Väga põnev ülevaade kolmekümnendate Eestist ja selle ajastu erakonnapoliitikast. Muuli hea kirjavaldamine teeb ka lugemise igati nauditavaks elamuseks. Ja suured küsimused jäävad endiselt vastuseta nagu jääb mõneti salapäraseks ka peategelase isik. Seega ajaloo huvilisele ei kao põnevus raamatu panemisega tagasi riiulisse. Samas on üks oluline tahk Eesti ajaloost saanud tänuväärselt valgustatumaks kui seni.
Kaasahaarav jutustus oma nimekaimu elust. Algul valdas lugedes suur kaasaelamine Sirgu ja Vabadussõjalaste tegemistele ning nende edule, kuigi selle taustal oli pidev nukrus kuna teadsin, kuidas lugu lõppeb. Mida enam tõusid pinged Vabadussõjalaste Liidu ümber ja mida enam kasvas nende võimekus mõjutada Eesti poliitikat, seda enam hakkasid nad libastuma oma suhetes ülejäänud Eesti poliitikas tegutsevate inimestega, lisaks veel Eesti ajakirjandusega. Vabadussõjalaste Liit koht Eesti ühiskonnas kui apoliitiline korruptsioonivastane organisatsioon lõi eeldused väga ränkadeks kokkupõrgeteks pea kõigi poliitikute ja erakondadega, kes paiknesid väljaspool EVL'i liikumist. Ajakirjandus pöördus ühehäälselt EVL'i ja Sirgu materdamise poole. 12. märtsil 1934 vahistati EVL'i juhid vähimagi protestita Eesti ajakirjanduse või laiema ühiskonna poolt. Pätsi nähti demokraatliku riigikorra päästjana. Mõnda aega hiljem saatis Päts riigikogu laiali, kehtestades enda ainuvõimu Nõukogude Liidu okupatsioonini välja.
Tõeliselt hästi jutustatud lugu Eesti esimese iseseisvuse allakäigust selle kõige nimekaima opositsiooniliidri vaatenurgast.
Raske on võtta tõsiselt teost, mis esitab end objektiivsena, ent kust autori kallutatus korduvalt välja paistab.
Ajalooline ülevaade raamatus oli tõesti sisukas ja informatiivne. Artur Sirk on huvitava elulooga isik, kelle seikadest ja surmast lugemine on tõesti huvitav ning Kalle Muuli esitas fakte huvitavalt ja lugejale sõbralikult.
Kahjuks jäi objektiivne osa tagaplaanile, sest väga segasid lugemiskogemust autori vahelepõiked ja mõtisklused, kus ta õigustas vabadussõjalaste tegevust. Vapsid ei olnud tolle ajastu kangelased ja kuigi Pätsi vaikiv ajastu jätab kõigile mõru maigu suhu, siis see ei tähenda, et vapsid oma agressiivse välispoliitika ja diskrimineerivate sõnumitega kuidagi paremad oleks olnud.
Fašistide kujutamine positiivses võtmes, ükskõik mis alternatiiv neile poliitiliselt olemas oli, pole õigustatud.
Minu hinnangul kergelt loetava ajaloolise teosega, mis avab veidi teistsugust vaatenurka vabadusõdalaste tegemistest I vabariigi ajal. Muuli esitatud versioon oli usutav, stiililt mahe ja kergesti loetav. Kuigi lõpp oli teada, tekkis isegi kerge hasart ja raamatu oleks võinud ilukirjandusliku teosena teistsuguse lõpuga esitada, kus vapsid tulevad võimule ja presisendiks oleks saanud kindral Larka või miks mitte mingil hetkel ka Artur Sirk ise.
Parim ajalooline raamat, mida olen lugenud. Kuigi raamat ise suurepärane, oli see lugemine väga, väga õõvastav. Uskumatult palju paralleele tänase päevaga. Küsimus ei ole arvatavasti selles, kas ajalugu kordub, vaid selles, kunas see juhtub? Autorile suured tänud. Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel!
See raamat puudutas mind lähedalt - Artur oli abielus Arnoveriga ning vanaisa üks põgenema aitajatest. Kui noore mehena soovis ta Eestit aidata ja kuidas pidi poliitilistele mängudele alla vanduma, riigist põgenema ja seetõttu ka varakult elu lõpetama. See lugu vääris kaante vahele saamist ning mitte unustamist. Lisaks oli vähim, mida teha sain - täiendada fotoga Helsingi kalmistult.