What do you think?
Rate this book
Kahel lahtisel käel
Andres Aule ja Doris Kareva koostatud raamat, kuhu on koondatud Liisi Ojamaa (1972–2019) varem ilmunud ja seni ilmumata looming.
Liisi luuletustes on tema elu, paigad, mida ta armastas, inimesed, keda ta leidis, armastas või kaotas, ja Tallinn, see linn, mille tänavatel ta paljajalu käis ja mille õhku ta hingas. Liisi paiku Tallinnas on fotodel püüdnud tabada Kaisa Kaer, Liisi portree autor on Marko Mumm ja raamatu eessõna on kirjutanud Doris Kareva, kes iseloomustab luulekogu järgmiselt:
„„Kahel lahtisel käel” toob uuesti lugejani kõik Liisi Ojamaa seni ilmunud luulekogud. Raamatu viimane osa, postuumselt ilmuv „Hämara hääl” hõlmab ajakirjanduses ilmunud luuletekste ning umbes poolt tema seni ilmumata luulest, mis on leitud kaustikutest, märkmetest, käsikirjadest, arvutitest, koolivihikute kuivatuspaberitelt, pappkasti põhjast riiete alt või erakirjadest. Arvatavasti on mõni luuletus jäänud lõpetamata, kuid koostajate valik ei põhinenud lõpetatusel. „Hämara häälde” on valitud tekstid, kus ka ütlemata jäänu kohalolu on selgesti tajutav.”
Liisi luuletustes on tema elu, paigad, mida ta armastas, inimesed, keda ta leidis, armastas või kaotas, ja Tallinn, see linn, mille tänavatel ta paljajalu käis ja mille õhku ta hingas. Liisi paiku Tallinnas on fotodel püüdnud tabada Kaisa Kaer, Liisi portree autor on Marko Mumm ja raamatu eessõna on kirjutanud Doris Kareva, kes iseloomustab luulekogu järgmiselt:
„„Kahel lahtisel käel” toob uuesti lugejani kõik Liisi Ojamaa seni ilmunud luulekogud. Raamatu viimane osa, postuumselt ilmuv „Hämara hääl” hõlmab ajakirjanduses ilmunud luuletekste ning umbes poolt tema seni ilmumata luulest, mis on leitud kaustikutest, märkmetest, käsikirjadest, arvutitest, koolivihikute kuivatuspaberitelt, pappkasti põhjast riiete alt või erakirjadest. Arvatavasti on mõni luuletus jäänud lõpetamata, kuid koostajate valik ei põhinenud lõpetatusel. „Hämara häälde” on valitud tekstid, kus ka ütlemata jäänu kohalolu on selgesti tajutav.”
- GenresPoetry
600 pages, Hardcover
Published January 1, 2020
5 people are currently reading
40 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
November 23, 2020
see raamat ei oleks mult iial saanud saada alla viie tärni viiest. pigem kuus või kümme või viiskümmend, sest lihtsalt... see on Liisi Ojamaa luule, see on see luule, mis mind elus kõige mõjutatavamal ajal kõige rohkem on kõnetanud ja see ei ole üle läinud. "Lõputu juuli" on mul rida-realt peas, teisi kogusid olen lugenud mida edasi, seda vähem, aga kõiki olen ja kõigis olen midagi olulist ära tundnud.
eks see on ikka kõik suures osas seesama. linn ja kevad ja õhtu ja vihm, müürid ja väravad, autod, teras ja klaas, sirelid ja sinililled, päiksesoojad kivid ja avar taevas, valu ja rõõm, lootus ja lootus ja lootus. ega siin seletada väga ei saa, aga Doris Kareva on eessõnas ikkagi päris kenasti seletanud.
neid proosatekste, mis mingite hilisemate kogude vahel välja anti (ja kas nad üldse loevad tekstidena. teadvuse vool pigem. aga autor ise otsustas oma eluajal nad just sellisel kujul välja anda, nii et ju siis pidid just sellised olema), olen lugenud vähem kui luulet, aga nüüd töötasin huviga läbi ja üldises kontekstis oli see kõik väga huvitav. andis mingi täiesti uue kihi juurde kogu luulele, umbes et - mis oli päriselt ja milliseid luuletusi sellest andis kirjutada. minu jaoks tekkis palju üllatavaid kontraste.
ja siis muidugi maiuspalana on seal päris palju seni üldse avaldamata või ainult ajakirjanduses avaldatud tekste. see on ilmselt see osa, mida lähiajal tahaks veel mõnedki korrad üle lugeda ja seedida.
