Luulekogu "Kohtumised" keskendub päriskohtumiste tähenduslikkusele süveneva virtuaalsuhtluse ajastul. Luulekogu läbivaks vormiks on dialoogid. “Ühtäkki mõistsin, et minu elus on olnud kohtumisi inimeste, paikade, lindude-loomade, hetkede ja iseendaga, mis on mulle tähendusrikkad, kuid ununeksid siiski ühel päeval täielikult, kui ma neid luuletusteks ei kirjutaks. Just sellest äratundmisest ongi see luulekogu alguse saanud. Lähisuhted, laste ja vanemate kontakt, vajadus emakeelse kultuuriruumi järele, sõprade otsingud ja igapäevaelu mõtestamine on selle luulekogu tähtsaimad märksõnad,” kirjeldab autor raamatu sündi.
Kuis haukab öö … Sa vaata seda aega mis iluimidžite ussipurust! See ostukärukujuline maailm kord veereb vastu seda kivi puruks
mis seisab siin ja midagi ei taha musttuhat aastat ümber madal meri Kui surmamõistetud kel vähe raha meis tuikas veri (Katkend avaluuletusest)
Kristiina Ehin on eesti luuletaja ja proosakirjanik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli "Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist". Ta on töötanud Vodja koolis õpetajana. Kristiina Ehin on kuulunud kirjandusrühmitusse Erakkond. Ta on ka laulnud ansamblis Sinimaniseele. Ta esines Eesti esindajana Londoni 2012. aasta olümpiamängude satelliitüritusel Poetry Parnassus, mis toimus 26. juunist 1. juulini 2012.
Hiljuti sain haigekassakaardi nüüd kolmekümneseitsmeselt Hakkasin ülikoolis õpetama ja igal semestril küsib mõni eesti kirjanduse tudeng arglikult kas ta võib kirjutada loovkirjutuse arvestustöö ka inglise keeles sest see olevat talle loomulikum väljendusviis Ei te ei või! vastan Aga mulle eesti keeles üldse ei meeldi vaidleb tudeng vastu Ma olen püüdnud küll näiteks laulusõnu eesti keeles teha aga need ei kõla lihtsalt Inglise keeles on palju loomulikum kordab ta Aga te pole ju inglane ka vastan
Üliõpilane noogutab kuulekalt aga vaatab mind lahkudes vaenuliku pilguga nagu sunniksin teda kandma väikseks jäänud kingi
Ma pole ammu midagi nii ilusat ja samas südantlõhestavat lugenud. Kriibib hinge ja teeb pai. Üle ridade minnes tundsin oma Tartut ja Supilinna ja merd ja kadakaid ja värsket, adrulõhnalist tuult, isegi siit Brüsselist. Nende raamatu kaante vahel on nii palju armastust ja valu, nuttu ja naeru ja päris mitu peotäit päikest. Tahaks koju!
Ma pole eriline luule lugeja, aga millegi pärast see "Kohtumised" meeldis mulle väga. Eriti need seigad, mis olid nii ilusasti riimi seatud. Üks väike katkend: "Kuulen laste kisa ja hoian neil läbi akna silma peal Väiksemad on pikali maas ja suuremad juubeldavad ja mina mõtlen et see ongi see habras omakultuur kui tulla kolme marakratiga Võru linna sildiga tähistamata raamatukokku luuleõhtule kuulama paljasjalgset sasipäist jalgpallisärgis Contrat kelle suust voolab võru keelt nagu puhast Võhandut"
Kas pole ilus. Just päev enne seda, kui ma alustasin luulekogu lugemist käisin Kaisma matkarajal ja otsisin internetist infot, et kuhu see suvi matka võiks. Seda luuekogu lugedes tundsin end juba matkarajal matkamas, see oli nii võrratu tunne.
Saan aru, et luuletuse mõiste võib olla väga vabalt tõlgendatav. Ilusad lood aga kui ma kirjutan reas paar sõna, jätan kirjavahemärgid lisamata, siis see ei tee minu tekstist luuletust. Ilus aga jah
See on täpselt selline raamat, mis paneb hinge natuke värelema ja pärast lugemist on selline tunne, et armastus oma kõige kallimate ja elu suhtes on veelgi suurem. See on nii ilus ja hooti magusvalus lugemine. Soovitan ka neile, kellele luule nii suurt huvi muidu ei paku.