What do you think?
Rate this book
Minu... #138
Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad
Viibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb…
Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.
Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.
216 pages, Paperback
First published October 16, 2020
6 people are currently reading
75 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 16 of 16 reviews
August 20, 2021
see oli nüüd küll päris omamoodi Minu-raamat. antikangelasega! mulle meeldis see lähenemine. Pauts minu meelest kirjutab väga hästi (ehkki ma ta krimkasid keeldun lugemast, aga see on minu ja krimkade vaheline vimm, autor ei puutu siin asjasse) ja temas on olemas täpselt paras annus enese- ja teistekriitilisust, et läilaks kohe kindlasti ei lähe, aga liiga teravaks napilt ka ei lähe, väike iroonia on alati sees ja aitab mitte liiga tõsiselt võtta.
ja läkski jälle nii, et saime ikka Praha ja tšehhide kohta ka päris palju teada siit autori isikliku draama ja tüli kõrvalt (mis, nagu ta isegi nentis, leidis aset põhiliselt ta enda sees, aga polnud selle tõttu kuidagi vähem päris). ma hakkan ajapikku päris hindama seda, milline forrestgumpilik assortiikarp see Minu-sari nüüdseks on, tõesti kunagi ei tea, mis sealt tuleb, elulugu või reisikiri või looduslüürika või suhtedraama. kui kirjutaja on hea, tasub ikka lugeda.
huvitav oleks muidugi teada, kas see antikangelane ise, kanada kirjanik Danielle, ka teab, et ta niiviisi laulu sisse on pandud. ja mis sellest loost arvab.
ja läkski jälle nii, et saime ikka Praha ja tšehhide kohta ka päris palju teada siit autori isikliku draama ja tüli kõrvalt (mis, nagu ta isegi nentis, leidis aset põhiliselt ta enda sees, aga polnud selle tõttu kuidagi vähem päris). ma hakkan ajapikku päris hindama seda, milline forrestgumpilik assortiikarp see Minu-sari nüüdseks on, tõesti kunagi ei tea, mis sealt tuleb, elulugu või reisikiri või looduslüürika või suhtedraama. kui kirjutaja on hea, tasub ikka lugeda.
huvitav oleks muidugi teada, kas see antikangelane ise, kanada kirjanik Danielle, ka teab, et ta niiviisi laulu sisse on pandud. ja mis sellest loost arvab.
January 9, 2021
Tõesti oli täitsa suur sõõm värsket õhku (kui kulunult väljenduda)! Aga täitsa päriselt kohe. Pauts kirjutab ilustamata, aga ilustab sellega nii palju rohkem, et.. et mõnus-mõnus-mõnus. Tahaks jalamaid Prahasse minna, mõtlesin korraks, et mis ma selle Erasmusega Berliini ikka lähen, juba käidud, ikka Böömimaale! Aga igatahes oli see nii ilukirjandusliku, reisikirjandusliku, sisekaemusliku, välisvaatlusliku kui koomilise külje pealt nauditav raamat. Vahel on lihtsalt tore lugeda inimese mõtteid, kes on iseendaga heal läbisaamisel, ei karda kritiseerida ennast ega teisi minemata õelaks kummagi suhtes, kes oskab teha nalja ega ei võta ennast liiga tõsiselt. Lihtsalt toreda inimese toredad-lõbusad mõtted!
January 23, 2021
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2021/0...
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Nagu juba "Minu Muhumaa" arvustuses kirjutasin, siis sütitas see raamat huvi Katrin Pautsi ja tema käekäigu vastu ning sai kohe ka "Minu Praha" käsile võetud.
2020, Praha. Katrin Pauts kandideeris juba eelmisel aastal loomeresidentuuri kohale Prahas, kuid teda ei saatnud siis edu. Teisel katsel võetakse avaldus vastu ja naine vurab jaanuarikuise soojalainega oma lemmiklinna. Uhke korter Kafka majas asendub küll näotu airbnb-ga, aga kes see tasuta reisi üle ikka kurdab? Pauts leiab ikka midagi kirumisväärset. Eriti jääb talle hambusse kanadalanna, kes temaga samal ajal Prahas resideerub.
"Minu Muhumaa" valmistas mind hästi ette Pautsi stiiliks. Ta ütleb kõik otse välja, midagi häbenemata ja valab veel kuhjaga kriitikat peale. Prahas jäävad turmtule alla näiteks turistilõksud, eriti kafkakultus ja muidugi see kanada kirjanik. Mind üllatas väga, kui palju on linnas asju, mis on ainult turistidele mõeldud ja ei ole sugugi autentsed. Eriline Kafka-fänn ma pole, aga võtan teadmiseks, et kui peaksin tema austajaks saama, siis Prahasse tema tõttu sõita pole mingit mõtet. "Minu Praha" tekitas küll linna vastu huvi, aga see ei ole see raamat, mida reisijuhina kasutaksin. Minu huvid on nimelt Katrini omadest küllaltki erinevad (restoranid ja muuseumid!!). Kõige kasulikum nipp kõrva taha panemiseks oli ilmselt youtube'i kanal Honest Guide.
Kui kõik see kirumine kõrvale jätta, siis üle kõige naudib Pauts pikki jalutuskäike ja kesklinnast kaugemal kondamist. Ringi kondamisest on kohe mõnuga kirjutatud. Nii põnev on ju hüpata mõne bussi või trammi peale, sõita kuhugi ja lihtsalt ümbrust avastada. Linna tutvustamisel võtab naine appi ka kuulsad tšehhi kirjanikud ning raamatu lõppu on lisatud lausa soovituslik jalutuskäik kirjandushuvilistele. Seega tuleb hakata tšehhi kirjandust lugema. Mulle pole igatahes seni kätte sattunud ei Hašek ega Kundera. Lisaks tuleb välja, et Pauts on Prahast ühe raamatu veel kirjutanud, nii et mu niigi pikk lugemislist täienes igatahes korralikult.
"Minu Praha" on kahest kuust, mille Pauts Prahas loomeresidentuuris veetis, temaga samas programmis osalenud kanadalannaga kembeldes. Veel on raamatus linna peal uitamist ning turistilõksude kirumist. Soovitan, kui tahad lugeda, kuidas kirjanik oma päevi veetis ja mis mõteteni jõudis! Boonuseks saab veel mõnusa kirjandusliku jalutuskäigu teha.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Nagu juba "Minu Muhumaa" arvustuses kirjutasin, siis sütitas see raamat huvi Katrin Pautsi ja tema käekäigu vastu ning sai kohe ka "Minu Praha" käsile võetud.
2020, Praha. Katrin Pauts kandideeris juba eelmisel aastal loomeresidentuuri kohale Prahas, kuid teda ei saatnud siis edu. Teisel katsel võetakse avaldus vastu ja naine vurab jaanuarikuise soojalainega oma lemmiklinna. Uhke korter Kafka majas asendub küll näotu airbnb-ga, aga kes see tasuta reisi üle ikka kurdab? Pauts leiab ikka midagi kirumisväärset. Eriti jääb talle hambusse kanadalanna, kes temaga samal ajal Prahas resideerub.
"Minu Muhumaa" valmistas mind hästi ette Pautsi stiiliks. Ta ütleb kõik otse välja, midagi häbenemata ja valab veel kuhjaga kriitikat peale. Prahas jäävad turmtule alla näiteks turistilõksud, eriti kafkakultus ja muidugi see kanada kirjanik. Mind üllatas väga, kui palju on linnas asju, mis on ainult turistidele mõeldud ja ei ole sugugi autentsed. Eriline Kafka-fänn ma pole, aga võtan teadmiseks, et kui peaksin tema austajaks saama, siis Prahasse tema tõttu sõita pole mingit mõtet. "Minu Praha" tekitas küll linna vastu huvi, aga see ei ole see raamat, mida reisijuhina kasutaksin. Minu huvid on nimelt Katrini omadest küllaltki erinevad (restoranid ja muuseumid!!). Kõige kasulikum nipp kõrva taha panemiseks oli ilmselt youtube'i kanal Honest Guide.
Kui kõik see kirumine kõrvale jätta, siis üle kõige naudib Pauts pikki jalutuskäike ja kesklinnast kaugemal kondamist. Ringi kondamisest on kohe mõnuga kirjutatud. Nii põnev on ju hüpata mõne bussi või trammi peale, sõita kuhugi ja lihtsalt ümbrust avastada. Linna tutvustamisel võtab naine appi ka kuulsad tšehhi kirjanikud ning raamatu lõppu on lisatud lausa soovituslik jalutuskäik kirjandushuvilistele. Seega tuleb hakata tšehhi kirjandust lugema. Mulle pole igatahes seni kätte sattunud ei Hašek ega Kundera. Lisaks tuleb välja, et Pauts on Prahast ühe raamatu veel kirjutanud, nii et mu niigi pikk lugemislist täienes igatahes korralikult.
"Minu Praha" on kahest kuust, mille Pauts Prahas loomeresidentuuris veetis, temaga samas programmis osalenud kanadalannaga kembeldes. Veel on raamatus linna peal uitamist ning turistilõksude kirumist. Soovitan, kui tahad lugeda, kuidas kirjanik oma päevi veetis ja mis mõteteni jõudis! Boonuseks saab veel mõnusa kirjandusliku jalutuskäigu teha.
March 30, 2021
See ei ole mingi tüüpiline tüütu reisiraamat - käisin seal ja nägin seda, oli kena, (leidsin nunnu kohaliku mehe, asjaajamine on seal riigis ikka alla igasugust arvestust, kohalikud pulmakombed), vaid läbimõeldud tervik, Pauts on ju ikkagi kirjanik, lool on süžee, tegelased, kulminatsioon. Ja loomulikult Praha, millega mul on isiklik soe suhe. Praha on raamatu oluline koostisosa, mitte koht, kuhu juhtumisi elama satuti või paik, mida potentsiaalsele turistile tutvustada tahetakse. Noh, eelnimetatud raamatuid on ka kindlasti vaja, aga mulle isiklikult meeldivad need kohatunnetusega teosed lihtsalt rohkem.
Samuti sai üle pika aja korralikult naerda. No näiteks selline stiilinäide: "/Ta oli .../ niisugust sorti liikumatu pilgu ja pinnapealse poolnaeratusega, mis tavaliselt on looduse hoiatus ebameeldiva inimese eest." (lk 58) Sellist tüüpi huumor, mille puhul mõtled, just, jah, täpselt nii ongi, ei suudaks ise paremini sõnastada! Nagu mina ise teeks nalja ja keda siis ikka rohkem armastaks kui ennast.
Samuti sai üle pika aja korralikult naerda. No näiteks selline stiilinäide: "/Ta oli .../ niisugust sorti liikumatu pilgu ja pinnapealse poolnaeratusega, mis tavaliselt on looduse hoiatus ebameeldiva inimese eest." (lk 58) Sellist tüüpi huumor, mille puhul mõtled, just, jah, täpselt nii ongi, ei suudaks ise paremini sõnastada! Nagu mina ise teeks nalja ja keda siis ikka rohkem armastaks kui ennast.
June 8, 2021
Praha ja Tšehhi on minu jaoks alati võrdlemisi mittehuvitav olnud. Jah, ma tean kus riik asub, mis on pealinn ja muud sellist aga soovi sinna reisile minna, ei ole kunagi tundnud. Selles osas Pautsi raamat mu arvamust just eriti ei kõigutanud. Metsikut reisisoovi ei tekkinud. Kui aga kunagi tulevikus sinna satun, peaks vähemalt "Minu Praha" uuesti läbi lugema, et teada, milliseid turistilõkse vältida. Või milliseid vastupidi, enda huviks ära kasutada.
Lugesin kellegi teise arvamusest, et "Minu Praha" oli üles ehitatud nagu üks hea raamat ikka. Olemas oli korralik süžee, kangelane, antikangelane jne. Pean sellele kaasa noogutama. Ja võib-olla just see tegigi lugemise huvitavaks ja nauditavaks. Konflikt Kanada kirjanikuna oli täiesti omal kohal ning ise kirjanik olles, mõistan ka seda kadeduse- ja alaväärsustunnet. Samas oli hea see, et lugu ei uppunud ainult konflikti kirjeldamisse. Oli ka piisavalt analüüsi ja mõtisklemist, nii et võib rahule jääda.