kindel viis tärni viiest koostajale (Doris Kareva) ja kommenteerijale (Andres Aule). järgmistele lugejatele on ehk abiks vihje, et väike rotipildike luuletuse juures tähendab, et selle kohta on raamatu lõpus mõni lisakommentaar (mina avastasin selle juhuslikult tänu oma kombele raamatu lugemata osa hajameelselt sirvida. kui oleks korralikult lugenud, siis oleks pidanud pärast uuesti üle lugema:) nii et see oleks vast võinud kuskile sissejuhatusse ka kirja saada). osa kommentaare ütlevad lihtsalt, millal ja kus see luuletus esmakordselt avaldati, aga osa räägivad mingeid viiteid lahti vm sisulist juttu. (kui üldse norida, siis oleks tahtnud kuidagi ette teada, kumb on, sest see esmailmumine mind väga ei huvitanud.) kommentaarid on ses mõttes väga diskreetsed, et... mingit klatši sealt ei leia. kui loed mõnd luuletust ja tahaks hirmsasti teada, mis juhtus või kellest jutt, siis võib olla päris kindel, et Aule sulle seda ei ütle. viited, mis ära seletatakse, on põhiliselt teistele kirjutajatele (laulusõnad jne) ja üldteada ajaloolistele sündmustele.
luuletuste kirjutamise ajad, niipalju kui neid teada, on omakorda üldse hoopis sisukorras kirjas. ma kujunduslikus mõttes kiidan selle lähenemise heaks, sest nii saab luulet lugeda puhtalt lehelt, nii sõna kaudsemas mõttes kui otseselt, väga hea õhuline ja müravaba on iga lehekülg luuletuse ümber, ainult see rotike vahel juures. aga lõpuks oli eriti raamatu lõpuosa - seniavaldamata luuletuste - juures hirmsasti lappamist, et luuletus ise ja siis tagapoolt kommentaar ja siis veel tagapoolt aastaarv. no enamus luulelugejaid vist nii põhjalikult ei analüüsi. ega ma isegi järgmisel lugemisel enam.
mis puutub neisse aastaarvudesse, siis eks ta üldiselt nii oligi, et kui tundus, et luuletus oleks sisuliselt "Lõputusse juulisse" sobinud, siis ta oligi 80ndate lõpus kirjutatud. päris uut kraami, 2010 ja edasi, on üsna vähe. ühtteist ikka.
eks see on ikka kõik suures osas seesama. linn ja kevad ja õhtu ja vihm, müürid ja väravad, autod, teras ja klaas, sirelid ja sinililled, päiksesoojad kivid ja avar taevas, valu ja rõõm, lootus ja lootus ja lootus. ega siin seletada väga ei saa, aga Doris Kareva on eessõnas ikkagi päris kenasti seletanud.
neid proosatekste, mis mingite hilisemate kogude vahel välja anti (ja kas nad üldse loevad tekstidena. teadvuse vool pigem. aga autor ise otsustas oma eluajal nad just sellisel kujul välja anda, nii et ju siis pidid just sellised olema), olen lugenud vähem kui luulet, aga nüüd töötasin huviga läbi ja üldises kontekstis oli see kõik väga huvitav. andis mingi täiesti uue kihi juurde kogu luulele, umbes et - mis oli päriselt ja milliseid luuletusi sellest andis kirjutada. minu jaoks tekkis palju üllatavaid kontraste.
ja siis muidugi maiuspalana on seal päris palju seni üldse avaldamata või ainult ajakirjanduses avaldatud tekste. see on ilmselt see osa, mida lähiajal tahaks veel mõnedki korrad üle lugeda ja seedida.
kindel viis tärni viiest koostajale (Doris Kareva) ja kommenteerijale (Andres Aule). järgmistele lugejatele on ehk abiks vihje, et väike rotipildike luuletuse juures tähendab, et selle kohta on raamatu lõpus mõni lisakommentaar (mina avastasin selle juhuslikult tänu oma kombele raamatu lugemata osa hajameelselt sirvida. kui oleks korralikult lugenud, siis oleks pidanud pärast uuesti üle lugema:) nii et see oleks vast võinud kuskile sissejuhatusse ka kirja saada). osa kommentaare ütlevad lihtsalt, millal ja kus see luuletus esmakordselt avaldati, aga osa räägivad mingeid viiteid lahti vm sisulist juttu. (kui üldse norida, siis oleks tahtnud kuidagi ette teada, kumb on, sest see esmailmumine mind väga ei huvitanud.) kommentaarid on ses mõttes väga diskreetsed, et... mingit klatši sealt ei leia. kui loed mõnd luuletust ja tahaks hirmsasti teada, mis juhtus või kellest jutt, siis võib olla päris kindel, et Aule sulle seda ei ütle. viited, mis ära seletatakse, on põhiliselt teistele kirjutajatele (laulusõnad jne) ja üldteada ajaloolistele sündmustele.
