What do you think?
Rate this book
Kas süda on ümmargune?
Kas süda on ümmargune? Jumala juurde 3. osa
„Sa oled eelmises elus Indias elanud!“ – Niisugust nalja tegi ema terve mu lapsepõlve. Ma istusin palju põrandal, istun siiani. Ja ma ei jätnud vahele ühtegi meie kolhoosi kino filmi, mille tegevus toimus seal värvilisel ja hullul laulude-tantsude maal.
Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…
„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.
Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“. Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.
Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…
„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.
Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“. Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.
216 pages, Paperback
First published May 1, 2020
13 people want to read
About the author
Epp Petrone
95 books14 followersEpp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
June 22, 2021
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2021/0...
Aitäh, Petrone kirjastus, raamatu eest!
Kuna sarja esimene ja teine osa said loetud ning pakkusid parajalt elamusi, võtsin muidugi käsile ka Epp Petrone "Kas süda on ümmargune? 3. osa". Ma ei osanud sisust midagi konkreetset oodata, kuna India ja aašramitega on mul olnud null kokkupuudet. Küll aga teadsin, et mõnusat lugemiselamust pakub see kindlasti.
2001-2018, India/Inglismaa/USA/Venemaa/Eesti. Kaks noort eestlannat Epp ja Anu võtavad ette teekonna, et oma silmaga näha pühameest Sai Babat ning tema aašramit. Nad kogevad midagi nii erilist, et India poeb Epule südamesse, nii et ta jääb sinna kuni kukkur pitsitama hakkab ja ära sõites ihkab tagasi. Naise jumalaotsingud aga Indias ei lõpe.
Ka 3. osa pakkus eelmistega sarnaselt parajalt pöörase sündmustikuga lugu, mis kohati lausa õhku ahmima pani. Raamat oli mõnusalt kaasahaaravalt kirjutatud ja täis meeldejäävaid tegelasi ning seiku. Usuteemad jätsid küll pigem külmaks, no ei ole minus seda religioossuse pisikut. Aašramielust oli sellegipoolest huvitav lugeda, eriti kuna Epp oli asjad kogu hingega sees ning valas selle kogemuse lugemiseks raamatusse. Veidi tundus sealne elu roosamannana, üldse mitte reaalsena. Turvaline ja rahulik paik, kus magamiskoht ning söök maksid õige vähe. Enam-vähem võid seal maapealses paradiisis elu lõpuni lille lüüa, vahet pole, kui viisa vahepeal aegub. Midagi halba seal ju ei sündinud. Raske uskuda, et selline paik tõesti siin maamunal leidub, ja veel Indias!
Kuna põhiteemaks on jumala otsimine, on raamatus muidugi palju selleteemalisi mõtteid ja küsimusi, mille abil oma maailmapilti laiendada. Epule meeldib näiteks väga otsida märke, kas tema otsused on õiged või kuidas asjad peaksid olema. Aašramist põikab Epp üllatuslikult edasi õigeusu radadele Kuremäe kloostrisse ja Moskvasse, mis ülejäänud looga kuidagi kohmakalt haakus, aga mida samasuguse huviga lugesin, sest ka see tee oli mulle võõras.
Omaette teema on veel India räpasus. Just see tuleb mulle alati silme ette kui sellele riigile mõtlen. Epp kirjutab selles muidugi ka ning need seigad panid õlgu võdistama - rongiistmed, mis olid nii paksu räpakihi all, et nende värvistki ei saanud aru; võigas mädakolletega nakkus, mille naine rokasel põrandal magamisest sai; kõhuhädad ka muidugi. No ei kutsu sinna reisima. Ma tegelikult imestasin väga, et peale paari haiguse midagi muud koledat kogu selle retke jooksul ei juhtunud või siis jäi negatiivne raamatust välja.
"Kas süda on ümmargune? 3. osa" keskendub jumala otsimisele, põhiliselt toimub tegevus India aašramis, mis on väga huvitav paik. Epu seiklused ja mõtisklused olid väga kaasahaaravad, kuigi usuteema mulle eriti korda ei lähe. Sellised raamatud õpetavadki teisest vaatenurgast maailma nägema. Soovitan, kui tahad lugeda vaimsetest otsingutest ja oma silmaringi laiendada!
Aitäh, Petrone kirjastus, raamatu eest!
Kuna sarja esimene ja teine osa said loetud ning pakkusid parajalt elamusi, võtsin muidugi käsile ka Epp Petrone "Kas süda on ümmargune? 3. osa". Ma ei osanud sisust midagi konkreetset oodata, kuna India ja aašramitega on mul olnud null kokkupuudet. Küll aga teadsin, et mõnusat lugemiselamust pakub see kindlasti.
2001-2018, India/Inglismaa/USA/Venemaa/Eesti. Kaks noort eestlannat Epp ja Anu võtavad ette teekonna, et oma silmaga näha pühameest Sai Babat ning tema aašramit. Nad kogevad midagi nii erilist, et India poeb Epule südamesse, nii et ta jääb sinna kuni kukkur pitsitama hakkab ja ära sõites ihkab tagasi. Naise jumalaotsingud aga Indias ei lõpe.
Ka 3. osa pakkus eelmistega sarnaselt parajalt pöörase sündmustikuga lugu, mis kohati lausa õhku ahmima pani. Raamat oli mõnusalt kaasahaaravalt kirjutatud ja täis meeldejäävaid tegelasi ning seiku. Usuteemad jätsid küll pigem külmaks, no ei ole minus seda religioossuse pisikut. Aašramielust oli sellegipoolest huvitav lugeda, eriti kuna Epp oli asjad kogu hingega sees ning valas selle kogemuse lugemiseks raamatusse. Veidi tundus sealne elu roosamannana, üldse mitte reaalsena. Turvaline ja rahulik paik, kus magamiskoht ning söök maksid õige vähe. Enam-vähem võid seal maapealses paradiisis elu lõpuni lille lüüa, vahet pole, kui viisa vahepeal aegub. Midagi halba seal ju ei sündinud. Raske uskuda, et selline paik tõesti siin maamunal leidub, ja veel Indias!
Kuna põhiteemaks on jumala otsimine, on raamatus muidugi palju selleteemalisi mõtteid ja küsimusi, mille abil oma maailmapilti laiendada. Epule meeldib näiteks väga otsida märke, kas tema otsused on õiged või kuidas asjad peaksid olema. Aašramist põikab Epp üllatuslikult edasi õigeusu radadele Kuremäe kloostrisse ja Moskvasse, mis ülejäänud looga kuidagi kohmakalt haakus, aga mida samasuguse huviga lugesin, sest ka see tee oli mulle võõras.
Omaette teema on veel India räpasus. Just see tuleb mulle alati silme ette kui sellele riigile mõtlen. Epp kirjutab selles muidugi ka ning need seigad panid õlgu võdistama - rongiistmed, mis olid nii paksu räpakihi all, et nende värvistki ei saanud aru; võigas mädakolletega nakkus, mille naine rokasel põrandal magamisest sai; kõhuhädad ka muidugi. No ei kutsu sinna reisima. Ma tegelikult imestasin väga, et peale paari haiguse midagi muud koledat kogu selle retke jooksul ei juhtunud või siis jäi negatiivne raamatust välja.
"Kas süda on ümmargune? 3. osa" keskendub jumala otsimisele, põhiliselt toimub tegevus India aašramis, mis on väga huvitav paik. Epu seiklused ja mõtisklused olid väga kaasahaaravad, kuigi usuteema mulle eriti korda ei lähe. Sellised raamatud õpetavadki teisest vaatenurgast maailma nägema. Soovitan, kui tahad lugeda vaimsetest otsingutest ja oma silmaringi laiendada!
July 12, 2020
Natuke nagu Eesti oma “Söö, palveta, armasta”. Ja kuigi oli kohti, kus ikka imestasin, kui kirju see issanda loomaaed on, siis oli ikkagi huvitav täiesti teistsuguseid vaateid elule kaugelt piiluda. Sest Indiaga on mul täpselt see suhe, et kaugelt on tore aga ise sinna ei ihka.
Teiste seiklusi meeldib mulle lugeda. Epp kirjutab sellistest teemadest, mis kõiki inimesi teatud ajahetkedel vaevavad. Kus on mu koht siin päikese all? Kuidas maailmast aru saada? Mis on minu missioon? Mis edasi? Kõik muidugi ei tunne nii suurt vajadust enesesse kaevuda või Indiasse lennata vastuste otsimiseks aga usun, et nendele küsimustele mõtlemine on täiesti loomulik elu osa.
Pikemalt võid lugeda minu blogist: http://artsmeandcookies.wordpress.com...
Teiste seiklusi meeldib mulle lugeda. Epp kirjutab sellistest teemadest, mis kõiki inimesi teatud ajahetkedel vaevavad. Kus on mu koht siin päikese all? Kuidas maailmast aru saada? Mis on minu missioon? Mis edasi? Kõik muidugi ei tunne nii suurt vajadust enesesse kaevuda või Indiasse lennata vastuste otsimiseks aga usun, et nendele küsimustele mõtlemine on täiesti loomulik elu osa.
Pikemalt võid lugeda minu blogist: http://artsmeandcookies.wordpress.com...
January 26, 2024
Väga raske on kirjutada arvustust hea tuttava raamatule, aga võtan selle siiski ette, sest esimesele küsimusele (mida ma arvan) jäin vastuse võlgu ja nüüd ma tean, miks- neil raamatutel ongi nii palju kihte, et neid tuleb ikka ja jälle uuesti avastada. Ning ilmselt teen veel kolmanda ja neljanda retke , et vaadata uue pilguga, hoopis teisest vaatenurgast.
Epp kirjutab kohmetukstegevalt ausalt. Otse ja avameelselt ükskõik, millisest küsimusest. Lahkab armastava pilguga inimesi, kes minus ausalt öeldes õudu äratavad. Sukeldub üle pea olukordadesse, mis rahulikul kodusel memmel juuksed peas püsti ajavad ja on nii äraütlematult tolerantne oma seikluskaaslaste suhtes.
Triloogia hõlmab siis ühe naise rännuaastate, aga ka eneseleidmise lugu ja kulgeb siia-sinna kümnekonna aasta vahel. Lugeja võib mõista, aga võib ka hukka mõista, aga ometi on see väga värviline lugu värvilistest inimestest- ei ole pooltoone ega varjundeid, ainult kirkad, puhtad värvid ja erapooletu, ilma hukkamõistuta suhtumine. Sügavalt inimlik- ühelt poolt karmilt kriitiline enda suhtes, teiselt poolt jälle mõistev ja endale eksimusi lubav, sest mis on eksimus- see on tagantjärele tarkus, mis aga toimumishetkel oli ainuõige. Kõik muutub alles tagasivaatepeeglis. Sellised me ju olemegi- sügaval südames, aga ei taha seda hiljem endalegi tunnistada. Epp tunnistab ja sellest see kohmetustunne lugedes- ei, meie ei ole sellised olnud!!!
Sellest sügavutiminevast siirusest ei saagi üle ega ümber. Epp on tugeva emotsiooni inimene ja ta annab seda emotsiooni ehedalt edasi.
Hea lugemine tegelikult. See on juba teine kiht, mida avastada, seiklused, juhtumised, väikesed tragöödiad ja komöödiad, kummalise saatusega inimesed, ilusad maad. Head, värvikad karakterid, nagu joonistatud...
Kolmas kiht on teekond Jumala juurde, mis tegelikult algab juba esimese raamatuga ja ei lõpe viimasega, küll aga kulmineerub vastustega.
Epp kirjutab kohmetukstegevalt ausalt. Otse ja avameelselt ükskõik, millisest küsimusest. Lahkab armastava pilguga inimesi, kes minus ausalt öeldes õudu äratavad. Sukeldub üle pea olukordadesse, mis rahulikul kodusel memmel juuksed peas püsti ajavad ja on nii äraütlematult tolerantne oma seikluskaaslaste suhtes.
Triloogia hõlmab siis ühe naise rännuaastate, aga ka eneseleidmise lugu ja kulgeb siia-sinna kümnekonna aasta vahel. Lugeja võib mõista, aga võib ka hukka mõista, aga ometi on see väga värviline lugu värvilistest inimestest- ei ole pooltoone ega varjundeid, ainult kirkad, puhtad värvid ja erapooletu, ilma hukkamõistuta suhtumine. Sügavalt inimlik- ühelt poolt karmilt kriitiline enda suhtes, teiselt poolt jälle mõistev ja endale eksimusi lubav, sest mis on eksimus- see on tagantjärele tarkus, mis aga toimumishetkel oli ainuõige. Kõik muutub alles tagasivaatepeeglis. Sellised me ju olemegi- sügaval südames, aga ei taha seda hiljem endalegi tunnistada. Epp tunnistab ja sellest see kohmetustunne lugedes- ei, meie ei ole sellised olnud!!!
Sellest sügavutiminevast siirusest ei saagi üle ega ümber. Epp on tugeva emotsiooni inimene ja ta annab seda emotsiooni ehedalt edasi.
Hea lugemine tegelikult. See on juba teine kiht, mida avastada, seiklused, juhtumised, väikesed tragöödiad ja komöödiad, kummalise saatusega inimesed, ilusad maad. Head, värvikad karakterid, nagu joonistatud...
Kolmas kiht on teekond Jumala juurde, mis tegelikult algab juba esimese raamatuga ja ei lõpe viimasega, küll aga kulmineerub vastustega.
July 16, 2024
Kes on need inimesed, kes jätavad muu elu ja lähevad eraklasse elu mõtet otsima?
Minu vastuseks on mu lood Indiast, peamiselt aašramist, põikega Inglismaa haiglasse ja Venemaa kloostrisse. Siin on mosaiik eksootikat, eneseotsinguid, ja mitte ainult minu lood, vaid erinevad killukesed inimhingedest, kellega ma nende reiside jooksul kokku puutusin.
Võrreldes mu kahe esimese "Kas süda on ümmargune?" reisiraamatuga on siin kaante vahel rohkem vaimseid otsinguid, aga tegelikult on ka need otsingud päris naljakad, seikluslikud ja ohtlikud. Minestades keset India kitsukest peldikut, roostes kraani otsa, nii võib endale näiteks lahtise peahaava kukkuda... Ja just nii juhtuski.
Sõrmitsen raamatut. "Kas süda on ümmargune?" Palju aastaid tagasi kirjutasin ma selle esimese osa (seiklused lõunamaa turgudel) ja otsisin pealkirja. Jah, kas süda on ümmargune? Ja kas tavaline lugeja viib selle küsimuse kokku Priit Pärna traagilise multifilmiga (ja multifilmiraamatuga) „Kas maakera on ümmargune?“? Just see inspireeris mu pealkirja.
Muide, ei maakera ega süda ole täpselt ümmargused. Neile on võimalik ringi peale teha, aga nad on tegelikult pigem siiski sopilised.
Ja samasugune on aeg. Ühest küljest on nii, et "kõik läheb mööda" ja teisalt on kõik kõigega seotud. Ma olen justkui ikka seesama, kes magamata näoga ja sassis peaga, seljakott seljas, samamoodi sassis sõber käekõrval, keset ööd end Mumbai lennujaama ees avastab… Ja just sealt algab see lugu, "Kas süda on ümmargune?" kolmas osa.
Minu vastuseks on mu lood Indiast, peamiselt aašramist, põikega Inglismaa haiglasse ja Venemaa kloostrisse. Siin on mosaiik eksootikat, eneseotsinguid, ja mitte ainult minu lood, vaid erinevad killukesed inimhingedest, kellega ma nende reiside jooksul kokku puutusin.
Võrreldes mu kahe esimese "Kas süda on ümmargune?" reisiraamatuga on siin kaante vahel rohkem vaimseid otsinguid, aga tegelikult on ka need otsingud päris naljakad, seikluslikud ja ohtlikud. Minestades keset India kitsukest peldikut, roostes kraani otsa, nii võib endale näiteks lahtise peahaava kukkuda... Ja just nii juhtuski.
Sõrmitsen raamatut. "Kas süda on ümmargune?" Palju aastaid tagasi kirjutasin ma selle esimese osa (seiklused lõunamaa turgudel) ja otsisin pealkirja. Jah, kas süda on ümmargune? Ja kas tavaline lugeja viib selle küsimuse kokku Priit Pärna traagilise multifilmiga (ja multifilmiraamatuga) „Kas maakera on ümmargune?“? Just see inspireeris mu pealkirja.
Muide, ei maakera ega süda ole täpselt ümmargused. Neile on võimalik ringi peale teha, aga nad on tegelikult pigem siiski sopilised.
Ja samasugune on aeg. Ühest küljest on nii, et "kõik läheb mööda" ja teisalt on kõik kõigega seotud. Ma olen justkui ikka seesama, kes magamata näoga ja sassis peaga, seljakott seljas, samamoodi sassis sõber käekõrval, keset ööd end Mumbai lennujaama ees avastab… Ja just sealt algab see lugu, "Kas süda on ümmargune?" kolmas osa.
December 7, 2020
Kolmest reisiromaanist on viimane minu meelest kõige nõrgem. Või siis ei kõnetanud üldse. Selle romaaniga sai Epu-ring minu jaoks täis. Mul oli arvamus temast enne triloogia alustamist. Esimene osa kummutas selle, teine pani mind teda mõistma ja samastuma ning kolmandaga võõrandusin temast uuesti nii nagu enne reisilugude lugemist. Naine, kes otsib end väljapoolt, hüpates emotsiooni ajel ühest kultuurist, ühest usust, ühest voodist teise, maldamata võtta hetk aega, et tolm peeglilt pühkida ja vaikides endale silma vaadata - kes sa oled, Epp? kuhu sa jõuda tahad? kas see, mida otsid, on ehk sul juba olemas, aga sa ei leia seda oma suurest seljakotist lihtsalt üles? või unustasid sa selle kellegi teise juurde maha, kaotasid ära? Naljakas - praegu tundub täitsa kohane targutada, et ma algusest peale ju tundsin seda, heh, elu!
December 26, 2020
täitsa põnev vaade sellele, misasjad mõne inimese... sees ja elus, aga eelkõige sees toimuvad. mul pole elus olnud mingeid religioosseid kogemusi ega vähimatki soovi nende järele, aga seda huvitavam oli lugeda, et kuidas see siis on, kui kellelgi on. kogu see India vahet käimine ja aašramielu ja muud asjad, mida ise iial ei tahaks teha; kõik need veidrad inimesed, kellega ma ise ei sooviks tutvuda; aga sellepärast ongi hea, kui keegi on ikkagi kirja pannud ja ma saan teada, kuidas oleks.
ja kirja on see ju pandud ka ladusalt ja nauditavalt. mulle tõesti raamatuna meeldis, ja teise inimese elule hinnangut anda ei ole ju kuskilt otsast minu asi.
ja kirja on see ju pandud ka ladusalt ja nauditavalt. mulle tõesti raamatuna meeldis, ja teise inimese elule hinnangut anda ei ole ju kuskilt otsast minu asi.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews