Val McDermid on nii tuntud šoti krimikirjanik, et isegi mina, kes ma krimikirjandust ei loe, tean teda hästi. ma olen küll plaaninud, aga pole jõudnud lugeda isegi tema uusversiooni Jane Austeni "Northanger Abbeyst" - nii et see kenade piltidega raamat Šotimaast sai mu esmakohtumiseks ta kirjutatuga.
McDermid on siin lahti kirjutanud selle, kuidas konkreetsed kohad ta kodumaal on talle raamatute kirjutamisel inspiratsiooniks olnud - et kus korteris keegi detektiiv elas või mis vaadet täpselt nägi või kust lõunasöögi ostis või kuhu see laip ikkagi peidetud oli :) (ja omg, kui palju neid laipu ikka on ühe krimikirjaniku teostes.) nii et igasuguseid toredaid Šotimaa kirjeldusi oli, linnadest ja kaluriküladest ja mägedest ja järvedest. mulle linnade fotod väga meeldisid, aga peab tunnistama, et kõik need pilvedesse mattunud mäetipud näevad raamatus täpselt ühesugused välja ja on päriselus ikkagi ägedamad.
kaks lugu eristus siin teistest kõvasti - üks oli kirjeldus Edinburghis 2018. aastal läbiviidud kultuuriprojektist, kus McDermidil paluti kirjutada lühijutt (soovitavalt mõrvu sisaldav), mille saaks juppideks jagada ja linnas hoonete seintele projitseerida. oleks teadnud, oleks seda küll ise ka vaatama läinud, sest fotode ja kirjelduse põhjal sai kokku päris äge, pluss rääkis teenimatult unustusse vajunud šoti naiskirjanikest (sain siit endale lugemisnimekirja ka kohe vähemalt ühe raamatu juurde - Susan Ferrier, "Marriage", Jane Austeni kaasaegne ja sarnane, aga McDermidi väitel parem:))
ja Jura saare kirjeldamise asemel avaldab McDermid siin raamatu lõpus ühe oma spetsiaalselt sealse viskipruulikoja jaoks kirjutatud lühijutu, nii et nüüd ma saan öelda, et olen ikka ta ilukirjandust ka maitsta saanud. laip oli muidugi olemas ja, ee, kreatiivselt peidetud.