Põnev, fantaasiarikas ja väga värvikalt kirja pandud lühiromaan „Doanizarre udulaam“ ilmus esmakordselt 2009. aastal ja võitis Eesti ulmeauhinna. See lugu räägib noormehest nimega Asger, kes on kirjanik ja elab Doanizarre-nimelises linnas. Doanizarre on rahulik ja vanamoodne koht Skaaria kuningriigis, kus inimesed elavad vähemalt saja aasta vanuseks, kus liigutakse üleskeeratavate tõldadega ning taibukamad meistrid ehitavad mehaanilisi inimesi. Seda maailma ähvardab aga kummaline pealetungiv udulaam, mida läheb uurima teaduslik ekspeditsioon. Ka kirjanik Asger kutsutakse kaasa, sest ta on ju võõramaalane ja tulnud kusagilt udulaama-tagusest riigist. Mida lähemale jõutakse udulaamale, seda rohkem hakkab avanema ka Asgeri päritolu kohutav saladus. Ja just Asgerist peab saama kangelane, kelle maagilised teadmised võivad Doanizarre hävingust päästa.
Sellel kuul loevad minu üheteistkümnendikud kirjanduses Indrek Hargla tekste. Eelmine nädal käis minuga oma lugemiselamust jagamas üks õpilane, kes oli lugenud "Doanizarre udulaama". Vahetunnis mööda koridori jalutades ja tema elavat arutelu kuulates tekkis ka endal suur soov see lühiromaan mäluvärskenduseks üle lugeda.
Minu õpilase suurim etteheide kirjanikule oli romaani maht. Miks nõnda lühike? Kogu see maailm kadus peale 150 lehekülge udulaama taha ja pole sealt terve kümnendi jooksul enam välja ilmunud. Olen siinkohal oma õpilasega täiesti nõus. Viisa Doanizarre külastamiseks oli sulaselgelt liiga lühike! Oleks tahtnud veel krigisevate tõldadega ringi sõita, "Timukas" Asgeriga siidrit rüübata ning Barria tehtud ilmelist pastat nautida.
Maailmade loomises on Hargla vaieldamatu meister, olgu selleks maagiat täis Maavalla või unenäoline Doanizarre. Me satume neist maailmadest vaimustusse, sest need tunduvad meile üheaegselt nii turvaliselt kodused kui ka kutsuvalt võõrad. Lõpuks soovime Asgerile sarnaselt oma päevi/öid veeta hoopis sealpool tegelikkuse hägusat piiri ja siinse maailma unustada. Raamatutes olev võim on ikka uskumatu!
Lühiromaani läbilugenuna valdasid mind kahetised tunded... ühtpidi olin ma õnnetu, suisa vihane, et miks ma alles nüüd seda lugesin... teisalt olin ikka ilgelt rahul, kui hea asi see on.
Ilmselt üks parimaid Indrek Hargla ulmelugusid ning võib vaid needa kurja saatust ja kõiki koledaid jumalaid, et autor suurt enam ulmet ei kirjuta.
Lugu algas psühholoogiliste sugemetega olmelühiromaanina ja lõppes põnevikuna. Kaks maailma, milles lugu toimub, olid kontrastsed ja vastandid teineteisele ning muutusid lugedes üsna tõelisteks. Atmosfäär on loo kõige paeluvam osa ning teiste arvustusi lugedes ka põhjus, miks jäädi õhkama pikema jutustuse järgi. Tegelaskujud ei jõudnud muidugi nii lühikese teksti jooksul eriti välja kujuneda, aga see polnudki loo mõtte juures võibolla ka kõige olulisem. Mõnus ajaviitelugemine.
Väga hea ulmelugu. Meenutas natuke üht Hargla novelli, mille pealkiri ei tule küll hetkel meelde, kuid kus eestlane satub Taanis elades suhtlema kamba kohalikega, kes läbi portaali ajas tagasi viikingiaega reisivad. Kohati meenutas natuke ka Frenchi ja Koulut, kuigi käesolev lugu oli kirja pandud tunduvalt elegantsemalt ja kaasahaaravamalt, ilma punnitatud huumorita. Ma oleksin lausa õnnelik, kui Hargla ka praegu Doanizarre-taolisi ulmekaid kirjutaks.