luuletuste kirjutamise ajad, niipalju kui neid teada, on omakorda üldse hoopis sisukorras kirjas. ma kujunduslikus mõttes kiidan selle lähenemise heaks, sest nii saab luulet lugeda puhtalt lehelt, nii sõna kaudsemas mõttes kui otseselt, väga hea õhuline ja müravaba on iga lehekülg luuletuse ümber, ainult see rotike vahel juures. aga lõpuks oli eriti raamatu lõpuosa - seniavaldamata luuletuste - juures hirmsasti lappamist, et luuletus ise ja siis tagapoolt kommentaar ja siis veel tagapoolt aastaarv. no enamus luulelugejaid vist nii põhjalikult ei analüüsi. ega ma isegi järgmisel lugemisel enam.
mis puutub neisse aastaarvudesse, siis eks ta üldiselt nii oligi, et kui tundus, et luuletus oleks sisuliselt "Lõputusse juulisse" sobinud, siis ta oligi 80ndate lõpus kirjutatud. päris uut kraami, 2010 ja edasi, on üsna vähe. ühtteist ikka.
January 3, 2021
See luuleraamat mähib su pehmelt oma maailma, võtab kaasa ja see on hea tunne. Meeldis, et see on Liisi Ojamaa loomingu kogumik , alates varastest luuletustest kuni elu lõpuni. Tänu sellele saab näha inimese arengut - kuidas luulekeel läbi aastate muutub. Kui ma hakkasin seda raamatut algusest lugema, siis mul tekkis soov, et luuletuste all oleks ära toodud nende kirjutamise aeg. Ja siis avastasin raamatu lõpust põhjalikud kommentaarid koos luuletuste kirjutamise ajaga. Edasi lugedes mõtlesin, et tore oleks teada, mis luuletaja elus luuletuste kirjutamise perioodil toimus ja siis leidsin raamatu keskelt roosadelt lehekülgedelt Liisi Ojamaa päevikulaadsed proosatekstid. See raamat täitis kõik mu ootused ja küllaga veel peale!
December 30, 2020
Luuletaja, kes kutsub enda juurde kahel lahtisel käel, aga ainult neid, kes teavad, mida tähendab tunnetada tuumani. Ojamaa teab enda tarkust, tunneb vihma piisapõhjani, taeva kõiki halle varjundeid ja armastusest ei jää selles kogumike kogus väheks. See on elukogemuse armutusest ja armastusest. Luuletaja käed, mis pigistavad ja paitavad.
Tema pilk näeb aegadest üle ja aegadeülest. Vihm, taevas, kevad ja kivid on samad siin vanas Tallinnas. Jah, Ojamaa luule on täis pealinna romantikat, seda sama, milles ma ise end mäletan teismeeas kondavat ja unistavat, et kõik on võimalik. Kaasaega ta eriti ei vaatle, kui siis vanalinna munakivide alt või kuskilt kõrgelt-kõrgelt linna kohalt, kus täpselt need salapaigad, teab ta ise vaid.
Ja nagu paljude koondkogumike puhul, tahaks sõeluda välja vaid oma lemmikud, sest kõike seda korraga ette võtta on palju. Silmnähtavale ilmnevad kordused ja tundub, et neid kogumikke tuleks siiski lugeda eraldi, üksikuna, vahega. "Hämara hääl" – see alles nüüd esmailmunud luuletuste osa on selles mõttes vast kõige vaheldusrikkam ja üllatuslikum, aga igast kogumikust leiab midagi täesti pööraselt head, teravat ja vaimustavat. Need read võidavad kõik tähed, viis viiest.
Tema pilk näeb aegadest üle ja aegadeülest. Vihm, taevas, kevad ja kivid on samad siin vanas Tallinnas. Jah, Ojamaa luule on täis pealinna romantikat, seda sama, milles ma ise end mäletan teismeeas kondavat ja unistavat, et kõik on võimalik. Kaasaega ta eriti ei vaatle, kui siis vanalinna munakivide alt või kuskilt kõrgelt-kõrgelt linna kohalt, kus täpselt need salapaigad, teab ta ise vaid.
Ja nagu paljude koondkogumike puhul, tahaks sõeluda välja vaid oma lemmikud, sest kõike seda korraga ette võtta on palju. Silmnähtavale ilmnevad kordused ja tundub, et neid kogumikke tuleks siiski lugeda eraldi, üksikuna, vahega. "Hämara hääl" – see alles nüüd esmailmunud luuletuste osa on selles mõttes vast kõige vaheldusrikkam ja üllatuslikum, aga igast kogumikust leiab midagi täesti pööraselt head, teravat ja vaimustavat. Need read võidavad kõik tähed, viis viiest.
November 13, 2020
Kuidas üks inimene saab nii palju tunda ja leiab selle väljendamiseks need kõige õigemad sõnad. Ainult Liisi.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews