - kui ainult sada tuhat beduiini endiselt lõkkel kaamelisõnnikut põletaksid."
"Selles [Linkola soovitud] maailmas mõistetakse, et inimliigi kõige saatuslikumad omadused on ühelt poolt tema tehniline osavus, teiselt poolt sotsiaalsus ja solidaarsus. Insenerikunst ja arstiteadus kahekesi ei oleks põhjustanud ökokatastroofi. Ainult sotsiaalsus ja solidaarsus nendega kõrvuti on teinud võimalikuks inimliigi vähitaolise vohamise. Selles maailmas toetatakse igati eristumist, soovimatust koostööks, individuaalsusr. Meeskonnatöö eest karistatakse surmanuhtlusega - nagu paljude muudegi asjade eest, mis kätkevad XX saj eluviiside juurde naasmise ohtu."
"Hakatakse tunnistama igale zooloogile päevelget tõika, et kõige karmim võitlus looduses on alati liigisisene - et inimene on inimesele hunt. Seal tunnistatakse, et maailm on karm ja külm, et tõeline oht elu jätkumisele peitub pehmuses ja heaolus. Kui ma sellest hoolimata väidan, et ligimesearmastusest tuleb siiski kinni pidada, ei ole see kompromiss Rooma Klubi kombel, vaid bioloogiline paratamatus. Kõikide sõjas kõikide vastu ei saa elu püsida. Aga me peame piirama oma ligimesearmastust rangelt oma perekonna, suguvõsa ja kitsa hõimuga, kellele see kuulub loodusseaduse kindlusega - ja välja juurima kõik ligimesearmastuse ebaloomulikud laiendused, võõrastama neid võõraid hõime ja meretaguseid rahvaid, kellele see loodusseaduste kindlusega ei kuulu."
"Vastuväiteid [veganismile] on siiski palju. Omaette ääremärkuse kirjutaksin selle loomade kannatuste argumendi juurde. Minu jaoks õhkub lehmakarjast niidu peal rahulolu /.../ Pealegi on koorene täispiim minu jaoks kõige jumalikum looduse and, minu elu naudingute tipp."
Kui prooviks kuidagi ka kokku võtta, siis: inimesed ei ole osa loodusest, vaid midagi täiesti eraldiseisvat (ja sellele kahjulikku). Siiski ei ole nad ka võidelnud välja õigust looduse üle domineerida (kuigi muidu, omavahel, liigisiseselt selline võitlus siiski õigustatud peaks olema). Inimene on looduse hävitanud altruismi ja koostöö tõttu (mis on siis ilmselt täiesti mittelooduslikud omadused), mitte näiteks tööstusajastul valdavaks saanud ainult kasumile, omandile ja omamisele orienteeritud majandussüsteemi vms tõttu... Inimene kui liik võib ju ka olemas olla (kuigi siin ma päris hästi enam ei saa aru, miks üldse?), aga üksnes väikesearvuliste, üksteisega pidevas sõjas olevate tigedate ja ksenofoobsete naturaalmajanduslike kildkondadena, kes siiski üksteist piisavas koguses maha notiks (et vältida ülerahvastumist).
Siiski! Mõned asjad on ka okeid ja head, juhuslikult need, mis Pentti Linkolale isiklikult meeldivad ning rõõmu ja rahuldust pakuvad - majanduslik kihistumine ja koorene lehmapiim. Ühtlasi: kassid on saatanast (milline originaalne mõte)!
Nii palju, mis paneb peast kinni haarama. Linkola näeb õiget ja akuutset probleemi ja tõstab selle õigusega esile. Aga põhjuseid näeb täiesti valedes ja ja lahendusi halvavatelt õudsetes kohtades.
"Nii näitseks ei puutu üksikisikute, ühiskonnarühmade, klasside ja rahvaste varnduslik ebavõrdsus üldse asjasse - või on ökoloogilised eesmärgid võrdsustamiskatsetega lausa vastuolus. Mõne magnaadi lõbusõidupurjekad ja basseinid kannatab maakera majandus välja, laiade rahvahulkade kõrget elatustaset aga mitte. Naftašeigil võib garaažis olla kasvõi sada Rolls Royce'i, kõigi oma poegade ja liignaistega ei jaksa ta maha sõita kuigi palju kilomeetreid päevas - kui ainult sada tuhat beduiini endiselt lõkkel kaamelisõnnikut põletaksid."
"Selles [Linkola soovitud] maailmas mõistetakse, et inimliigi kõige saatuslikumad omadused on ühelt poolt tema tehniline osavus, teiselt poolt sotsiaalsus ja solidaarsus. Insenerikunst ja arstiteadus kahekesi ei oleks põhjustanud ökokatastroofi. Ainult sotsiaalsus ja solidaarsus nendega kõrvuti on teinud võimalikuks inimliigi vähitaolise vohamise. Selles maailmas toetatakse igati eristumist, soovimatust koostööks, individuaalsusr. Meeskonnatöö eest karistatakse surmanuhtlusega - nagu paljude muudegi asjade eest, mis kätkevad XX saj eluviiside juurde naasmise ohtu."
"Hakatakse tunnistama igale zooloogile päevelget tõika, et kõige karmim võitlus looduses on alati liigisisene - et inimene on inimesele hunt. Seal tunnistatakse, et maailm on karm ja külm, et tõeline oht elu jätkumisele peitub pehmuses ja heaolus. Kui ma sellest hoolimata väidan, et ligimesearmastusest tuleb siiski kinni pidada, ei ole see kompromiss Rooma Klubi kombel, vaid bioloogiline paratamatus. Kõikide sõjas kõikide vastu ei saa elu püsida. Aga me peame piirama oma ligimesearmastust rangelt oma perekonna, suguvõsa ja kitsa hõimuga, kellele see kuulub loodusseaduse kindlusega - ja välja juurima kõik ligimesearmastuse ebaloomulikud laiendused, võõrastama neid võõraid hõime ja meretaguseid rahvaid, kellele see loodusseaduste kindlusega ei kuulu."
"Vastuväiteid [veganismile] on siiski palju. Omaette ääremärkuse kirjutaksin selle loomade kannatuste argumendi juurde. Minu jaoks õhkub lehmakarjast niidu peal rahulolu /.../ Pealegi on koorene täispiim minu jaoks kõige jumalikum looduse and, minu elu naudingute tipp."
Kui prooviks kuidagi ka kokku võtta, siis: inimesed ei ole osa loodusest, vaid midagi täiesti eraldiseisvat (ja sellele kahjulikku). Siiski ei ole nad ka võidelnud välja õigust looduse üle domineerida (kuigi muidu, omavahel, liigisiseselt selline võitlus siiski õigustatud peaks olema). Inimene on looduse hävitanud altruismi ja koostöö tõttu (mis on siis ilmselt täiesti mittelooduslikud omadused), mitte näiteks tööstusajastul valdavaks saanud ainult kasumile, omandile ja omamisele orienteeritud majandussüsteemi vms tõttu... Inimene kui liik võib ju ka olemas olla (kuigi siin ma päris hästi enam ei saa aru, miks üldse?), aga üksnes väikesearvuliste, üksteisega pidevas sõjas olevate tigedate ja ksenofoobsete naturaalmajanduslike kildkondadena, kes siiski üksteist piisavas koguses maha notiks (et vältida ülerahvastumist).
Siiski! Mõned asjad on ka okeid ja head, juhuslikult need, mis Pentti Linkolale isiklikult meeldivad ning rõõmu ja rahuldust pakuvad - majanduslik kihistumine ja koorene lehmapiim. Ühtlasi: kassid on saatanast (milline originaalne mõte)!
November 1, 2024
Kirjutasin liiga pika jutu - see ei mahu siia ära. Pealkirja all: "Ääremärkusi teaduse vahelt. Kas üldse saab tagasi minna, kui homset nagunii pole?" leiab selle Sirbist
March 20, 2016
Proofetallinen, väkevää proosaa.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews