Rein Veidemann on raamatu eessõnas kirjutanud: „Leelo Tungla autorikujund on teeleht, mis on tõstetud seekordse valikkogu pealkirjaks ning mis ilmub uljas proloogis (Meie läheme, võhumõõk käes, 1964) ning mis ka lõpetab luulekogu (vabavärsis kirjutatud „Plantago major“, 2017). Tõesti, Leelo Tungla luulegi mõjub, nagu see lapsepõlves kõigile marrastustele ja paistetustele asetatud teeleht, korraga raviks, lohutuseks ja julgustuseks. Ja kuidas ta õitseb! Ka kõige kehvemas kruusases pinnas juurdunult ulatab ta oma tikksirge õievarre valguse poole, millel küpsevad tuhanded seemned, et jätkata elu. Visaduse ja kestvuse sümbol.“ Luuleraamat täiskasvanutele koos Leelo Tungla käsikirjaliste luuletuste ning fotodega.
Imeline raamat! Et Leelo Tungal oskab sõnu seada, on ju üldteada, nii ei ole seegi luulekogu mingi erand. Lugeda tema luulekogumikku oli ikka tõeline nauding. Soovitan kõigile! Raamat valiti ka 2017. aasta kaunimate raamatute hulka. Lemmikluuletusi on raske välja tuua, kuna neid oli palju. Neid luuletusi, mille puhul mõtlesin, et selle ma nüüd kirjutan oma kokkuvõttesse, oli ikka mitmeid. Erilise mulje jättis sonetipärg "Avamine". Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul valisin välja järgmise luuletuse: Sind ma tahan armastada - mitte nii nagu haavatu haavatut, mitte nii nagu saamatu saamatut, mitte nii nagu võitja andjat, mitte nii nagu tõbine kandjat, Sind ma tahan armastada nagu merepiisk armastab merd, nagu verepiisk tervet verd, nagu hangesid armastab räitse, nagu õunapuud uibuhäitse, Sind ma tahan armastada, lauldes läbi pisara, sa mu valge, sa mu malbe talveräänne isamaa!