What do you think?
Rate this book
Valede kataloog. Inglise aed
Aga igaühel on mingi eesmärk. Kes tahab saada rikkaks, kes surra, kes leida armastuse, kes mingitki tööd, kes elab päevast päeva, sest küll iga päev muretseb ise enda eest. Võib-olla tuleb homme katastroof. Võib-olla õnnestub kellelgi lõpuks internet kokku lasta.
Võib-olla tuleb suur vihm või suur põud, suur külm või suur kuum, veeuputus või veepuudus. Aga mis me sinna teha saame? Täna peab reisija saama lennukisse, piloot oma kohale, stjuuardid ja stjuardessid on juba ametis, kakssada, kolmsada inimest on valmis tõusma taevasse, midagi eriti tundmata, mõeldes millelegi hoopis muule. DHL-i kuller peab leidma õige aadressi ja paki kätte andma, india mees, kes töötab meie küla postkontoris, peab lõunatunnini veel kaks tundi ootama. Poolakas Konrad peab lammutama ja ehitama, kuni õhtu kätte jõuab. Kuninganna peab valitsema, kuni jõuab surm.
Maailm peab kestma nii kaua, kuni Jumal temast ära tüdineb. Teist valikut pole. Kas kellelgi on?
Võib-olla tuleb suur vihm või suur põud, suur külm või suur kuum, veeuputus või veepuudus. Aga mis me sinna teha saame? Täna peab reisija saama lennukisse, piloot oma kohale, stjuuardid ja stjuardessid on juba ametis, kakssada, kolmsada inimest on valmis tõusma taevasse, midagi eriti tundmata, mõeldes millelegi hoopis muule. DHL-i kuller peab leidma õige aadressi ja paki kätte andma, india mees, kes töötab meie küla postkontoris, peab lõunatunnini veel kaks tundi ootama. Poolakas Konrad peab lammutama ja ehitama, kuni õhtu kätte jõuab. Kuninganna peab valitsema, kuni jõuab surm.
Maailm peab kestma nii kaua, kuni Jumal temast ära tüdineb. Teist valikut pole. Kas kellelgi on?
- GenresFiction
392 pages, Paperback
First published January 1, 2017
25 people are currently reading
228 people want to read
About the author
Tõnu Õnnepalu
54 books122 followersAn Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 34 reviews
January 17, 2018
Äng ja masendus, aga ka lilled ja kassid.
May 28, 2018
"Kui Tõnu Õnnepalu kirjutab, siis ikka on kirjutatud." - Mart Juur
Tead, ega rohkem ei olegi midagi lisada. Ikka nii kirjutatud on, et halb akkab. Aga heas mõttes. Hoolimata pessimismist sama soe kui beebi pepu.
Tead, ega rohkem ei olegi midagi lisada. Ikka nii kirjutatud on, et halb akkab. Aga heas mõttes. Hoolimata pessimismist sama soe kui beebi pepu.
January 26, 2018
No ei saa Õnnepalule ju alla nelja panna.
April 24, 2018
Raamatu lühikokkuvõte:
Valede kataloog – Õnnepalu mõtiskleb Jumala tühja haua kõrval ja ootab apokalüpsist.
Inglise aed – Õnnepalu mõtiskleb Inglise aias kapitalismist ja ootab apokalüpsist.
Ilma naljata aga minu meelest Õnnepalu kõige tuumakam (ka ausam?) raamat üldse. Ei tea kas ta varasemaid raamatuid sai loetud nii kaua aega tagasi ja seetõttu neid enam sarnastena ei mäleta või on mu enda tempo muutunud kuidagi aeglasemaks (vanus!), aga sellist meditatiivset heietamist, mida pidasin Õnnepalu stiiliks ja mis varem muutus ta raamatuid lugedes lõpuks tüütuks ja muutis kärsituks, eriti sellest raamatust ei leidnudki. Pea kogu aeg pani kaasa mõtlema (ja äratundmisrõõmu või siis õudust tundma) va ehk viisteist-kakskümmend lehekülge päris lõpu eel. Siis kui ta Inglismaalt oli juba kodumaale naasnud, aga mõttes veel sinna tagasi hüppas (miks?) – oleks minu poolest võinud välja toimetada, kõik oli juba justkui öeldud. Võib-olla ka Vana Targa Mehe, mille sobitumisest ülejäänud raamatu konteksti ma ei saanud päris täpselt aru. Et Peer Gynt jõudis koju, aga targemaks polnud saanud?Võib-olla. Kuid tundus ikkagi veidi võõrkehana see kõrvalehüpe Jungi juurde.
Valede kataloog – Õnnepalu mõtiskleb Jumala tühja haua kõrval ja ootab apokalüpsist.
Inglise aed – Õnnepalu mõtiskleb Inglise aias kapitalismist ja ootab apokalüpsist.
Ilma naljata aga minu meelest Õnnepalu kõige tuumakam (ka ausam?) raamat üldse. Ei tea kas ta varasemaid raamatuid sai loetud nii kaua aega tagasi ja seetõttu neid enam sarnastena ei mäleta või on mu enda tempo muutunud kuidagi aeglasemaks (vanus!), aga sellist meditatiivset heietamist, mida pidasin Õnnepalu stiiliks ja mis varem muutus ta raamatuid lugedes lõpuks tüütuks ja muutis kärsituks, eriti sellest raamatust ei leidnudki. Pea kogu aeg pani kaasa mõtlema (ja äratundmisrõõmu või siis õudust tundma) va ehk viisteist-kakskümmend lehekülge päris lõpu eel. Siis kui ta Inglismaalt oli juba kodumaale naasnud, aga mõttes veel sinna tagasi hüppas (miks?) – oleks minu poolest võinud välja toimetada, kõik oli juba justkui öeldud. Võib-olla ka Vana Targa Mehe, mille sobitumisest ülejäänud raamatu konteksti ma ei saanud päris täpselt aru. Et Peer Gynt jõudis koju, aga targemaks polnud saanud?Võib-olla. Kuid tundus ikkagi veidi võõrkehana see kõrvalehüpe Jungi juurde.
March 26, 2020
Mõlemad raamatud kõnetavad ja lähevad hinge. Ükskõik, kas ta kirjutab Roomast, rumalusest, vabadusest, kirjeldab Inglise miljonäride perekonda või aiatöid - harva, kui peaaegu kõik tundub õige, tekitab äratundmist või lihtsalt paneb pead noogutama.
Neist teostest võiks välja tuua kümneid (või sadu) tsitaate, aga valisin ühe:
“Tegelikult on vabadus olemas vaid orjuse teljel. Keegi peab meid orjama, et saaksime end vabana tunda. Keegi peab palavates ja haisvates tehastes meile õmblema riideid ja ketse, et saaksime kirjutada raamatuid vabadusest ja tõest, keegi peab meile pumpama naftat, keegi peab meile valmistama pomme ja tanke, et saaksime viljeleda sõjavastast ja transgender kunsti. Keegi peab vähemalt olema aheldatud ostukeskuse kassa külge, et sealt vabalt kaupu läbi piiksutades saaksime end temast vabamana tunda.”
Ja sain aru, et mul on ka vaja aeda :)
Neist teostest võiks välja tuua kümneid (või sadu) tsitaate, aga valisin ühe:
“Tegelikult on vabadus olemas vaid orjuse teljel. Keegi peab meid orjama, et saaksime end vabana tunda. Keegi peab palavates ja haisvates tehastes meile õmblema riideid ja ketse, et saaksime kirjutada raamatuid vabadusest ja tõest, keegi peab meile pumpama naftat, keegi peab meile valmistama pomme ja tanke, et saaksime viljeleda sõjavastast ja transgender kunsti. Keegi peab vähemalt olema aheldatud ostukeskuse kassa külge, et sealt vabalt kaupu läbi piiksutades saaksime end temast vabamana tunda.”
Ja sain aru, et mul on ka vaja aeda :)
April 2, 2018
“Valede kataloog. Inglise aed” on just see kirjandusteos, mida lugeda, kui soovid end unustada. Kuna tekst on stiililiselt varieeruv, ei ole selle lugemine väsitav. Lisaks kätkeb see endas laia teemavalikut (alustades keelest ja ajakirjandusest ning lõpetades inimsuhete ja surmaga) mistõttu on selles igaühele midagi. Õnnepalu mõtted on kohati südantlõhestavalt kurvad ja masendavad, aga nendes leidub ka naljakaid kilde ja suuri õppetunde. Raamatu lugemiseks tuleks aega võtta, et jõuaks autori mõtetega kaasas käia. “Valede kataloog. Inglise aed” on teos, mida loeksin ikka ja jälle uuesti, sellest väsimata ning iga korraga üha uusi tähendusnüansse avastades.
May 25, 2018
Seda raamatut tuleb lugeda hästi. aeglaselt. Sama tempoga, millega rohi kasvab ja kagu kukub. Lummav.
January 28, 2018
Õnnepalu oma tuntud headuses! Ta suudab panna mõtlema lihtsate asjade peale ja suudab kirjeldada igapäevast elu ja juhtumisi nii kõnekalt. Väga palju sarnaneb see raamat "Paradiisile", kui esimene raamat oli puhtalt Hiiumaa õhk, mõtted ja armastus, siis "Valede kataloogis" lisandub nö maailma mõõde :). Mõtlemapanev raamat!
November 15, 2020
Õnnepalu on väga mulle sobiv autor. Tema lugude rahulikult astuv mõtiskelu, pisuke melanhoolne maailmavalu ja väike, ent mitte kõikemattev kibedus on hästi tuttavlik ja samaaegselt kaasa mõtlema panev. Ta oskab kirjutada lihtsalt ja lühidalt elulistest ja igapäevastest, kuid ometi keerulistest asjadest. Elust ja üksindusest. Inimestest selle keskel. Ajast, mis pöördumatult möödub ja kõike muudab. Kahjutundest hinges kõige selle pärast, mida aeg endaga paratamatult kaasa viib.
Minu jaoks on Õnnepalu omamoodi elu ja maailma selgitaja, ühteaegu poeetiline, veidi heietav, aga oma stiili ja ütlemistega siiski väga võluv ja nauditav. Tema pajatuste keel, mis on täis mõtiskelu ja mälestusi, paneb ka minus kihistuma mingid vanad, võibolla lausa iidsed mälupildid, kusagilt kaugusest kumavad heiastused. Lapsepõlvest, ja ehk kaugemaltki veel.
Ta on inimlik ses mõttes, et tema mõtiskeludes suudab lugeja ( või vähemalt mina suudan) ära tunda omaenesegi mõtteuiudusid, nii et tekitab teatav sisemine kergendus- ma ei olegi ainus imelik, kes nii mõnelegi inimkonna toimetamisele siin päikese all veidike viltu vaatab. Kel on kahju et kirjade käsitsi kirjutamine on juba peaaegu kadunud ja ühes sellega ka vanamoeline postiteenistus. Ja et lugemine kui meelistegevus ja hobi on juba oma kuldsesse loojangukumasse jõudmas. Ja ometi on hinges teatud pidulikkust, et saad seda kuma enesegi õlgadel kanda. Et oled veel see viimaste mohikaanlaste hulka kuuluv, kes püüab veel päästa, mis päästa annab ning kel on maailma toimimisest pisut iseäralikud ning tänapäevamõistes ehk aegunud, vanamoelised arusaamad.
*Me kardame valu, me näeme, et head valikud hakkavad otsa saama. Et elu läheb aina paremaks ja see on kohutav. Mida paremaks ta läheb, seda valusam ju on, kui temast loobuma peab. ( lk 177)
* Kahju muidugi, et lugemine ära kaob. Kahju ja ilus ka. Olla viimaste lugejate seas. Elada raamatute kuldsel loojangul. Nautida seda küllust, sära, kõigi maailma mõtete, lugude, õpetuste tarkuste, hulluste üheaegset kättesaadavust. ( lk 317)
Minu jaoks on Õnnepalu omamoodi elu ja maailma selgitaja, ühteaegu poeetiline, veidi heietav, aga oma stiili ja ütlemistega siiski väga võluv ja nauditav. Tema pajatuste keel, mis on täis mõtiskelu ja mälestusi, paneb ka minus kihistuma mingid vanad, võibolla lausa iidsed mälupildid, kusagilt kaugusest kumavad heiastused. Lapsepõlvest, ja ehk kaugemaltki veel.
Ta on inimlik ses mõttes, et tema mõtiskeludes suudab lugeja ( või vähemalt mina suudan) ära tunda omaenesegi mõtteuiudusid, nii et tekitab teatav sisemine kergendus- ma ei olegi ainus imelik, kes nii mõnelegi inimkonna toimetamisele siin päikese all veidike viltu vaatab. Kel on kahju et kirjade käsitsi kirjutamine on juba peaaegu kadunud ja ühes sellega ka vanamoeline postiteenistus. Ja et lugemine kui meelistegevus ja hobi on juba oma kuldsesse loojangukumasse jõudmas. Ja ometi on hinges teatud pidulikkust, et saad seda kuma enesegi õlgadel kanda. Et oled veel see viimaste mohikaanlaste hulka kuuluv, kes püüab veel päästa, mis päästa annab ning kel on maailma toimimisest pisut iseäralikud ning tänapäevamõistes ehk aegunud, vanamoelised arusaamad.
*Me kardame valu, me näeme, et head valikud hakkavad otsa saama. Et elu läheb aina paremaks ja see on kohutav. Mida paremaks ta läheb, seda valusam ju on, kui temast loobuma peab. ( lk 177)
* Kahju muidugi, et lugemine ära kaob. Kahju ja ilus ka. Olla viimaste lugejate seas. Elada raamatute kuldsel loojangul. Nautida seda küllust, sära, kõigi maailma mõtete, lugude, õpetuste tarkuste, hulluste üheaegset kättesaadavust. ( lk 317)
November 26, 2022
Üldiselt mulle meeldib Õnnepalu päevikulaadseid heietusi lugeda ja seda isegi siis, kui kõigega päris ei haaku. Näiteks ei saa ma aru, mis kana tal selle kapitalismiga kitkuda on - lugejana tundub mulle, et ta kuidagi vaikimisi peab turumajanduses elamist raiskamiseks ja ettevõtjaid krdi kapitalistideks ning palgatöötajad oleksid justkui kõik orjad. No ei ole ju! Õnnepalu justkui täiesti välistab selle, et ka tavaline kassapidaja või lihttööline võiks olla oma töö ja eluga rahul ja mitte tunda end orjana. No ja see kurikuulus majanduskasv - inimesed võiksid meelde jätta, et see ei tähenda ilmtingimata loodusressursside tilgatumaks kasutamist, et majanduskasvu saab tekitada ka innovatsiooniga, kus vastupidi - hoopis ollakse aina enam keskkonnasäästlik.
Tänase ühiskonna polariseerumise on Õnnepalu siin raamatus kenasti lihtsate sõnadega ära defineerinud: "Edu ühiskond on kadeduse ühiskond. Pooled on edukad ja pooled on kadedad." (lk 185) Mind ajas see lausa itsitama, sest nii täpne - ka minu arvates on kadedus kõige kurja juur.
Aga jah, mulle meeldib tema heietusi lugeda ja ma ei pea neid liialt depressiivseteks. Inimesed ongi sageli depressiivsed ja seepärast on kindlasti paljudel neis raamatutes üksjagu äratundmisi.
Tänase ühiskonna polariseerumise on Õnnepalu siin raamatus kenasti lihtsate sõnadega ära defineerinud: "Edu ühiskond on kadeduse ühiskond. Pooled on edukad ja pooled on kadedad." (lk 185) Mind ajas see lausa itsitama, sest nii täpne - ka minu arvates on kadedus kõige kurja juur.
Aga jah, mulle meeldib tema heietusi lugeda ja ma ei pea neid liialt depressiivseteks. Inimesed ongi sageli depressiivsed ja seepärast on kindlasti paljudel neis raamatutes üksjagu äratundmisi.
Read
December 19, 2022Esimene asi, mis raamatus vastu kajab, on tohutu kogus surma. Asusin lausa surma-tüvelisi sõnu alla joonima ja ära nummerdama, 258. leheküljeks oli neid kokku saanud sadakond ja siis ma jätsin järele. See on ikkagi puudulik statistika, ei arvesta kõiki neid ümberütlevaid ja teisiti sõnastatud surmasid, mulla alla minekuid, lahkumisi ja muid. Surmale sekundeerib kevad, proportsionaalselt esineb seda sõna arvatavasti sama palju. Surma- ja taassünniraamat. Sinililled silmadeksi, kullerkupud kulmudeksi.
Vormiliselt ei midagi uut, niimoodi on Õnnepalu kirjutanud juba tükimat aega. Oma kahtlustest, väsimusest, looduse ilust, inimese jõuetusest midagi muuta, tema valedest ja enesepettusest, tema naeruväärsest uudishimust selle vastu, mis tuleb, mis saab, mis hakkab olema veel tema ajal või pärast teda. Ei midagi uut siin päikese all, on vanatestamentlik kokkuvõte, kõik jätkub samamoodi. Või algab otsast peale. Miski, mis inimene oma elu jooksul teeb, ei vii teda kuhugi, ei suurema õnne ega suurema tarkuse poole, on ainult soov, et kõik lõpuks otsa saaks, vaevast lahti. Et leiaks rahu. Et ei peaks enam mõtlema, mis saab, minuga ja üleüldse, maailmaga tervenisti. Ometi moodustavad arutlused maailma tuleviku üle raamatu keskme. https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjan...
Vormiliselt ei midagi uut, niimoodi on Õnnepalu kirjutanud juba tükimat aega. Oma kahtlustest, väsimusest, looduse ilust, inimese jõuetusest midagi muuta, tema valedest ja enesepettusest, tema naeruväärsest uudishimust selle vastu, mis tuleb, mis saab, mis hakkab olema veel tema ajal või pärast teda. Ei midagi uut siin päikese all, on vanatestamentlik kokkuvõte, kõik jätkub samamoodi. Või algab otsast peale. Miski, mis inimene oma elu jooksul teeb, ei vii teda kuhugi, ei suurema õnne ega suurema tarkuse poole, on ainult soov, et kõik lõpuks otsa saaks, vaevast lahti. Et leiaks rahu. Et ei peaks enam mõtlema, mis saab, minuga ja üleüldse, maailmaga tervenisti. Ometi moodustavad arutlused maailma tuleviku üle raamatu keskme. https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjan...
June 19, 2019
Õnnepalu on resigneerunud. “On paastuaeg, aga ma ei paastu. Sest ma ei viitsi. Olen paastunud ka. See ei vii enam kuhugi. Üldiselt pole mitte miski viinud mitte kuhugi.”
Tavaliselt ma ei pea lugu kirjanikest, kes raamatust raamatusse kirjutavad iseendast, sest kirjanik võiks osata lugusid fabuleerida, mitte ainult meisterlikus stiilis kirjutada. Õnnepalu tundus aga raamatupoes lehitsedes nii lummav, et ei jäänud muud üle, kui see raamat LAENUTADA.
Sest kes veel oskaks ja julgeks nii ausalt kirjutada? “Täna hommikul kujutasin, kuidas ta (isa – E. R.) ühel ööl on uinunud ja enam ei ärka. Niisugune surm sobiks talle.” Mõnel juhul tekitaksid sellised morbiidsed kujutelmad masendust, aga Õnnepalu stiil on kuidagi nii eemalolev ja käegalööv, et lugeja jaokski muutub maailm millekski kõrvaliseks, unenäoliseks.
“Niipea kui lähed rumalusega sõdima, haarad sa tema relvad.” (lk 64) Resigneerun õnnepalulikult ja ei kirjuta selle tsitaadi kohta mitte midagi, sest see on nii õige.
Öeldakse, et Tammsaare looming on täis paradokse, aga samamoodi on paradoksaalne ka Õnnepalu: “Miks on see lihtne õnn nii kättesaamatu? Isegi kui ta on kättesaadav.”
Tavaliselt ma ei pea lugu kirjanikest, kes raamatust raamatusse kirjutavad iseendast, sest kirjanik võiks osata lugusid fabuleerida, mitte ainult meisterlikus stiilis kirjutada. Õnnepalu tundus aga raamatupoes lehitsedes nii lummav, et ei jäänud muud üle, kui see raamat LAENUTADA.
Sest kes veel oskaks ja julgeks nii ausalt kirjutada? “Täna hommikul kujutasin, kuidas ta (isa – E. R.) ühel ööl on uinunud ja enam ei ärka. Niisugune surm sobiks talle.” Mõnel juhul tekitaksid sellised morbiidsed kujutelmad masendust, aga Õnnepalu stiil on kuidagi nii eemalolev ja käegalööv, et lugeja jaokski muutub maailm millekski kõrvaliseks, unenäoliseks.
“Niipea kui lähed rumalusega sõdima, haarad sa tema relvad.” (lk 64) Resigneerun õnnepalulikult ja ei kirjuta selle tsitaadi kohta mitte midagi, sest see on nii õige.
Öeldakse, et Tammsaare looming on täis paradokse, aga samamoodi on paradoksaalne ka Õnnepalu: “Miks on see lihtne õnn nii kättesaamatu? Isegi kui ta on kättesaadav.”
March 1, 2021
Ei saa hea südametunnistusega ühte tärni ka anda - keel oli vähemalt loetav. Aga raamatust läbi kulgemine oli piinarikas... Selline 16 aastase depresioonis enlightened-centrist vingumine. Maailm on halb ja me saame kõik nii kui nii surma, etc etc.
Võib jah öelda, et oli, oli helguse hetki, kus kõik ei tundunud nii halb, aga kokkuvõttes ikka vingumine väikese vahepalaga looduse imetlemiseks... Mitte, et mul oleks midagi ühiskonnakriitika vastu, lihtsalt kuskilt jookseb piir kriitika ja oma depresiooni heietamise vahel -- ühe puhul tuleb kirjutada teos ja teise puhul minna psüholoogi juurde. Võimalik, et lõppkokkuvõttes on asi mu isiklikus maitses, mis soovib saada valgusekiirt ja lugeda sellest, kuidas selles meie armsas sitases maailmas on võimalik leida head nii asjades, kui inimestes.
Õnnepalust õhkub väga palju seda, et kõik on lollid ja vaenlased tema ümber ja tema on ainuke inimene maailmas, kes näeb maailma nii nagu ta "päriselt" on. Kui sulle meeldivad suured küünilised mõtted mitte millestki, siis palun, loe, naudi, aga minu jaoks ta kindlasti ei olnud.
Võib jah öelda, et oli, oli helguse hetki, kus kõik ei tundunud nii halb, aga kokkuvõttes ikka vingumine väikese vahepalaga looduse imetlemiseks... Mitte, et mul oleks midagi ühiskonnakriitika vastu, lihtsalt kuskilt jookseb piir kriitika ja oma depresiooni heietamise vahel -- ühe puhul tuleb kirjutada teos ja teise puhul minna psüholoogi juurde. Võimalik, et lõppkokkuvõttes on asi mu isiklikus maitses, mis soovib saada valgusekiirt ja lugeda sellest, kuidas selles meie armsas sitases maailmas on võimalik leida head nii asjades, kui inimestes.
Õnnepalust õhkub väga palju seda, et kõik on lollid ja vaenlased tema ümber ja tema on ainuke inimene maailmas, kes näeb maailma nii nagu ta "päriselt" on. Kui sulle meeldivad suured küünilised mõtted mitte millestki, siis palun, loe, naudi, aga minu jaoks ta kindlasti ei olnud.
March 18, 2018
olen olnud tema stiilile andnud. samal ajal tajudes, et see pole kõigile. uut raamatut alustades tekkis küll tüdimus, ah jälle see sama vana jutt. alates “Piiririigist” teada teemad. aga pagan, siis saad aru, et ikka ei ole ka. midagi on alati anda.
mitte, et ma tema mõtetega alati sada nõus oleksin. üsna harva isegi olen. kuid ta kirjutab nii, et saad aru, mida ta mõtleb, suudad seda mõista, sest ta tabab inimeseks olemist sedavõrd hästi.
ja lihtsus tema puhul ei ole lihtne. mõlemas raamatuosas ehitab ta tegelikult väga kontseptuaalset tervikut. teksti lugemine läheb lennates, aga selles on vihjeid, seosed, saladused, intertekstuaalne kavalus.
ainult õnnepalu suudab kirjutada mitte millestki midagi, korrata ennast ja olla ikka uuesti kohal, öelda suuri sõnu, olles samal ajal täiesti pretensioonitu, jutustada endast nii, et see saab hoopis sinu omaks.
mitte, et ma tema mõtetega alati sada nõus oleksin. üsna harva isegi olen. kuid ta kirjutab nii, et saad aru, mida ta mõtleb, suudad seda mõista, sest ta tabab inimeseks olemist sedavõrd hästi.
ja lihtsus tema puhul ei ole lihtne. mõlemas raamatuosas ehitab ta tegelikult väga kontseptuaalset tervikut. teksti lugemine läheb lennates, aga selles on vihjeid, seosed, saladused, intertekstuaalne kavalus.
ainult õnnepalu suudab kirjutada mitte millestki midagi, korrata ennast ja olla ikka uuesti kohal, öelda suuri sõnu, olles samal ajal täiesti pretensioonitu, jutustada endast nii, et see saab hoopis sinu omaks.
December 26, 2024
Väga ladusas keeles kirjutatud. Sellesmõttes väga mõnus lugemine. Oskab ja teab, kuidas lauset kirja panna.
Kogu raamatu vältel oli tunne nagu käiks vahepeal vaarisal külas, kuulaks tema pajatusi. Oli helgeid hetki, oli kurbi heietusi. Neid viimaseid muidugi rohkem. Jutu olemus aga hakkas korduma, iga kord aga nagu paisudes.
"Kõik selleks, et jätkata neid märkmeid neid kaebusi, millest tahan kokku saada raamatu.
Segase raamatu, mida ma kardan juba ette. Rumala
raamatu.
Aga mis teha? Muud kui oma rumalusi.
Kui ei saabu päästvat haigust ega sõda ja ma ei tapa
ennast ära, tuleb edasi kirjutada. Kui see asi on kord
teha võetud. See häbi ja see rõõm. See pääste. Mitte
isiklik pääste, sest seda pole, aga Osa tollest suurest,
mida me ei tunne. Millest me ei tea, kas me töötame selle poolt või selle vastu." (lk180)
Seda raamatut aga kellelegi lugeda soovitada ei oska.
Kogu raamatu vältel oli tunne nagu käiks vahepeal vaarisal külas, kuulaks tema pajatusi. Oli helgeid hetki, oli kurbi heietusi. Neid viimaseid muidugi rohkem. Jutu olemus aga hakkas korduma, iga kord aga nagu paisudes.
"Kõik selleks, et jätkata neid märkmeid neid kaebusi, millest tahan kokku saada raamatu.
Segase raamatu, mida ma kardan juba ette. Rumala
raamatu.
Aga mis teha? Muud kui oma rumalusi.
Kui ei saabu päästvat haigust ega sõda ja ma ei tapa
ennast ära, tuleb edasi kirjutada. Kui see asi on kord
teha võetud. See häbi ja see rõõm. See pääste. Mitte
isiklik pääste, sest seda pole, aga Osa tollest suurest,
mida me ei tunne. Millest me ei tea, kas me töötame selle poolt või selle vastu." (lk180)
Seda raamatut aga kellelegi lugeda soovitada ei oska.
March 25, 2018
See oli minu esimene Õnnepalu kirjutatud raamat. Vist seadsin liiga palju rõhku tema nimele - ÕNNEpalu. Raamatust vaatas aga vastu minu jaoks ootamatult palju masendust, ükskõiksust, lõpu ootamist, isegi mõningast tuimust. Vist ainus, millega alguses n-ö mõttes kaasa elasin, oli aiapidamise logi. Tegevus, mis mind esimest korda elus nüüd päriset ees ootab.
Aga päris nii rusuvalt raamat ka ei mõjunud, et oleksin jätnud selle sinnapaika. Püüdsin esialgsed tunded minna lasta ning alates Inglise aia osast lugesin juba naudinguga ja Õnnepalu mõttekäikudele aegajalt heakskiitvalt kaasa noogutades. Usun, et see on üks neist raamatutest, mille kunagi veelkord riiulilt võtan ja kasvõi lõiguti/osati uuesti loen.
Aga päris nii rusuvalt raamat ka ei mõjunud, et oleksin jätnud selle sinnapaika. Püüdsin esialgsed tunded minna lasta ning alates Inglise aia osast lugesin juba naudinguga ja Õnnepalu mõttekäikudele aegajalt heakskiitvalt kaasa noogutades. Usun, et see on üks neist raamatutest, mille kunagi veelkord riiulilt võtan ja kasvõi lõiguti/osati uuesti loen.
January 30, 2018
"Igatahes elame me juba tükk aega ühiskonnas, kus suurem osa inimesi veedab koolis kaksteist aastat. Ja samas tundub, et me elame keset progresseeruvat idioodistumist. Võib-olla on ka see kooli teene? Võib-olla kogu see suur ja üldine tehnoloogia ja kirjaoskuse võidukäik teenib lõpuks ikkagi rumalust. Mitte kunagi, ka mitte Rooma riigis, pole meelelahutuse võimutsemine võtnud selliseid mõõtmeid." lk 64
February 5, 2018
Ei küüni mõistmiseni. Lugesin raamatu arvustust ja ei suuda sellest raamatust sugugi sama välja lugeda. Ilmselt tegemist minu piiratusega. Lugesin vaid esimese osa raamatust (Valede kataloog). Rohkem ei jaksanud. Liialt palju ängi.
April 4, 2018
Suurim viga, mida teha, on mõelda, nii ongi. Ei ole. See on vaid väike lõik olevast. Õnnepalu avab midagi ja laseb ennast lugeda. Eriti huvitav on mõelda, et mille ta peitu jätab. Seda peab (ja saab) igaüks ise avastama. +Täiuslik Õnnepalu vorm.
September 19, 2020
jah, ma olin seda juba lugenud. Ma polnud päris kindel, kui raamatu võtsin, aga mõned kohad tulid meelde, ja ülejäänud kohad olid nagu Õnnepalu ikka (väga head) ja ega ma ei raatsinud pooleli jätta ka enam.
Read
January 10, 2026, ta on aina lapsikult vaatamas oma oleviku lävelt tulevikku. Laps vanamehes. Laps, kes on näinud ja näinud ja näinud ja tahab ikka veel vaadata. Vanaks Targaks Meheks ei saada, nagu millekski ei saada. Kunst on mitte tappa endas Vana Tarka Meest, seda lapsukest.
February 11, 2018
Õnnepalu lugemine on nagu temaga kaasa mediteerimine. Hea rahulik on olla pärast, ei tiku võitlema kõige ja kõigiga. Niiet tasub iga päev lugeda, natuke. Et liiga kiiresti otsa ei saaks.
March 25, 2018
Peale iga lookest tuli hirmus uni peale ja seetõttu läks raamatust läbinärimiseks jube kaua aega. Oleks pidanud pigem teist korda Flandria päevikuid lugema.
May 14, 2018
Valede kataloog oli minu jaoks tohutult tüütu lugemine, negatiivne heietamine. Inglise aed meeldis.
November 28, 2018
Lihtsalt suurepärane lugemine. Isegi ainult paari lehekülje kaupa...
May 6, 2019
ma pole varem peale mõne teose lõpetamist raamatut kallistanud ja sosistanud: "see oli ilus. aitäh. aitäh-aitäh".
nüüd olen.
nüüd olen.
February 19, 2020
Bioloogina on mul eriti hea Õnnepalu lugeda - vaataks nagu oma silmadega ringi. Ja mõttemaailm ka sobib - mõtleks nagu omi mõtteid hästi sõnastataud kujul eesti keeles. See on hüve mida nautida.
July 5, 2021
kõigile, kes endale valetavad ja enda valedes upuvad.
teos on enda lihtsuses ja kohati toores vormis nii geniaalne, et seda fenomeni sõnadesse panna on lausa veider.
teos on enda lihtsuses ja kohati toores vormis nii geniaalne, et seda fenomeni sõnadesse panna on lausa veider.
March 15, 2022
Äng ja rõõm, aga lihtne järge pidada.
Displaying 1 - 30 of 34 reviews