What do you think?
Rate this book
Shanidar
Kogumiku avab ulmeajaloo esimene jutt personaalarvutitest ja internetist. (Murray Leinster, Loogik Joe,L 1946)
Pesukaruorgu asub elama uus pere ja naabrite elu muutub... Autorile iseloomulik soe atmosfäär ei või jätta ühtegi lugejat ükskõikseks. (Clifford Simak, Naaber, 1954)
Kirikukellad äratavad kord aastas Holihavenis surnud ellu, kuid lugu ei räägi siiski surnutest, vaid elavatest. (Robert Aickman, Muutuste kellad, 1955)
Shanidar on Skarabeuse kolmas anglo-ameerika ulme antoloogia Aphra ja Pilet Utoopiasse järel. Esindatud on nii klassikud (M. Leinster, C. Simak, R. Aickman, K. Laumer ja G. R. Dickson) kui ka tänapäeva meistrid (A. D. Foster, D. Zindell, W. J. Williams ja J. R. Lansdale).
Pesukaruorgu asub elama uus pere ja naabrite elu muutub... Autorile iseloomulik soe atmosfäär ei või jätta ühtegi lugejat ükskõikseks. (Clifford Simak, Naaber, 1954)
Kirikukellad äratavad kord aastas Holihavenis surnud ellu, kuid lugu ei räägi siiski surnutest, vaid elavatest. (Robert Aickman, Muutuste kellad, 1955)
Shanidar on Skarabeuse kolmas anglo-ameerika ulme antoloogia Aphra ja Pilet Utoopiasse järel. Esindatud on nii klassikud (M. Leinster, C. Simak, R. Aickman, K. Laumer ja G. R. Dickson) kui ka tänapäeva meistrid (A. D. Foster, D. Zindell, W. J. Williams ja J. R. Lansdale).
- GenresScience Fiction
416 pages, Paperback
First published January 1, 2017
23 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
September 30, 2017
Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada kolm autorit: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.
Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.
Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.
Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.
Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.
Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.
Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.
Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.
Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...
David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.
Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!
Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.
*
Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.
Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.
Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.
Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.
https://ulmeseosed.blogspot.com.ee/20...
Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.
Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.
Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.
Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.
Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.
Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.
Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.
Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...
David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.
Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!
Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.
*
Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.
Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.
Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.
Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.
https://ulmeseosed.blogspot.com.ee/20...
June 21, 2017
Aasta parim ulmeraamat päris kindlasti. Eriti vinged on järgmised lood/lühiromaanid: Keith Laumeri "Elas kord hiiglane", David Zindelli "Shanidar" ja ilmselt kõige vingem, Joe R. Landsdale'i "Hullu koera suvi". Viimane tegelikult ei ole üldse ulme, üleloomulikku momenti seal ei ole üldse ja vaatamata sellele, et otsitakse müstilist elukat Sokupead saavad kõik asjad väga maise lahenduse. See horrorisugemetega sünge krimi seeriamõrvarist Suure Depressiooni ajal kuskil Texases vääristb kogumikku veel eriti. Aga nimilugu oli ka piisavalt hea, et autori vastu rohkem huvi tundma hakata.
Võtke ja lugege, eriti need kes muidu ulmekauged on. Kirjastus " Skarabeus" on juba 20 aastat suht kindel kvaliteedimärk olnud.
Võtke ja lugege, eriti need kes muidu ulmekauged on. Kirjastus " Skarabeus" on juba 20 aastat suht kindel kvaliteedimärk olnud.
September 19, 2018
Iga kogumik on oma koostaja nägu ning nii ka Shanidar. Enamus jutte on seotud inimhinge olemuse ja selle väärastumise erineva aspektidega, mis tundub olevat Nikkarevi üks lemmikteemasid. Teise Arvile iseloomuliku asjana üritab ta siin tutvustada mitmeid eestikeeles seniavaldamata suurepäraseid autoreid nagu näiteks Waltr Jon Williams, Landsdale jpt. Mõlemad teemad on väga tänuväärt ja eesti ulmet rikastavad ning on väga kahetsusväärne kui Arvi tõesti ei kavatse järgmised 7-8 aastat enam ühtegi angloameerika kogumikku avaldada, nagu ta enda kirjastuse kodulehel lubas. Võin etteruttavalt öelda, et lugude valik on siin kogumikus tõesti suurepärane ja kuigi mõni lugu kõnetas vähem kui teine siis ühtegi halba või mitte meeldinud juttu siin pole. Seega peamine negatiivne asi mille üle saan nuriseda on kogumiku kaanepilt. Minuarust on natuke kurb, et Arvi ei pane üldse kaanekujundusele rõhku. Ma olen veidi eliitsem kui keskmine ulmefänn, ütleme üks sajast eliitsest fännist Eestis, aga juba mulle ei ütle Shanidar nimi ega virmalised midagi. Kui ma oleks vähem pühendunud ulmefänn siis ma ei oskaks seda raamatut märgata. Tuleb nõustuda Andri Riidiga, kes kirjutas, ühes oma teises Skarabeusi raamatu arvustuses, et need raamatud meenutavad pigem mõne salaseltsi väljaannet. Kasvõi pealkirjaalune tekst "valik ulmejutte sellelt, sellelt ja sellelt ja teistelt" oleks võhikule abiks.
Aga nüüd siis juttudest lähemalt. Hoiatan ette, et nii mõnigi järgnev arvamus võib sisaldada spoilereid seega kui oled nende suhtes tundlik ja pole antud kogumikku veel lugenud jäta arvustus siinkohal katki, sammu raamatupoodi ja osta antud kogumik ära. See on seda väärt ja saad ühtlasi hea tunde kuuludes sellesse väheste väljavalitute salaseltsi, kes on antud raamatu üles leidnud.
Murray Leinster, A Logic Named Joe
Lugu kus väidetavalt on esimest korda mainitud internetti. Ja tõepoolest, loos mitte ainult ei mainita internetti vaid ka siiani aktuaalset teemat, et mis juhtub kui singulaarsuseks arenenud AI annab inimesele kõik teadmised mida ta soovib. Antud loo ettenägelikkus ja visioon rabab tõsiselt kujutlusvõimet. Lugu ise ja selle tegelased on samas üsna lihtsakoelised, peategelane on mingi suht suvaline juhmard, kes paistab mõtlevat vaid püksis oleva organiga ning peamine eesmärk on tal elus vanas eas teiste meeste ees kiidelda. Poleks ideed poleks tegelikult ka lugu. Aga see, et sama aeg kui teised mehed üritasid veel arusaada kuidas peaks kosmoselennust kirjutama ning vaimustusid tasku mahtuvatest sideseadmetest, see aeg keegi lõi multimeedia, side ning info otsingu jaoks loodud interneti, mis kasutas iseõppivaid loogikavõrke ja andmebaase. Vot see on tõesti midagi.
6) Clifford Simak, Neighbor
Kui keegi tahab saada Simakist kui kirjanikust täit pilti siis tasub lugeda just seda lugu. Tegemist on jutuga, mis sisaldab lühiformaadis kõike Simakile iseloomulikku (nii head kui halba). Pastoraalset maaidülli, lihtsalt maainimesi, kaugele arenenud (kuid heasüdamlikke) tulnukaid jne. Mulle meeldis, kuigi õiget konflikti polnudki ja tulnuka päritolu jäi samuti lahtiseks.
Robert Aickman, Ringing the Changes
Mulle meenutas see lugu kangesti Lovecrafti juttu „Shadow over the insmhouth”. Kahtlane mereäärne linn, veelgi kahtlasem hotell ning öised eriti kahtlased riitused. Atmosfäärilt seejuures hea, Aickman oskab tõesti mõnusalt kerida sellist häirivat ja ärevat õhustikku üles. Ilmselt jääkski lihtsalt üheks paljudest sarnastest isoleeritud-veidra linna õudusjuttudeks, kui seal poleks häirivat seksuaalset liini. Lõpus toodud vägistamise teema annab loole mitu kraadi kangust juurde. Tänu sellele võib ilmselt antud lugu lugeda ka kui allegooriat vanema mehe hirmudest seoses tema noore naisega.
Alan Dean Foster, Gift of a Useless Man
Mingi pisipätt põgeneb raketiga mingite sekelduste eest. Rakett on aga vana ning lõhkeb, misjärel peategelane satub halvatu ja vigasena ühele atmosfääriga pisiplaneedile. Edasi võttis lugu vähemalt minujaoks väga laheda ja ootamatu pöörde. Mulle meeldis.
Walter Jon Williams, Daddy’s World
Ma ei mäleta kas Nikkarev on varem üldse oma kogumikus mõnda küberpunk juttu avaldanud? Hetkel vähemalt ei meenu. Igaljuhul oli see Williamsi lugu ka tõsine üllatus. Täpsemalt siis teemaks digitaliseerimise ja transhumanismi varjuküljed. Ma loodan, et ma sellega juttu ära ei spoili, sest küberteema tuleb sisse alles neljandal-viiendal leheküljel, minule oli aga juba algusest peale selge, et kuhu sinna kogu asi tüürib. Üheltpoolt mind võlus kaine pragmaatilisus, millega Williams inimese digitaliseerimisele läheneb. Ta pakkus seal kogunisti välja paar sellega seotud ideed, millele ma polnud ise varem tulnudki. Teisalt kippus ta ehk liigagi negatiivselt digitaliseerist vaatlema.
Joe R. Lansdale, Mad Dog Summer
Väga mõnusa stiiliga kirja pandud lugu, kus lõunaosariikide õhustik on suurepäraselt ette antud. Ainuke etteheide oleks sellele tekstile, et tegemist pole ulmega ehk siis antud kogumikus jääb ta pisut võõrkehaks. Muidu aga väga mõnus Hap & Leonardi TV sarja stiilis, mis samuti Landsdale raamatute ainetel.
D. Zindell, Shanidar
Mulle meeldib siin loos eriti maailm, mis hiilgab läbimõelduse ning paljude väikeste detailidega, mis panevad selle meeldivalt elama. Zindell on minuarust suutnud selle mitte väga pika looga luua paljude seoste ja mütoloogiatega töötava ja usutva maailma, millest tahaks heameelega rohkem teada saada.
G. R. Dickson, Call Him Lord
Tore lugu feodalismi mandunud maast, kus üks isand peab jagelema ülekäte kasvanud noorisandaga. Mõnus sutsakas ühekorra lugemiseks aga ei midagi samas väga enamat.
K. Laumer, Placement Test
Nikkarev ütleb enda kodulehel, et Laumeri Sobivustest ei kuulu just ta lemmikute tippu, kuid samalt autorilt juttude saamine tuleb alati odavam. Minuarvates poleks see kogumik väga palju ka kaotanud kui see lugu poleks seal olnud. Tõsi lugeda polnud üldsegi halb, mulle meeldis nii düstoopiline ühiskond kui ka kiire tempo. Aga lõppkokkuvõtteks on tegemist jutuga, mis ununeb juba paar päeva lugemist. Lisaks ei kannata ta järgmise Laumeri looga mingist kandist võrdlust välja
K. Laumer, Once There Was a Giant
Teine Laumerilt loetud lugu. Esimeseks siis 90ndate ilmunud Põrgukoerad ning Placement test’ist kõvasti mõnusam ja südamlik. Hea idee ja hea mineku ning ka ootamatu lõpuga tekst.
June 17, 2022
Kogumikus on väga omanäoliste autorite väga mitmekülgsed lood, kus kindlasti iga ulmesõber leiab vast paar-kolm väga head juttu.
"Loogik Joe" - Kogumik algab juba väga prohvetliku looga personaalarvutitest ja internetist, kuigi on kirjutatud veidi peale II maailmasõda. Just need veidi naljakad, aga samas nii täpsed kirjeldused meie tänapäeva elust ja olust teevad loo eriti nauditavaks.
"Naaber" - Kirjeldab ameerikalikku ideaali ühiskonnast, mis toimib tänu väikesele üleloomulikule elemendile suurepäraselt ning proovib sälitadada status quod ja saladuslikkust maailmas, kus kõik igapäevaga aina rohkem kättesaadavaks ja avatumaks muutub.
"Muutuste kellad" - Veidi Lovecraftilik lugu, kus iidne kurjus mesinädalaid veetva paari plaanid sassi lööb. Minu jaoks veidi uimane, aga samas ikkagi suhteliselt mitmekülgne jutt, kus nii tegelased kui ka taustalugu igati ladusalt lugejateni toodud.
"Sobivustest" - Ühiskonnakriitiline teos, kus peategelane proovib etteantud raamidest välja tungida häkkides süsteemi nii palju kui võimalik. Veidi vanamoeline, aga väga tempokas seiklus.