Lugesin kellegi teise arvamusest, et "Minu Praha" oli üles ehitatud nagu üks hea raamat ikka. Olemas oli korralik süžee, kangelane, antikangelane jne. Pean sellele kaasa noogutama. Ja võib-olla just see tegigi lugemise huvitavaks ja nauditavaks. Konflikt Kanada kirjanikuna oli täiesti omal kohal ning ise kirjanik olles, mõistan ka seda kadeduse- ja alaväärsustunnet. Samas oli hea see, et lugu ei uppunud ainult konflikti kirjeldamisse. Oli ka piisavalt analüüsi ja mõtisklemist, nii et võib rahule jääda.
April 25, 2021
Mulle meeldib Pauts ja mulle meeldib Praha, aga mingi maailmamuutev kunstiteos see ei olnud.
December 7, 2020
Ootused olid kõrgele kruvitud. Üks hea arvustus teise järele. Ja Pauts meeldib mulle. Või vähemalt mõned tema palad on olnud väga mõnusad ja pannud mind nõustuvalt kaasa noogutama. Aga "Minu Praha" ei kõnetanud mind. Nii palju vingumist! Ma kuidagi lootsin, et ta oskab Prahast kirjutada muhedamalt, kui Muhust. Muhuga oli tal oma kana kitkuda, millest ma osaliselt sain aru. Kui mul palutaks kirjutada "Minu Pärnu", siis ega sealt ka mingit ilusat ja helget kirjateost ei tuleks. Aga nagu ma juba "Minu Muhumaaga" kahtlustasin, siis vahel pole asi üldse kohas, vaid inimeses. Kui indiviidil on kalduvus kõiges negatiivset näha, siis pane ta ükskõik kui kaunisse paradiisi, ta leiab ikka vingumiseks põhjuse. Umbes nagu mina raamatuarvustustega. Anna mulle kuitahes hinnatud ja imeline lugu lugemiseks, mina ikka nokin sealt mingid raiped välja, mida suurima naudinguga retsima hakkan.
Aga halba reklaami pole ju olemas. Sest minul tekkis lugedes hoopis sportlik huvi selle vastu, et kuidas seal Tšehhimaal tegelikult asjad on. Või et, kui ma juba tean kõike seda, mis seal pahasti ja mäda on, siis jääb ju üle ainult neid õiekesi noppida.
Ja siis saabus twist. Pööre! Draama! Konflikt! Ja kõik läks kohe palju paremaks.
Korraga ei olnud Katrin enam vana kibestunud alamakstud vanatüdrukust ajakirjanik, vaid eneseirooniline ja terava sulega kirjaneitsi, kes paljastab lähikondlaste pinnapealsuse ja silmakirjalikkuse. Mulle näis, et pööre oli tugevalt seotud sellega, et Pauts leidis hingesuguluse tšehhi päritolu, kuid kodumaast loobunud, kirjaniku Milan Kunderaga. Me kõik vajame eeskujusid.
Ja antikangelasi. Isegi kui need kangelased on roosavahulised inglifännid. Siin ma samastusin Katriniga tohutult. Vähesed asjad elus ärritavad mind samavõrra kui võltsvagadus ja kahepalgelisus. Lugemine möödus naeruturtsatuste ja muigvelsui. Minu maitse järgi meelelahutus.
Kahjuks oskas Katrin selle mulje ikkagi ära rikkuda ühe oma kommentaariga, aga see on juba ühe teise postituse teema. Raamat on siiski hea. Kuigi üsna pisut jäi segaseks, et kui tšehhid on parajad suslikud, kes tuima näoga pätsavad teiste rahvaste kultuuri ja maitseid ning koorivad lollidelt turistidelt seitse nahka, kulistavad hommikust hommikuni õlut kõrist alla, siis miks Pauts neist nii suures vaimustuses on? Aga on see oluline? Lugeda on sellistest ju põnevam, kui kasitud-klanitud igavatest keskeurooplastest.
Aga halba reklaami pole ju olemas. Sest minul tekkis lugedes hoopis sportlik huvi selle vastu, et kuidas seal Tšehhimaal tegelikult asjad on. Või et, kui ma juba tean kõike seda, mis seal pahasti ja mäda on, siis jääb ju üle ainult neid õiekesi noppida.
Ja siis saabus twist. Pööre! Draama! Konflikt! Ja kõik läks kohe palju paremaks.
Korraga ei olnud Katrin enam vana kibestunud alamakstud vanatüdrukust ajakirjanik, vaid eneseirooniline ja terava sulega kirjaneitsi, kes paljastab lähikondlaste pinnapealsuse ja silmakirjalikkuse. Mulle näis, et pööre oli tugevalt seotud sellega, et Pauts leidis hingesuguluse tšehhi päritolu, kuid kodumaast loobunud, kirjaniku Milan Kunderaga. Me kõik vajame eeskujusid.
Ja antikangelasi. Isegi kui need kangelased on roosavahulised inglifännid. Siin ma samastusin Katriniga tohutult. Vähesed asjad elus ärritavad mind samavõrra kui võltsvagadus ja kahepalgelisus. Lugemine möödus naeruturtsatuste ja muigvelsui. Minu maitse järgi meelelahutus.
Kahjuks oskas Katrin selle mulje ikkagi ära rikkuda ühe oma kommentaariga, aga see on juba ühe teise postituse teema. Raamat on siiski hea. Kuigi üsna pisut jäi segaseks, et kui tšehhid on parajad suslikud, kes tuima näoga pätsavad teiste rahvaste kultuuri ja maitseid ning koorivad lollidelt turistidelt seitse nahka, kulistavad hommikust hommikuni õlut kõrist alla, siis miks Pauts neist nii suures vaimustuses on? Aga on see oluline? Lugeda on sellistest ju põnevam, kui kasitud-klanitud igavatest keskeurooplastest.
June 24, 2025
Olen lugenud mitut Katrin Pautsi raamatut ning vaatamata sellele, et nii tema artiklites kui veste raamatutes on üsna palju virinat, kritiseerimist, enesehaletsust jm negatiivsust, mulle tema tekstid meeldivad. Neis on see miski, mis minu jaoks eristab päris kirjanikku tublist kirjandi kirjutajast (kus kõik on nagu õigesti tehtud, kuid tundub siiski kuidagi igav ja tuimavõitu). Ka see Praha raamat oli tegelikult enamjaolt üks kirumine, hädaldamine, kadetsemine ja enda komplekside lahkamine, kuid siiski mõnusalt (enese)iroonilises ja kohati sarkastilises kastmes. See pideva vaenamise objekt Danielle Kanadast hakkas mulle lõpuks kohe päris meeldima. Olen korduvalt tabanud end mõttelt, et Katrin Pauts meenutab mulle Iiahit karupoeg Puhhi lugudest.
June 23, 2025
Praha on imeline linn. Pole veel kohanud inimest, kellele ei meeldiks. Lugesin "Minu Prahat" Prahas olles, aga kuidagi ei läinud edasi. Muidugi oli seal palju muudki teha kui lugeda. Lõpetasin raamatu alles kodus, mis oli tore, sest kahju oli sealt lahkuda ja raamatu lugemine pikendas reisi. Osaliselt meeldis raamat väga, aga minu jaoks oli kanadalase teemat liiga palju. Poleks tahtnud, et see kuidagi prevaleerima jääb. Suurest uudishimust võtan nüüd kohe ette sama autori teise Praha teemalise raamatu - "Minu salajane elu". Vaatame, kuidas sellega läheb :)
April 6, 2024
Esimene pool raamatust käis autori negatiivsus, virin ja madal enesehinnang üsna pinda ja pidin edasi lugemiseks pingutusi tegema. Teine pool raamatust oli juba täitsa OK ja viimastel lehekülgedel tabasin ka teatava portsu eneseirooniat, mis vaimukalt kirja panduna isegi naerma ajas.
August 18, 2024
Kuna oltoobris ootab puhkus Prahas ees, otsisin kiirelt välja Tśehhi reisiraamatud. Katrin on nii põnevalt kõik kirja pannud, et pole kahtlustki, et Praha on külastamist väärt. Panin endale kirja mitmed kohad, mida kindlasti külastada.
August 25, 2024
Mulle meeldis lugeda autori sekeldustest teise vabatahtlikuga Kanadast ja raamatust sain ka nii mõnegi kohaliku koha soovituse, mida agaralt Prahas patseerisedes agaralt üle vaatasin - ei pidanud pettuma! Peatükid pisut pikas aga eks see maitse asi.
December 20, 2020
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
May 1, 2022
See raamat tõi nii palju mälestusi esile. Suht aus ja õnnis, kust ei puudu ka annus enesehaletsust ja huumorit. Prahasse tahaks alati tagasi.
January 2, 2024
Vähe infot Prahast ja palju väiklast Pautsi.
Read
March 3, 2021Meie pehmoajastul mõjuvad kui sõõm värsket õhku Pautsi otsekohesed ja filtrita sõnavõtud. Mahedad lõpud, roosavahulised lilleväljad ja inimesed, kes iga asja peale wonderful hüüavad, ei käi kokku meie sünge ja tigeda krimikuningannaga. Õnneks. Ja tegelikult tundub mulle üha enam, et ega siin midagi väga sünget ja tigedat olegi, põhiliselt on lihtsalt ohtralt sarkasmi ja eneseirooniat, mille mõistmine käib kahjuks paljudele sageli üle jõu. Samuti ei väsi ma kordamast, et krimkad mul ei lähe sugugi, aga kui saaks Pautsi surudagi vaid elukirjandust kirjutama, olgu selleks siis reisid, olmeseigad või elulood, vahet pole, kõik see läheks kaubaks.
Prahast ma ei tahagi rääkida täna tegelikult, kuigi on sedagi. Ja muide, kui teil kipub tähelepanu hajuma või tahate igavat turismijuttu, siis selle on Pauts kohe algusesse sissejuhatusse ära kirjutanud, polegi rohkem vaja lugeda.
Mida ma aga eraldi tahaksin välja tuua, on eriliselt selge ja konkreetne loo telg: kirjanikud, tunnustus, kadedus (haakub kaude mu lugemislaual oleva Sigrid Nunezi "Sõbraga")... Jaa, ma juba kuulen tagaridadest hõikeid, et no nii pautsilik, miks see küll ei üllata. Ent ma vaidlen vastu ja leian, et ei maksa kohe raamatut lugemata tomatite järele haarata. See raamat on väga heaks vastukaaluks Kangro "Minu auhindadele" (kus auhinnad suisa vastutahtsi muudkui vupsavad näppu ja neid saab ka ise erinevates žüriides parembale-vasembale loopida ja natuke ka edvistada, kui ükstaskõik neist kõigist ikka ka on), seda oli ka väga vaja.
Ja muidugi Danielle! Ma ei tea, kas see käib kõigi kirjanike kohta, aga Pauts on kohe kindlasti see, kes vajab antikangelast. Eelmine kord olid selleks muhulased, seekord Danielle.
"Vihkan juba ette oma residentuurikaaslast Danielle´i, sest ta on suurest Kanadast ja loen tema tutvustusest, et ta on mingi tähtsana kõlava auhinna saanud, ja mu niigi habras enesehinnang vangub veelgi. Guugeldades näen kergendusega, et auhind anti talle ilmselt fakti eest, et ta on Québeci prantslane ehk kaitsealune vähemus nagu hallpea-rähn või rand-seahernes, mitte aga tingimata väljapaistev kirjanik."
Muide, Pauts kõneles sellest residentuuri Youtube´i videost, mida ta pole siiani julgenud vaadata (valetab, raisk!), ma küll vaatasin, lisaks vaatasin sinna otsa siis selle Danielle´i ka ära. Noh, kui ma juba enne vaatamist enam-vähem mõistsin autorit, siis pärast seda enesega rahuolust tilkuvat nägu vaadates, ma oleks ka tollele D-le mõne vingerpussi mänginud.
Mul on neid tsitaate õigupoolest hulgim, aga ma ei kavatsegi neid kõik siin letti laduda. Lihtsalt, üks tunnustav noogutus vahemärkusena veel õige ja terase tähelepaneku eest, seoses "BLM" liikumisega (lk 127), lugege ja mõtisklege korraks.
Tähendab, ma ei saa ikka veel lõpetada :) Kõik need kõrvalepõiked seoses ühe teise toreda (tunnustatud!) kodumaise noorautoriga, kelles on Pautsiga sarnast teravust ja kes paneb nagu kuum nuga läbi või, need olid ka silmale head lugeda.
Ja lõpetuseks lisan ma Pautsile (kui talle peaks vahel tunduma, et teda ei mõisteta) lõigu sellestsamast eelpool nimetet "Sõbrast":
"Lõppude lõpuks oli üks kindel tundemärk, mille järgi kirjanik teadis, et ta töö on läbi kukkunud, kui see kõigile "kohale jõudis"."
Prahast ma ei tahagi rääkida täna tegelikult, kuigi on sedagi. Ja muide, kui teil kipub tähelepanu hajuma või tahate igavat turismijuttu, siis selle on Pauts kohe algusesse sissejuhatusse ära kirjutanud, polegi rohkem vaja lugeda.
Mida ma aga eraldi tahaksin välja tuua, on eriliselt selge ja konkreetne loo telg: kirjanikud, tunnustus, kadedus (haakub kaude mu lugemislaual oleva Sigrid Nunezi "Sõbraga")... Jaa, ma juba kuulen tagaridadest hõikeid, et no nii pautsilik, miks see küll ei üllata. Ent ma vaidlen vastu ja leian, et ei maksa kohe raamatut lugemata tomatite järele haarata. See raamat on väga heaks vastukaaluks Kangro "Minu auhindadele" (kus auhinnad suisa vastutahtsi muudkui vupsavad näppu ja neid saab ka ise erinevates žüriides parembale-vasembale loopida ja natuke ka edvistada, kui ükstaskõik neist kõigist ikka ka on), seda oli ka väga vaja.
Ja muidugi Danielle! Ma ei tea, kas see käib kõigi kirjanike kohta, aga Pauts on kohe kindlasti see, kes vajab antikangelast. Eelmine kord olid selleks muhulased, seekord Danielle.
"Vihkan juba ette oma residentuurikaaslast Danielle´i, sest ta on suurest Kanadast ja loen tema tutvustusest, et ta on mingi tähtsana kõlava auhinna saanud, ja mu niigi habras enesehinnang vangub veelgi. Guugeldades näen kergendusega, et auhind anti talle ilmselt fakti eest, et ta on Québeci prantslane ehk kaitsealune vähemus nagu hallpea-rähn või rand-seahernes, mitte aga tingimata väljapaistev kirjanik."
Muide, Pauts kõneles sellest residentuuri Youtube´i videost, mida ta pole siiani julgenud vaadata (valetab, raisk!), ma küll vaatasin, lisaks vaatasin sinna otsa siis selle Danielle´i ka ära. Noh, kui ma juba enne vaatamist enam-vähem mõistsin autorit, siis pärast seda enesega rahuolust tilkuvat nägu vaadates, ma oleks ka tollele D-le mõne vingerpussi mänginud.
Mul on neid tsitaate õigupoolest hulgim, aga ma ei kavatsegi neid kõik siin letti laduda. Lihtsalt, üks tunnustav noogutus vahemärkusena veel õige ja terase tähelepaneku eest, seoses "BLM" liikumisega (lk 127), lugege ja mõtisklege korraks.
Tähendab, ma ei saa ikka veel lõpetada :) Kõik need kõrvalepõiked seoses ühe teise toreda (tunnustatud!) kodumaise noorautoriga, kelles on Pautsiga sarnast teravust ja kes paneb nagu kuum nuga läbi või, need olid ka silmale head lugeda.
Ja lõpetuseks lisan ma Pautsile (kui talle peaks vahel tunduma, et teda ei mõisteta) lõigu sellestsamast eelpool nimetet "Sõbrast":
"Lõppude lõpuks oli üks kindel tundemärk, mille järgi kirjanik teadis, et ta töö on läbi kukkunud, kui see kõigile "kohale jõudis"."
Displaying 1 - 16 of 16 reviews