Maagia on esimene eestikeelne 21. sajandi vene ulme antoloogia.
Oleg Divovi lühiromaanis Reetur (2000) kandub elfide ja örkide vaheline sõda Irreinilt üle paralleelmaailma, Maale.
Leonid Kaganovi jutus Mul veab (2006) on inimesed saanud võimaluse ajas rännata, kuid üksnes „hüpates“ tulevikku.
Maria Galina lühiromaanis Pööripäev (2011) on hülged inimeste kõrval teine arukas liik planeedil. Peategelasel, vaesel tütarlapsel, pole kolkalinnakeses mingit tulevikku... Aga kui ta polegi see, kelleks kõik teda peavad?
Svjatoslav Loginovi jutustuse Roheline kuppel (2013) tegevus toimub Cultownil. Sel planeedil pole politseid, kuritegevust ega ka valitsust, sest sellel on peremees. Planeet kuulub Joseph Culti gangsterisündikaadile ja seal elavad vanad, pensionile jäänud kurjategijad.
Raamatus sisalduvad lood: "Reetur" Oleg Divov "Mul veab" Leonid Kaganov "Maagia" Leonid Kaganov "Pööripäev" Maria Galina "Roheline kuppel" Svjatoslav Loginov "Tule tagasi Sorrentosse" Svjatoslav Loginov
Ports vene ulmet. Esimene lugu, Divovi "Reetur", olikõige nõrgem. Just selline ilge vene kirjandus, mida majälestan. Selline kus peategelaseks on selline sümpaatne pätt, kõikvõimas, sarkastilis-irooniline, ilgem joodik, aga kuidagi püüab kirjanik teda selliseks mõnusaks meheks teha. Lugu ise oli ka mingite loitsude tulevärk, tulepallid lendasid vasakule ja paremale, pahad said kõik pihta, mõnus irooniline kõikvõimas parm aga ei saanud kriimugi. Jälk mu meelest. Edasi aga läks tunduvalt paremaks. Tipp oli arvatavasti Maria Galina "Pööripäev", aga Galina jäi mulle meelde juba ühest eelmisest kogumikust, "Kaarnast" looga nimega "Lodusaared". Neis mõlemais oli sarnane feeling, selline müstilis-arhailis-rustikaalne, kuidagi tabamatult ja veider-võikalt nihkes. Kahju et keelt ei valda, Galinat oleks arvatavasti väga mõnus veelgi lugeda... Lõpuosa Svjatoslav Loginovi lood olid ka hall keskpärasus, eriti see "Roheline kuppel", aga ütleme et kogumik ise on siiski tugeva "4" auga ära teeninud.
Päris OK. Esimene jutt oli kõige eemaletõukavam (lugu vene pätist), teised hoopis sümpaatsemad. Midagi erakordset, originaalset, meeliköitvat ja kummitama jäävat siiski polnud. Üllataval kombel on mõned päevad hiljem kõige eredamalt meeles lugu tobedavõitu provintsitüdrukust, kelle unistus aristokraadiks saada ootamatult täitus. Lugemise ajal see miskitpidi lemmik küll polnud.
Selle sajandi vene ulme kogumik. Esimene lugu (Divovi "Reetur") ei edene kohe üldse - üsna bravuurikas, aga raskesti loetav, selline pubekirjandus. Maria Galina "Pööripäev" oli ehe ja ilus, kogumiku parim lugu. Teised neli juttu on lühemad ja täiesti kenasti loetavad, igal on mingi sügavam mõte ka, aga sellist püsivat muljet, nagu "Pööripäev", ei jäta. Lugeda tasub ikka.