"Elas kord hiiglane" - Kassi-hiire mäng võõrplaneedil, kus hea ja kurja rollid mõnusalt segamini paisatakse ja antikangelasest saab lõpuks ikkagi kangelane. Tegelased on suurepäraselt esitatud ning ka taustainfot tilgub kogu loo jooksul väga hea tempoga juurde.
"Kutsuge teda Lordiks" - Ulmelist elementi on, aga pigem selline coming to age lugu, väikese proovilepankeu tvistiga. Lõpp läheb juba päris filosoofiliseks :)
"Tühise mehe kingitus" - Gulliveri reiside stiilis maailmaehituslik lugu. Väga äge oli lugeda, justkui jälgiks kedagi ulemelist Age of Empires mängimas.
"Shanidar" - oma stiililt pigem 19. sajandi lõpu seiklusjuttu meenutav pajatus. Ulmet oli korralikult, aga lugu ise tundus väga arhailine ja üldiselt mulle selline jutt-jutus variant eriti veel lühiformaadi puhul väga ei istu. Maailmaloomeliselt samas oli paarikümne leheküljega väga suur töö ära tehtud.
"Issi maailm" - loo idee oli igati korralik, aga veidi igav ja segane alguses. Hiljem loo käigus lahatakse juba huvitavamaid teemasid, näiteks mis teeb isikust isiku ja kas isiksuse säilitamine igasuguse hinna eest on ikka eetiline.
"Hullu koera suvi" - olmeõudus 20. sajandi algusest. Päris ulmet justkui ei olnudki, veidi hirmasm Tom Sawyeri lugu. Samas kirjutatud väga kaasakiskuvalt ning lahatud mitut erinevat ühiskonna valupunkti.
"Loogik Joe" - Kogumik algab juba väga prohvetliku looga personaalarvutitest ja internetist, kuigi on kirjutatud veidi peale II maailmasõda. Just need veidi naljakad, aga samas nii täpsed kirjeldused meie tänapäeva elust ja olust teevad loo eriti nauditavaks.
"Naaber" - Kirjeldab ameerikalikku ideaali ühiskonnast, mis toimib tänu väikesele üleloomulikule elemendile suurepäraselt ning proovib sälitadada status quod ja saladuslikkust maailmas, kus kõik igapäevaga aina rohkem kättesaadavaks ja avatumaks muutub.
"Muutuste kellad" - Veidi Lovecraftilik lugu, kus iidne kurjus mesinädalaid veetva paari plaanid sassi lööb. Minu jaoks veidi uimane, aga samas ikkagi suhteliselt mitmekülgne jutt, kus nii tegelased kui ka taustalugu igati ladusalt lugejateni toodud.
"Sobivustest" - Ühiskonnakriitiline teos, kus peategelane proovib etteantud raamidest välja tungida häkkides süsteemi nii palju kui võimalik. Veidi vanamoeline, aga väga tempokas seiklus.
"Elas kord hiiglane" - Kassi-hiire mäng võõrplaneedil, kus hea ja kurja rollid mõnusalt segamini paisatakse ja antikangelasest saab lõpuks ikkagi kangelane. Tegelased on suurepäraselt esitatud ning ka taustainfot tilgub kogu loo jooksul väga hea tempoga juurde.
"Kutsuge teda Lordiks" - Ulmelist elementi on, aga pigem selline coming to age lugu, väikese proovilepankeu tvistiga. Lõpp läheb juba päris filosoofiliseks :)
"Tühise mehe kingitus" - Gulliveri reiside stiilis maailmaehituslik lugu. Väga äge oli lugeda, justkui jälgiks kedagi ulemelist Age of Empires mängimas.
"Shanidar" - oma stiililt pigem 19. sajandi lõpu seiklusjuttu meenutav pajatus. Ulmet oli korralikult, aga lugu ise tundus väga arhailine ja üldiselt mulle selline jutt-jutus variant eriti veel lühiformaadi puhul väga ei istu. Maailmaloomeliselt samas oli paarikümne leheküljega väga suur töö ära tehtud.
"Issi maailm" - loo idee oli igati korralik, aga veidi igav ja segane alguses. Hiljem loo käigus lahatakse juba huvitavamaid teemasid, näiteks mis teeb isikust isiku ja kas isiksuse säilitamine igasuguse hinna eest on ikka eetiline.
"Hullu koera suvi" - olmeõudus 20. sajandi algusest. Päris ulmet justkui ei olnudki, veidi hirmasm Tom Sawyeri lugu. Samas kirjutatud väga kaasakiskuvalt ning lahatud mitut erinevat ühiskonna valupunkti.
December 23, 2019
Milline suurepärane ulmepillerkaar nii erinevatest, kui 100protsendiliselt kvaliteetsetelt autoritelt.
January 28, 2020
Väga mõnus lugemine. Eripalgelised lood, mis järjest paremaks muutusid. Ja ka vanu lugusid oli huvitav lugeda selles kontekstis, kuidas kunagi nähti näiteks arvutite ja tehisintellekti teemat.
January 3, 2022
Siin on väga häid jutte, aga mõne loo tõlge on nii kohmakas, et sunnib punkti maha võtma.
March 29, 2024
Ma oleksin ja ilmselt olengi sellest esikaanest raamatupoodides ja -kogudes mööda kõndinud. Pealkiri on küll heakõlaline „Shanidar“ (meenub kultusmultikas „Mutabor“), aga ei mingit vihjet sellele, mis sees on. Virmalistega taevas ja raagus puu.
Teisisõnu, mu ainus kriitika sellele lühilugude kogumikule on see, et kaanel pole viidet raamatu sisule. Ilmselt on ulme lugejad üsna kinnine ringkond ja saavad nagunii teada, varem või hiljem... aga ikkagi.
Mina ise ei kuulu ulmefännide hulka juba aastaid, tekkis mingi tõrge mingil hetkel ja nüüd vaikselt ületan seda. Ka lühijuttude kui žanriga on mul kehvad lood. Olen aru saanud, et mulle sobib, kui näksin veidi novellide alguseid ja loen neid siis suvalises järrjekorras, ootan õiget sisenemishetke. Kui lugemiseaega on veerand kuni pool tundi, siis on õige võtta just selline lühilugude kogumik, et üks lugu ära tarbida ja siis kiiresti saada üle kurbusest, et ongi otsas.
Nüüd on kümme pooltundi möödas ja olen kõik lood läbi lugenud. Kõik meeldisid! Eks nad ongi ju oma ala klassika.
„Loogik Joe“, M. Leinster. 1946. aastal kirjutatud loos on ette kujutatud teiste tehnoajudega ühenduses olevat kõiketeadvat tehnoaju ehk „loogikut“. Omapärane ja prohvetlik lugu, võib ka öelda, et AI-ohtusid käsitlev hoiatuslugu. Arvan, et seda võiks lugeda iga raamatuinimene, ja iga tehnikainimene. Kõige esimene internetti ette kujutav lugu ikkagi!
„Naaber“ C. D. Simak. Muhe hea-tunde-lugu (ilmselt) ufost, kes kusagile USA kolkasse pisikesse külla naabriks saabus ja kuidas see küla tasapisi õnnelikuks sai. Õnn, see on hea ilm, hea tervis, head suhted naabitega, rahulolu sellega, mis sul on, ja ülejäänud maailma uudishimust-kadedusest lahti saamine. Viimane on väga oluline faktor.
„Muutuste kellad“, R. Aickmann. Pigem õudusjutt, õhustiku ja ootusega flirtimine.
„Sobivustest“, K. Laumer. Justkui „Hea uus ilm“ keegi gamma või delta lollpea suutis end kavaldada geenimanipulatsioonist eemale ja sattus alfadele mõeldud korrusele, kus algas põgenemismäng... Loo lõpp suutis mind üllatada.
„Elas kord hiiglane“, K. Laumer. Avarii planeedil, kus elab oma liigi ainus ellujäänud esindaja. Minategelasel on pahatahtlikud plaanid, millele ta vihjab... Hea ja kurja võitlus tema enese sees. Autoril on head seisundikirjeldused. „Ma klammerdusin teadvuse peenikese niidi külge, punusin sellest köie ja ronisin tagasi elavate ilma...“ Vahepeal ei saanud ma tegelaste motiividest lõpuni aru, aga lummav oli lugeda ja loo lõpuks asetus kõik oma kohale.
„Kutsuge teda Lordiks“, G. R. Dickson. Planeet Maa on nagu muuseum, kus inimesed on teadlikult jäänud vana elustiili ja vana genofondi juurde. Ja just planeedil Maa toimub suure imperaatori poegade test... kas see poeg sobib maailmade valitsejaks? Idee oli hea, tõdesin loo lõpus, aga ma siiski jäin natuke nõutuks. Eks nende lühilugudega ongi nii, et võid järgmise peatüki ise ette kujutada...
„Tühise mehe kingitus“, A. D. Foster. Vaat see lugu mulle meeldis oma allegoorialt väga. Loo lõpus olin nördinud, et ühte allegooriavõimalust ära polnud kasutatud, st veel reljeefsemalt. Meie, inimesed, oleme ju nagu sipelgad. Kujutage ette, et meie tsivilisatsioon saigi alguse nii, et üks möödalennanud hiiglane tegi siinkandis avarii ja... Teisisõnu, lugu haakub teatud vandenõuteooriatega, et Jahve oli tegelikult ufonaut. :)
„Shanidar“, D. Zindell. Kujutage ette, et on nn kujurid, kes oskavad inimesi muuta. (Mis seal kujutada, ongi ju olemas...) Mida võiks andekas kujur veel muuta? „Inimene võib teha oma kehaga, mida ta tahab, aga ta DNA kuulub rahvale...“ Mitmekihiline lugu, andis mõtlemisainet ka pärastiseks.
„Issi maailm“ W. J. Williams. See oligi vist mu lemmiklugu, kui peaks ühe valima. Huvitavalt jutustatud ja tekitab ka nn inimõiguste (või kelle? robotite, loomingu? õiguste) küsimusi. Tegevus toimub osaliselt virtuaalreaalsuses, loo sünniaasta on 1999. (Mulle väga meeldis, et kõikide lugude lõpus on ka nende kirjutamisaasta. Enamus neist lugudest on täiesti ajatud, nad pole jäänud kuidagi vanamoodsaks, aga mingit oma ajastu pitserit kannavad ikka. )
„Hullu koera suvi“, J. R. Lansdale. Ma ei saa hästi aru, miks see lugu ulmekogumikku sattus, aga lihtsalt loona meeldis mulle väga. 1930ndate alguse Suure Depressiooni aegne USA, lõunaosariigid, mustanahalise lintšimine (huvitav, kuidas saaks seda juttu tõlkida ilma n-sõnata... ei saa ju!) ja kriminulli-laadne pusle, mis tuleb lahendada. See on kaasahaarav ajalooaineline jutustus, kust, nagu öeldud, mina ulmet ei leidnud.
Teisisõnu, mu ainus kriitika sellele lühilugude kogumikule on see, et kaanel pole viidet raamatu sisule. Ilmselt on ulme lugejad üsna kinnine ringkond ja saavad nagunii teada, varem või hiljem... aga ikkagi.
Mina ise ei kuulu ulmefännide hulka juba aastaid, tekkis mingi tõrge mingil hetkel ja nüüd vaikselt ületan seda. Ka lühijuttude kui žanriga on mul kehvad lood. Olen aru saanud, et mulle sobib, kui näksin veidi novellide alguseid ja loen neid siis suvalises järrjekorras, ootan õiget sisenemishetke. Kui lugemiseaega on veerand kuni pool tundi, siis on õige võtta just selline lühilugude kogumik, et üks lugu ära tarbida ja siis kiiresti saada üle kurbusest, et ongi otsas.
Nüüd on kümme pooltundi möödas ja olen kõik lood läbi lugenud. Kõik meeldisid! Eks nad ongi ju oma ala klassika.
„Loogik Joe“, M. Leinster. 1946. aastal kirjutatud loos on ette kujutatud teiste tehnoajudega ühenduses olevat kõiketeadvat tehnoaju ehk „loogikut“. Omapärane ja prohvetlik lugu, võib ka öelda, et AI-ohtusid käsitlev hoiatuslugu. Arvan, et seda võiks lugeda iga raamatuinimene, ja iga tehnikainimene. Kõige esimene internetti ette kujutav lugu ikkagi!
„Naaber“ C. D. Simak. Muhe hea-tunde-lugu (ilmselt) ufost, kes kusagile USA kolkasse pisikesse külla naabriks saabus ja kuidas see küla tasapisi õnnelikuks sai. Õnn, see on hea ilm, hea tervis, head suhted naabitega, rahulolu sellega, mis sul on, ja ülejäänud maailma uudishimust-kadedusest lahti saamine. Viimane on väga oluline faktor.
„Muutuste kellad“, R. Aickmann. Pigem õudusjutt, õhustiku ja ootusega flirtimine.
„Sobivustest“, K. Laumer. Justkui „Hea uus ilm“ keegi gamma või delta lollpea suutis end kavaldada geenimanipulatsioonist eemale ja sattus alfadele mõeldud korrusele, kus algas põgenemismäng... Loo lõpp suutis mind üllatada.
„Elas kord hiiglane“, K. Laumer. Avarii planeedil, kus elab oma liigi ainus ellujäänud esindaja. Minategelasel on pahatahtlikud plaanid, millele ta vihjab... Hea ja kurja võitlus tema enese sees. Autoril on head seisundikirjeldused. „Ma klammerdusin teadvuse peenikese niidi külge, punusin sellest köie ja ronisin tagasi elavate ilma...“ Vahepeal ei saanud ma tegelaste motiividest lõpuni aru, aga lummav oli lugeda ja loo lõpuks asetus kõik oma kohale.
„Kutsuge teda Lordiks“, G. R. Dickson. Planeet Maa on nagu muuseum, kus inimesed on teadlikult jäänud vana elustiili ja vana genofondi juurde. Ja just planeedil Maa toimub suure imperaatori poegade test... kas see poeg sobib maailmade valitsejaks? Idee oli hea, tõdesin loo lõpus, aga ma siiski jäin natuke nõutuks. Eks nende lühilugudega ongi nii, et võid järgmise peatüki ise ette kujutada...
„Tühise mehe kingitus“, A. D. Foster. Vaat see lugu mulle meeldis oma allegoorialt väga. Loo lõpus olin nördinud, et ühte allegooriavõimalust ära polnud kasutatud, st veel reljeefsemalt. Meie, inimesed, oleme ju nagu sipelgad. Kujutage ette, et meie tsivilisatsioon saigi alguse nii, et üks möödalennanud hiiglane tegi siinkandis avarii ja... Teisisõnu, lugu haakub teatud vandenõuteooriatega, et Jahve oli tegelikult ufonaut. :)
„Shanidar“, D. Zindell. Kujutage ette, et on nn kujurid, kes oskavad inimesi muuta. (Mis seal kujutada, ongi ju olemas...) Mida võiks andekas kujur veel muuta? „Inimene võib teha oma kehaga, mida ta tahab, aga ta DNA kuulub rahvale...“ Mitmekihiline lugu, andis mõtlemisainet ka pärastiseks.
„Issi maailm“ W. J. Williams. See oligi vist mu lemmiklugu, kui peaks ühe valima. Huvitavalt jutustatud ja tekitab ka nn inimõiguste (või kelle? robotite, loomingu? õiguste) küsimusi. Tegevus toimub osaliselt virtuaalreaalsuses, loo sünniaasta on 1999. (Mulle väga meeldis, et kõikide lugude lõpus on ka nende kirjutamisaasta. Enamus neist lugudest on täiesti ajatud, nad pole jäänud kuidagi vanamoodsaks, aga mingit oma ajastu pitserit kannavad ikka. )
„Hullu koera suvi“, J. R. Lansdale. Ma ei saa hästi aru, miks see lugu ulmekogumikku sattus, aga lihtsalt loona meeldis mulle väga. 1930ndate alguse Suure Depressiooni aegne USA, lõunaosariigid, mustanahalise lintšimine (huvitav, kuidas saaks seda juttu tõlkida ilma n-sõnata... ei saa ju!) ja kriminulli-laadne pusle, mis tuleb lahendada. See on kaasahaarav ajalooaineline jutustus, kust, nagu öeldud, mina ulmet ei leidnud.
August 30, 2024
Esimest korda olen ma hädas kogumikule ühise nimetaja leidmisega. Lood ühekaupa on minu maitsele servast serva. Üllatusi oli vähe, pettumusi oli vähe. Igav ei hakanud, vaimustust ei tekkinud.
Kuigi armastan ulmet, peaaegu kõigis selle alamžanrides, pean tunnistama, et selle kogumiku ainuke ilma fantastilise elemendita lugu tundus kirjanduslikult tugevaim.
Kuigi armastan ulmet, peaaegu kõigis selle alamžanrides, pean tunnistama, et selle kogumiku ainuke ilma fantastilise elemendita lugu tundus kirjanduslikult tugevaim.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews