Koolitüdruk Eliisa ärkab ühel hommikul selle peale, et teda nimetatakse Klaarikaks. Ta avab silmad, ja avastab, et ta polegi enam oma kodus, vaid hoopis vanaema juures … aga mitte päris. Kõik on ühtaegu tuttav ja võõras. Pikapeale jõuab talle kohale, et mingil moel on Eliisa sattunud minevikku ja oma ema kehasse, kui ema oli temavanune. Ta paisatakse ema noorusaja probleemide keerisesse, millega pole sugugi lihtne toime tulla. Lisaks otsib tüdruk meeleheitlikult võimalust oma aega ja kehasse tagasi pääseda, mis näib veel keerulisem.
Väiksena oli üks mu lemmikuid mõttemänge "Mida ma teeksin, kui ma satuksin oma praegust teadmistega tagasi noorema mina aega". Jah, ääretult pika ning lohiseva nimega mäng, aga 5. klassi juntsuna oli tore fantaseerida, mida teeksin, kui ma homme ärkaksin ja oleksin jälle 2. klassis, aga kolm aastat targemana. Tavaliselt lõppesid need mängud tõdemusega, et oleksin pidanud juba mitu aastat tagasi korralikult ja süstemaatiliselt treeningutega alustama, mitte niisama lulli lööma. Oli ju 8-aastase minu unistuste töökoht kümnevõistleja.
See mäng tuli mulle meelde, kui lugesin Liina Vagula romaani "Keegi teine". Nimelt ärkab 15-aastane Eliise üks hommik üles 1995. aastas, kuid mitte noorema minana, vaid oma ema 15-aastases kehas. Minu esimene mõte raamatu tagakaanelt tutvustust lugedes oli muidugi "Freaky Friday", kuid seda rada Eliise lugu siiski ei lähe.
Üldse jätakski nüüd raamatu loo uutele lugejatele ise avastada (NO spoilers!!!) ning märgiks siinkohal ära mõned teksti plussid ja miinused:
1) Kindlasti võib plussiks lugeda nostalgialaksu, mille tekst mingis vanuses lugejatele annab. Aeg, kui elu oli lihtsam, muru rohelisem ja taevas sinisem. Õhtuti ei jõllitanud iga pereliige vaikselt oma ekraani diivaninurgas, vaid vaadati üheskoos "Santa Barbarat" või "Metsikut roosi". 2) Romaan annab võimaluse praegustele teismelistele heita pilk oma vanemate noorusaega ning kõrvutada seda enda rõõmude ja muredega. 3) Ma ei tahtnud kuidagi uskuda Eliise reaktsiooni, kui ta ärkas esimesel hommikul oma ema kehas. Liiga rahulik ja kaalutletud käitumine. Ei hirmu ega paanikat? Küsimused miks ja kuidas ei tulnud üldse teemaks. 4) Eliise vaatenurgast kirjutatud peatükke lugedes oli kogu aeg tunne, et need on kirjutatud vanema ja kogenenuma inimese poolt. Liiga ratsionaalne ning isegi õpetlik suhtumine.
Tore, et ka noortekirjanduses leiavad 1990. aastad kajastamist, sest tollal ju tegelikult selliseid klassikaks saanud ja oma aega hästi edasi andvaid tekste ei ilmunud. Samuti on mul sügiseks nii mõnelegi 7. ja 8. klassi tüdrukule jälle üks lugemissoovitus varnast võtta. Ehk tuleb neile ka väike loeng "Santa Barbarast" enne pidada, et nad mõistaksid seebikate kultuurilist tähtsust tol ajas. Küll on tore, et mõned asjad on minevikku jäänud!
Ma olen kaheks kistud nagu peategelanegi ja ei suuda otsustada, kas raamat meeldis mulle väga või üldse mitte.
Kohati oli raamat liiga sunnitult õpetlik. Ole ikka teiste vastu hea, ära ole pealiskaudne, kuula ära kõik pooled, ole mõistev ja arusaav. Samas, mis selles halba on? Nii palju häid tõdemusi jäi raamatust kajama ja see on ju ainult positiivne. Samas oli ka huvitav lahendus, kuidas läheneda ema ja lapse, tüdruksõbra ja poisssõbra vahelistele suhetele.
Igatahes tundub, et see aasta on Tänapäeva raamatud taset korralikult tõstnud!
Ühel hommmikul ärkab Eliise üles ja avastab, et ta on hoopis ema samas vanuses. Ta püüab sellises olukorras kuidagi toime tulla, kuigi see on keeruline, sest pole internetti, FB-d ega mobiiltelefone. Eliisel on kaks suurt probleemi: ema on leidnud 3 aastat pärast isa surma endale uue kallima, kellega Eliise ei taha leppida, ning ta näeb oma kallimat teist tüdrukut embamas. Aga oma ema nahas olles peab ta lahendama ema noorusaja probleeme. Raamat on kirjutatud mina-vormis, üks peatükk Eliise silme läbi ja teine ema Klaarika vaatenurgast. Lugesin Ene kommentaari, et teda ajas lühisesse oleviku-vorm, kuid mulle tundus see mina-vormiga koos loomulik ja ma ilmselt poleks seda märganudki, kui poleks Ene kommentaari lugenud. Mulle meeldis, et lugu avaneb järk-järgult ja annab võimaluse süüvida tegelaste hingeellu. Kujutan ette, et see raamat oleks mulle teismelisena väga meeldinud. Ilmselt sobib ka praegustele teismelistele tüdrukutele.
Aju jooksis algul lühisesse, sest ei mäleta millal viimati sai olevikus kirjutatud raamatut lugeda. Kui sellest lühisest üle sai, siis polnud tegelikult probleemi aga esimene mõte oli ikka "oot, mis asja?!" Huvitava lahendusena oli ka dialooge vähe, kuid samas see sobis. Lugu ise on mõnus ja inimhinge sügavusse vaatamine ja eriti rahul olen Eliise osa lõpplahendusega.
Ma ei tea, kuidas ca 13aastasena seda lugeda oleks olnud, võib-olla siis oleks liiga patroniseerivalt mõjunud aga praegu oli täitsa tore. Kui endal õiges vanuses lapsed oleksid, siis ehk just selle raamatu abil saaks nii mõndagi teemat arutleda või vähemalt tuletada lastele meelde, et ema pole alati ema olnud. Peatükid on kahest vaatepunktist ja võrdlemisi lühikesed, nii et lugemine läheb ruttu. Üks asi küll mis kulme kergitama pani, oli see et noh, x perioodi möödudes on vaja kas koomasolija haiglaravi ise kinni maksta või muidu tõmmatakse juhe seinast välja. Õnneks Eesti tervishoiusüsteem ikka selliseks pole muutunud.
Raamat rääkis emast ja tütrest, kes sattusid autoavariisse. Tütar Eliise oli seetõttu kaks nädalat koomas. Sel ajal elas ta oma ema elu, kui too oli 15-aastane. Eliise saatis korda nii mõnegi teo, millega ta sai tulevikku parandada.
Iseenesest mulle see raamat meeldis. Lugu oli hea ning lugemine läks tänu lühikestele peatükkidele kiirelt.
Alguses ajas natuke närvi see, et ei saanud õieti aru mis toimus ja miks see kõik toimus. See selgus alles hiljem. Lisaks sellele oli raamatus ka õigekirjavigu ning kahe silma vahele jäänud trükivigu, mis mingil hetkel natuke häirisid.
Kokkuvõtteks ütleks et tegu oli hea looga, kuid oleks võinud olla natuke paremini viimistletud. Soovitaksin seda soojalt kõigile noordaamidele ning ka nende emadele.
Positiivse tooniga lugu sellest, kuidas tütar hakkab alles ema kingadesse astudes temast aru saama. Erinevatele põlvkondadele ja ajastutele vaatamata on neil samasugused mured ja rõõmud. Raamat õpetab, et lähedasi ei ole õige halvasti kohelda pelgalt seetõttu, et endal on halb tuju ja halvad kogemused. Samuti tuleb aru saada, et ka vanematel on õigus õnnele ja lapse nõue, et vanem pühenduks vaid temale, on ebaõiglane. Samuti on huvitav teha väike rännak ajas tagasi ja tuletada meelde, millega tegelesid noored maailmas, kus ei olnud veel arvuteid, mobiiltelefone ja suuri kaubanduskeskusi.
Kui raamatu viimase lehekülje lugesin, tahtsin nagu nutta, aga ei suutnud? Raamat peegeldas päris palju päriselu ja pani mind ennast tundma väga nostalgiliselt. Kuidas kōike kirjeldati, jutustati. Ma pole vist kunagi nii palju raamatut läbi mõelnud. Ma fantaseerisin raamatu igat momenti ja nautisin! Mõnus ja lihtne lugemine. Kuna peatükid ei olnud meeletult pikad, jäi tunne, nagu loeksin lühikest raamatut ning see motiveeris mind ka seda lugema. Aitäh!
Lihtsalt.... ma ei oska kommenteerida. See on hea raamat, väga hästi läbi mõeldud kahe inimese nurga alt. Mingi aeg jäi küll segaseks mis Eliisega juhtus, kui lõpuks sain ikkagi sellele vastuse. Soovitann!!
Lihtne ja armas lugu sellest, kuidas üks traagiline sündmus aitab maailma teisiti näha, prioriteedid paika seada. Soe tunne jäi peale lugemist sisse, andis lootust, et uskumatuid asju võib juhtuda.🙂
Väga hea noortele mõeldud kirjandus. Aga ka naisele kel on 15 a tütar. Väga hästi kirjutatud, suhetest, armastusest, mõstmisest ja mittemõistmisest, sõprusest. Soovitan kindlasti lugeda.