„Doanizarre udulaam“ on lühiromaan, mille hoogne tegevus liigub väga erinevate alamžanrite vahel, jäädes seejuures siiski terviklikuks ja loogiliseks. Esimeste lehekülgede lugemise järel tekib kange soov lahterdada lugu aurupungi või kellapungi riiulisse. Maailm, millesse Asger ärkab, omab teatavaid sarnasusi meie keskaegse või pigem ehk isegi uusaegse ühiskonnakorraldusega, milles on suur annus aurupunki ja kellapunki. Mehhaaniliselt üleskeeratavalt ning hammasrataste peal töötavaid tehnikaimesid leiab raamatus palju – iseliikuv tõld, üheliigilisi abitöid tegevad robotilaadsed abilised. Tehnika pole mitte vähe arenenud, vaid veidra arengusuuna võtnud ning seda ühel väga lihtsalt põhjusel – maailmas, mida meile tutvustatakse, pole elektrit. Jah, pole elektrit, isegi mitte äikest. Ometi on seal valgus ja värvid. Nii võiks kõlada raamatu kiirtutvustus.
Esimene asi, mida raamatu peategelane, hinnatud ja austatud kirjanik Asger, pärast ärkamist oma teenrilt kuuleb, on see, kuidas linnanõunik varahommikul nende köögis oli istunud ning nõudnud, et teener Asgeri üles ärataks. Asgeri äratamine on aga üks neist asjadest, mille kohta Barria (teener) väga täpselt teab, et seda ei tohi kunagi teha. Ühel korral, mil ta seda üritas, lõpetas Asger poolärkvel olevana õhupuuduses ja krampides. Nüüd näikse aga mitmed Doanizarre linna olulised isikud aga ootamatult Asgeriga koostööd teha tahtvat. Lisaks linnaisadele võtab temaga ühendust ka tütarlaps Kolleegiumist ning peadpööritav seiklus saabki alata. Nimelt on linnalähedastes mägedes juba mitu aastat kasvanud tihe udulaam, mis on linna teistest linnadest ära lõiganud ning nüüd on mitmed pooled korraga otsustanud, et teevad ekspeditsiooni udu sügavusse ning just Aserit peavad nad ainsaks, kes võiks suuta ekspeditsiooni edukalt juhtida.
Kui Asger aga õhtuti Doanizarres uinub, ootab teda ees ärkamine kaasaegses Taani riigis. Seal on ta endine kuulus muusik, kes suudab saatuse kiuste elus püsida. Maailm on sama selge ning ärkamine mõlemas reaalsuses on just seda – ärkamine. Tegemist pole reaalsuse ja unenäoga, vaid reaalsuse ja reaalsusega, millest üleminek näib toimuvat loojangust koidu suunas.
Raamatu peal on märge „seikluskirjanduse kullafond” ning sinna see kindlasti ka kuulub, kuid ma loodan, et ulmelugeja ei lase end eksitada. Kõnealune lugu võiks ilusasti kanda endal ka silti „ulmekirjanduse kullafond”. Raamatu tegevustikku põrgatatakse kahe reaalsuse vahel, kuid lugeja taju loo žanrilise kuuluvuse osas saab mängida veelgi laiemates raamides. Sellest, millised need raamid täpsemalt on, ma siinkohal ei räägi. Lugege ning te saate aimu!
Mul on natuke kahju, et „Doanizarre udulaam“ on raamatupoes mitte ulme-, vaid noortekirjanduse riiulil, kuigi lugu ise pole kindlasti mitte pelgalt noorele lugejale mõeldud. Pigem vastupidi – peategelane on selgelt täiskasvanu, kes on oma jao negatiivset elukogemust korjanud ning sellest johtuvalt käitub situatsioonides nii, et seda on suurel inimesel hea lugeda. Leidmisruumi ning mõtlemisruumi jagub loos küllaga ning küllap jääb nooremal lugejal esimese hooga mõni detail kahe silma vahelegi. Tõsi, lugu on kindlasti sobiv ka teismelistele ning ehk isegi noorematele, ehk täpselt nii nagu ühelt healt „kullafondi” kuuluvalt ulmeseikluselt oodata võiks.
Kuna Hargla mulle üsnagi hästi istub, siis olen ikka püüdnud kõik ta raamatud läbi lugeda. Lõpuks sattus raamatukogus siis selle teose uustrükk ka näppu. Lugu võitis 2009. aastal Eesti ulmeauhinna ja pälvis mu tähelepanu nii sisututvustuse kui ka kaanekujundusega. Tegevusaja võiks paigutada tulevikku, kus inimesed elavad 100-aastaseks ja kõikjal müdistavad ringi robotid. Skaaria kuningriiki ähvardava udulaama, mis kõik endasse neelab, taustal rullub lahti kirjanik Asgeri lugu, kes on pärit hoopis kuskilt mujalt udulaama tagusest riigist. Ühtäkki leiab ta end kisutuna udulaama uurimise ekspeditsiooni, mille käigus paljastub veel rohkemgi saladusi, kui ta ise juba end kummalise isiku kohta läbi teose avalikustanud on.
Selline ulme pakkus mulle igatahes pinget ning lugesin üsna ühe hingetõmbega läbi. Lõpplahendus oli üpriski ootamatu. Pani veidi erinevate teemade üle mõtlema, aga samas oli ka mõnus ajaviitelugemine, mis näitas Harglat võib-olla jälle veidi teisest küljest.
Oh, kuidas ma soovisin, et see oleks olnud pigem mingi 500-leheküljeline tellis Asgeri (ja miks ka mitte Gueni? või tema venna) seiklustest aurupungi maailmas Doanizarres. See Taanimaal ärkamise osa oleks mu poolest enne viimast 100 lehekülge võinud sel juhul täitsa olemata olla... Aga oli seal siis põhjuseks formaat, ideede või huvi puudus, see lugu lõppes peaaegu sama ruttu kui jõudis alata. Vahepeal muutus aga kõik kiiremini, kui lugedes tahtnud oleks. Nii et ühelt poolt oli raske raamatut käest panna, teisalt aga hakkasin seda neetud udulaama ka ise iga leheküljega järjest rohkem vihkama, soovides oma aega seal maailmas pikendada. Oeh. No sinna ta nüüd läks...
Tõesti põnev. Hargla fantaasial pole lõppu. Mõnus teetassi taga bussijaamas ootamise romaanikene. Tegelaste nimed oleks võinud küll olla veidikene lihtsamad, peas oli neid kuidagi keeruline lugeda/hääldada.
Olen üheaegselt tohutult tänulik, et selle raamatu kingiks sain, kuid ka väga väga pettunud, et ei saanud Asgeriga Doanizarre jääda. See külastus jäi tõesti liiga lühikeseks. Siinkohal olen nagu Asger. Mul on öelda nii palju, et ma parem ei ütle midagi. Doanizarre ON maailma parim linn!
Uskumatult haaravalt kokku pandud kahe pilli/rohu lugu. Isegi kui raamatu kolm viimast rida olin ära lugenud ja aimasin lõppu... Ikka oli üllatus varuks.
Hargla on suutnud alati kaasahaaravaid lugusid. Nii on ka sellega. Ulme faktor oli hästi läbi mõeldud ja tundus loogiline. Kahjuks oli lugu lühikesevõitu. Lõpplahendus oli ka kerge pettumus.
Taas üks paralleelmaailmaga lugu Harglalt (nagu Raudhammas). Huvitav ja põnev lugu, aga lõpp läks minu jaoks liiga ulmeliseks. :) Polnud päris minu maitse.