What do you think?
Rate this book
Maa, kus puudel pole varju
Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama.
Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.
Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.
328 pages, Hardcover
Published December 1, 2017
2 people are currently reading
65 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
January 30, 2018
Oli alles hea raamat, päris inimesed keerulises olukorras, ja selmet olukorra peale ärrituda, mõtled hoopis inimestele, ja mõistad.
September 28, 2024
Kolm põlvkonda naisi elavad koos Tasandikul, mis varustab Linna esmatarbekaupadega. Masendav keskkond ja mineviku taagad tekitavad üksteisest võõrandumise. Kui ema Astrid ja vanaema Sabine on Linna elu ise kogenud, siis Marie on Tasandiku laps, kes Linna kohta kild haaval infot kogub, varastades ümbertöötlemiseks toodud raamatute ja ajakirjade lehti.
Selles loos on palju ängi, palju vastikut, palju õõvastavat, kuid ka palju inimlikku tahet elada. Pinevus loo arenedes vaid kasvab. Hästi kirjutatud düstoopia.
Selles loos on palju ängi, palju vastikut, palju õõvastavat, kuid ka palju inimlikku tahet elada. Pinevus loo arenedes vaid kasvab. Hästi kirjutatud düstoopia.
January 11, 2018
17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna. Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju" ei ole ainus viiesõnalise pealkirjaga raamat, mis aasta jooksul mulle kätte sattus, kuid see oli esimene, mille puhul ma endale teadvustasin, et selle abil saab väljakutse teema täidetud. Raamat jäi Varraku ilmuvate teoste seast silma ka tänu väliseestlasest autorile.
Tulevik, nimetu maa. Linn on hea koht kus elada. Kui midagi läheb valesti või kui linnal lihtsalt kedagi enam vaja ei ole, siis saadetakse nad Tasandikule. Tasandikul rabavad inimesed ümbertöötlusjaamades, sorteerides Linna jäätmeid. Ise elatakse seal pidevas puuduses, kus hädavajaliku saamiseks tuleb peale tööd seista pikkades järjekordades. Tasandikul elab kolmest naisest koosnev perekond: Marie, tema ema Astrid ja vanaema Sabine. Viimased kaks elasid kunagi Linnas ning olid heal järjel kuni nad ühel päeval pagendati. Marie oli siis veel ema kõhus. Tema isa elab endiselt Linnas ning Astrid, kes oma endist elu kuidagi selja taha ei suuda jätta, otsustab tagasi Linna jõuda ning tütre kaasa võtta.
Linn seal ülal oli metallraamistuses ristkülikute, ruutude ja rombide kogum, helendav klaasist mesitaru. Arvud olid täpsed. Vormid olid täiuslikud. Inimesed liiklesid nende arvude ja vormide vahel ning teadsid, et neil on oma koht loogikas, mis valitseb universumit tähtedest maapealse tolmuni.
Kolme naise vaatenurgad annavad hästi edasi elu Tasandikul ning selle lakkamatut võrdlust Linnaga, kus kõik paremana tundub. Nooruke Marie pole küll ise Linna näinud, kuid ta varastab töölt tihti sellest kirjutatud materjale. Astrid on möödunus kinni ning toimetab Tasandikul kui unenäos. Elukogenud Sabine on ainsana uue olukorraga leppinud. Õieti on talle lohutuseks mahajäetud hoonesse rajatud kasvuhoone, kus ta taimede olelusvõitlust jälgib. Kolmest naisest sümpaatseim oli mu jaoks just vanaema, kes olukorraga kohanes ning ei jäänud möödunut taga nutma. Ka Marie peatükke oli huvitav lugeda, sest need andsid kõige paremini edasi elu Tasandikul. Astridi minevikuheietused olid mu jaoks igavad, kuid raamatus kontrasti loomiseks hädavajalikud.
Mingil perioodil lugesin hulganisti düstoopiaid, kuid viimasel ajal on neid mulle kätte sattunud harva. "Maa, kus puudel pole varje" ehitab üles usutava ühiskonna. Mulle väga meeldis, et kujutatud maailma detailid jäid ähmaseks. Kirjeldused tõid silme ette elavaid pilte Tasandikust. Nägin nii süngeid halle kitsukesi kortereid kui ka kontrastina Sabine'i lopsakat rohelist kasvuhoonet. Erinevate tegelaste vaatenurgad paljastavad kord killukese siit ja hiljem killukese mujalt. See annab õhkkonda hästi edasi, kuid tervikpilt tuleb ise juurde mõelda. Linna algusaastaid kujutlesin ette kui Mairi Lauriku ulmeromaani "Novembriöö kirjad" Tamsalu.
Katrina Kalda on eesti päritolu kirjanik. Ta sündis Tallinnas ning kolis 10. aastasena Prantsusmaale. Oma loominut kirjutab Kalda prantsuse keeles. Varasemalt on kirjanikult ilmunud 2 romaani: "Eesti romaan" ja "Jumalate aritmeetika".
"Maa, kus puudel pole varje" kujutab kolme põlvkonna naiste elu düstoopia ühiskonnas kuskil tulevikus. Romaan hoiatab ning annab mõtlemisainet. Soovitan lugeda, kuid hoiatan, et revolutsiooni asemel on nukker leppimine!
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
Tulevik, nimetu maa. Linn on hea koht kus elada. Kui midagi läheb valesti või kui linnal lihtsalt kedagi enam vaja ei ole, siis saadetakse nad Tasandikule. Tasandikul rabavad inimesed ümbertöötlusjaamades, sorteerides Linna jäätmeid. Ise elatakse seal pidevas puuduses, kus hädavajaliku saamiseks tuleb peale tööd seista pikkades järjekordades. Tasandikul elab kolmest naisest koosnev perekond: Marie, tema ema Astrid ja vanaema Sabine. Viimased kaks elasid kunagi Linnas ning olid heal järjel kuni nad ühel päeval pagendati. Marie oli siis veel ema kõhus. Tema isa elab endiselt Linnas ning Astrid, kes oma endist elu kuidagi selja taha ei suuda jätta, otsustab tagasi Linna jõuda ning tütre kaasa võtta.
Linn seal ülal oli metallraamistuses ristkülikute, ruutude ja rombide kogum, helendav klaasist mesitaru. Arvud olid täpsed. Vormid olid täiuslikud. Inimesed liiklesid nende arvude ja vormide vahel ning teadsid, et neil on oma koht loogikas, mis valitseb universumit tähtedest maapealse tolmuni.
Kolme naise vaatenurgad annavad hästi edasi elu Tasandikul ning selle lakkamatut võrdlust Linnaga, kus kõik paremana tundub. Nooruke Marie pole küll ise Linna näinud, kuid ta varastab töölt tihti sellest kirjutatud materjale. Astrid on möödunus kinni ning toimetab Tasandikul kui unenäos. Elukogenud Sabine on ainsana uue olukorraga leppinud. Õieti on talle lohutuseks mahajäetud hoonesse rajatud kasvuhoone, kus ta taimede olelusvõitlust jälgib. Kolmest naisest sümpaatseim oli mu jaoks just vanaema, kes olukorraga kohanes ning ei jäänud möödunut taga nutma. Ka Marie peatükke oli huvitav lugeda, sest need andsid kõige paremini edasi elu Tasandikul. Astridi minevikuheietused olid mu jaoks igavad, kuid raamatus kontrasti loomiseks hädavajalikud.
Mingil perioodil lugesin hulganisti düstoopiaid, kuid viimasel ajal on neid mulle kätte sattunud harva. "Maa, kus puudel pole varje" ehitab üles usutava ühiskonna. Mulle väga meeldis, et kujutatud maailma detailid jäid ähmaseks. Kirjeldused tõid silme ette elavaid pilte Tasandikust. Nägin nii süngeid halle kitsukesi kortereid kui ka kontrastina Sabine'i lopsakat rohelist kasvuhoonet. Erinevate tegelaste vaatenurgad paljastavad kord killukese siit ja hiljem killukese mujalt. See annab õhkkonda hästi edasi, kuid tervikpilt tuleb ise juurde mõelda. Linna algusaastaid kujutlesin ette kui Mairi Lauriku ulmeromaani "Novembriöö kirjad" Tamsalu.
Katrina Kalda on eesti päritolu kirjanik. Ta sündis Tallinnas ning kolis 10. aastasena Prantsusmaale. Oma loominut kirjutab Kalda prantsuse keeles. Varasemalt on kirjanikult ilmunud 2 romaani: "Eesti romaan" ja "Jumalate aritmeetika".
"Maa, kus puudel pole varje" kujutab kolme põlvkonna naiste elu düstoopia ühiskonnas kuskil tulevikus. Romaan hoiatab ning annab mõtlemisainet. Soovitan lugeda, kuid hoiatan, et revolutsiooni asemel on nukker leppimine!
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
January 24, 2025
Comment exprimer mon ressenti de lecture ? Dirais-je simplement erreur de casting ? Trop facile ...
Il y a la Ville, siège de la gouvernance, lieu de vie des nantis, de ceux qui sont dans la bonne mouvance idéologique. A eux une vie agréable, l'argent, de quoi se nourrir, et le regard respectueux voir craintif de leur entourage. Comment résister au goût du pouvoir ?
Et puis il y a la Plaine et les déplacés... A eux le rôle de maintenir en vie la Ville, à eux la tâche de recycler .... et puis il y a la périphérie où sont rejetés les moins que rien ...
Trois femmes se racontent. Sabine, la savante, la botaniste , qui va s'attacher à recréer le monde végétal qu'elle a connu. L'homme ne peut façonner la nature à sa guise.
Astrid sa fille, l'amoureuse qui ne rêve que de Lui. Elle lui a consacré sa vie, elle lui a donné une enfant même si il l'ignore et ne rêve que de rentrer à la Ville pour le rejoindre.
Et enfin Marie la seule à être née dans la Plaine . Son rêve découvrir la Ville coute que coûte.
Et puis il y a le temps qui s'égraine , ces journées qui n'en finissent pas et se ressemblent et .. l'ennui qui s'infiltre dans mon âme de lectrice. L'écriture de Katrine Kalda se veut simple mais se révèle sophistiquée. Les dissertations scientifiques sur les avancées de la réhabilitation de la serre m'ont rappelé certains de mes cours de botanique ou de physiologie végétale de faculté...
Certes Je ne suis pas une adepte inconditionnelle des dystopies mais j'avoue avoir beaucoup peiné à arriver au bout . Quant au final ... je vous laisse seul juge .
Récompensé par le prix " Littératures européennes Cognac_ prix des lecteurs 2010"
Il y a la Ville, siège de la gouvernance, lieu de vie des nantis, de ceux qui sont dans la bonne mouvance idéologique. A eux une vie agréable, l'argent, de quoi se nourrir, et le regard respectueux voir craintif de leur entourage. Comment résister au goût du pouvoir ?
Et puis il y a la Plaine et les déplacés... A eux le rôle de maintenir en vie la Ville, à eux la tâche de recycler .... et puis il y a la périphérie où sont rejetés les moins que rien ...
Trois femmes se racontent. Sabine, la savante, la botaniste , qui va s'attacher à recréer le monde végétal qu'elle a connu. L'homme ne peut façonner la nature à sa guise.
Astrid sa fille, l'amoureuse qui ne rêve que de Lui. Elle lui a consacré sa vie, elle lui a donné une enfant même si il l'ignore et ne rêve que de rentrer à la Ville pour le rejoindre.
Et enfin Marie la seule à être née dans la Plaine . Son rêve découvrir la Ville coute que coûte.
Et puis il y a le temps qui s'égraine , ces journées qui n'en finissent pas et se ressemblent et .. l'ennui qui s'infiltre dans mon âme de lectrice. L'écriture de Katrine Kalda se veut simple mais se révèle sophistiquée. Les dissertations scientifiques sur les avancées de la réhabilitation de la serre m'ont rappelé certains de mes cours de botanique ou de physiologie végétale de faculté...
Certes Je ne suis pas une adepte inconditionnelle des dystopies mais j'avoue avoir beaucoup peiné à arriver au bout . Quant au final ... je vous laisse seul juge .
Récompensé par le prix " Littératures européennes Cognac_ prix des lecteurs 2010"
August 4, 2018
Ce roman nous conduit dans la Plaine, excroissance difforme de la Ville dans laquelle les corps, les bâtiments, la nature s'abandonnent eux mêmes, après avoir été abandonnés de la ville. Tous semblent contrôlés par une seule entité : un silence assourdissant. Mais ne pas parler, c'est se laisser mourir.
C'est l'impression que j'ai eue en lisant ce roman : une envie de crier, de se révolter, d'appeler à l'aide, qui ne se matérialise jamais; à tel point que les membres d'une même famille ne s'autorise pas à parler de leur monde intérieur. À tel point que le roman ne parvient pas à les réunir : les chapitres alternent les récits de Sabine, d'Astrid et de Marie, coincées dans des temporalités distinctes. Le temps ne s'écoule pas de la même façon pour chacune d'elle, c'est dire!
Sabine, Astrid et Marie vivent ensemble, mais la peur de résonner et d'êtres prises en faute les sépare. Un peu de lâcheté, aussi. Un peu d'égoïsme.
J'ai aimé l'écriture de Katrina Kalda, et j'ai aimé ce roman, emprunt d'un certain charme qui le fait nous habiter.
C'est l'impression que j'ai eue en lisant ce roman : une envie de crier, de se révolter, d'appeler à l'aide, qui ne se matérialise jamais; à tel point que les membres d'une même famille ne s'autorise pas à parler de leur monde intérieur. À tel point que le roman ne parvient pas à les réunir : les chapitres alternent les récits de Sabine, d'Astrid et de Marie, coincées dans des temporalités distinctes. Le temps ne s'écoule pas de la même façon pour chacune d'elle, c'est dire!
Sabine, Astrid et Marie vivent ensemble, mais la peur de résonner et d'êtres prises en faute les sépare. Un peu de lâcheté, aussi. Un peu d'égoïsme.
J'ai aimé l'écriture de Katrina Kalda, et j'ai aimé ce roman, emprunt d'un certain charme qui le fait nous habiter.
February 24, 2025
Algul oli meeldiv üllatus, et suudab kirjutada kolme erineva minategelase kaudu, aga natukehaaval erinevused hääbusid. Võib-oll teadlikul, et sama pere kolm põlvkonda mõtisklevad sarnaselt vaatamata sellel, mis välja paistab.
Üksikisiku mõtted võisid isegi õiged olla (ei oska kindlalt väita, pole naine), aga taolises ühiskonnas oleks pidanud kindlasti tekkima midagi, mida Tasandikul ega Ääremaal ei tekkinud. Botaanika tundus esmapilgul asjatundlik, aga kui järele mõelda, mõne asja oleks ise lihtsamini teinud ja mõnda poleks üritanudki.
Linna ühiskondlikorganisatsioon oli just selline, nagu võiks kirjeldada inimene, kes on vanematelt inimestelt kuulnud lugusi elust Nõukogude Liidus.
Üksikisiku mõtted võisid isegi õiged olla (ei oska kindlalt väita, pole naine), aga taolises ühiskonnas oleks pidanud kindlasti tekkima midagi, mida Tasandikul ega Ääremaal ei tekkinud. Botaanika tundus esmapilgul asjatundlik, aga kui järele mõelda, mõne asja oleks ise lihtsamini teinud ja mõnda poleks üritanudki.
Linna ühiskondlikorganisatsioon oli just selline, nagu võiks kirjeldada inimene, kes on vanematelt inimestelt kuulnud lugusi elust Nõukogude Liidus.
March 22, 2026
Väga nauditavalt kirjutatud düstoopia. Selles mõttes, et jah, palju on ka koledust ja ängistust, aga peale jääb siiski ettevõtlikkus, mitte olukorraga leppimine. Leidsin korduvalt mõtlemast, aga äkki ongi nii päriselt? Kusagil on veel maailm, kuhu kadunud inimesed viiakse? Ja et ole kus tahad, ikka tekivad samad olukorrad, suhted ja probleemid.
Katrina Kalda kirjutab imeliselt, tema eelnevalt loetud “Metsiku maailma melanhoolia” läks ka nii hinge.
Katrina Kalda kirjutab imeliselt, tema eelnevalt loetud “Metsiku maailma melanhoolia” läks ka nii hinge.
April 13, 2021
Tabasin end raamatut lugedes mitu korda mõttelt, et tegelikult toimub see kõik ju praegu (kihistumine, võimu koondumine, läbipaistmatud poliitilised otsused, ebavõrdsus, inimlikkuse kadumine). Seda painajalikum ja samas kaasakiskuvam kogu raamat oli. Ja ma ei teagi, mis peale jäi, kas lootus või lootusetus.
February 26, 2021
tegelikkus vajab paljusid üksteise peale asetatud kihte, et ilmneda meile sellisena, nagu ta on, oma petlikus lihtsuses
February 20, 2018
Ilus, aga samavõrra ka kurblik ja mõtlemapanev lugu. Fantastiline linn, kus pagendatud saamiseks piisab ka valel päeval sündimisest, rääkimata siis teistest süütegudest. Raseda armukese jalust ärasaatmine on mõne kripselduse küsimus ning see, mis temast edasi saab, ei puutu enam kellessegi teise peale naise enda.
Sabine teadmised olid muidugi muljetavaldavad ja see tekitas minus taaskord soovi, et lisaks nimede teadmisele ma oskaksin nime ja taime ka reaalses elus kokku viia, ent ma ei kujuta ette, millal see juhtuks...
See, kuidas mõned tegelased kadusid nii, et neist midagi rohkemat ei tea ja see, et mõtte leidmiseks oli vaja mõttega ning vahepeal "ridade vahelt" lugeda, sobis metsikusse düstoopiamaailma ideaalselt. Ning kuigi ma lugesin kellegi arvustusest, et lõpp ei olnud see, mida oodati, siis mulle tohutult meeldis just see, kuidas lõpus asjad lahendati. Või ka lahendamata jäeti. Roosamannaline kurjuse troonilt lükkamine oleks kogu raamatust halva mulje jätnud.
Sabine teadmised olid muidugi muljetavaldavad ja see tekitas minus taaskord soovi, et lisaks nimede teadmisele ma oskaksin nime ja taime ka reaalses elus kokku viia, ent ma ei kujuta ette, millal see juhtuks...
See, kuidas mõned tegelased kadusid nii, et neist midagi rohkemat ei tea ja see, et mõtte leidmiseks oli vaja mõttega ning vahepeal "ridade vahelt" lugeda, sobis metsikusse düstoopiamaailma ideaalselt. Ning kuigi ma lugesin kellegi arvustusest, et lõpp ei olnud see, mida oodati, siis mulle tohutult meeldis just see, kuidas lõpus asjad lahendati. Või ka lahendamata jäeti. Roosamannaline kurjuse troonilt lükkamine oleks kogu raamatust halva mulje jätnud.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews