Vangist naasnud Villus võitlevad soov midagi ära teha, kihk uuega kaasa minna ja hirm muutuste ees. Kõrboja talu vajaks peremeest, kuid võtta on üksnes peretütar, kes tuleb linnast tagasi koju ja kavatseb ise talu pidama hakata. Anna näeb Villus võimalikku peremeest, Villu aga ei suuda otsustada ning pealegi on ta teinud lapse Eevile, malbele ja tagasihoidlikule tüdrukule, kes teda vaikse lootusega armastab. Nii ongi raamatu tegelased seatud olukorda, millest ei paista olevat kõiki õnnelikuks tegevat väljapääsu. Nende kirgede, kahtluste ja hingepiinade taustaks on Kõrvemaa küla oma alalhoidlikkuse ja umbusuga.
A.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Ma kahjuks enam ei mäleta, mis mõtteid ja emotsioone "Kõrboja peremehe" lugemine 17-aastases minus tekitas. Mäletan, et koolis me seda lugema ei pidanud (me pidime end ikka "Tõe ja õiguse" I ja V osast läbi närima, kui Tammsaaret käsitleti). Eks see oli ilmselt siis lihtsalt üks raamat paljude seas, mis sai toona läbi loetud, ja mingit erilist muljet minusse ei jätnud.
Kui nüüd uuesti Kõrboja ja Katku radadele rändama sattusin, siis sel korral saadud elamus oli hoopis midagi palju erilisemat. Kuidas mahub ühte teosesse korraga nõnda palju ilu ja kurbust? Kõik vastused ja valikud tunduvad korraga ju nii lihtsad ja samas ilmvõimatud. Ning nõnda jääbki tahte ja teo vahel olev viiv aina venima. Ja järsku on juba liiga hilja, et öelda teisele see üks lause, mis oleks muutnud kahe noore inimese saatust. Sest kahjuks omab see isegi viiv hiljem öeldud lause juba hoopis teistsugust efekti.
Ja see kõik leiab aset keset põhjala looduse poeetikat. Lindude rõkkamist täis kevadhommikud, valgeks jäävad suveööd ja punaste marjadega kaetud nõmm. Ma tean, et "Kõrboja peremeest" peetakse uusrealismi üheks avalöögiks 1920. aastate kirjanduses, kuid mina nägin enda ees ainult impressionistlike maastikke, mis olid täis kergust ja sära. Tõesti tore oli üle pika aja mööda neid tuttavaid radu jalutada. Kõrgete mändide all ja pikki järvekallast. Isegi üks suur sõbralik koer tuli vastu. Ehk on lõpuks aeg ka sammud Vargamäe poole seada. Oma viisteist aastat on ju juba mööda läinud. Ehk tõesti...
“Mis peremehe nimi on?” küsis Rein, et teist juttu teha. “Villu,” vastas perenaine. “Ikka Villu!” imestas Rein. “Ikka,” vastas perenaine. “Käib juba?” “Nii mis laksub,” ütles perenaine ja pani poisi põrandale. “Mujal käib, Kõrbojal jookseb,” lisas ta juurde. ——- kunagi põhikoolis seda lugedes tekkisid minus vaid negatiivsed emotsioonid, ettekujutlus aidast ja Villust. aga nüüd on kurbuses ka parajalt rõõmu. ühesõnaga tekitas palju rohkem tundeid, kui paar aastat tagasi. tõusis lemmikute sekka.
Mind on kaua häirinud, et keset mu yldist Tammsaare-vaimustust pole "Kõrboja" mulle miskit muljet jätnud ja nyyd lugesin yle ja näe kui hea. Peaks veel seitse-kaheksa aastat ootama, äkki jõuaks siis "Elu ja armastus" ka kohale.
Eelmistest Tammsaare lugemistest on juba jupp aega möödas ja ei saagi aru, miks nii pikk paus, sest lugemine oli puhas nauding! Hämmastas see delikaatsus, millega kirjanik oma tegelasi kirjeldab. Ta laseb rääkida tegelaste sõnadel ja tegudel ja see on nii sümpaatne. Sinna juurde Kõrvemaa loodus ja väga armas keelekasutus. Veidral kombel tundus see kõik kuidagi helge, mis siis, et lugu ise on täiesti klassikalise tragöödia mõõtu.
Tammsaare kirjutab nii üli-super-hästi igavatest eestlaste igapäevaasjadest ja mõtlemisest. Või õigemini teab, mida miljöökirjeldustes ja tegelaste omavahelisel suhtlusel toonitada, et see resoneeruks eestlaste olemusega.
Kuid ei saa mainimata jätta tunnet, nagu enamus meie kirjandusklassikat ongi üks suur hala ja igapäevaprobleemides kinni olemine. Seetõttu tekkis ka selle teosega vahepeal väga üheülbaline negatiive emotsioon (kui palju olmeprobleeme saab olla??), kuid viimased paar-kolm-neli-viis-kuus lehte muutis mu enda arvamuse kolmelt tärnilt viie peale.
Ühesõnaga mulle meeldis! Ärme vingu nii palju! Elu... on vaatamist väärt *Eagle Vision*!
Käsitlenud hiljuti Kadrioru Raamatukogus (e. Tammsaare muuseumis) ,,Kõrboja peremehe” teemat, oli mul see raamat tarvis lõpuni lugeda. Sain juba varem teada, kuidas raamat lõppeb, aga lõpp üllatas mind ikkagi. See, kuidas Tammsaare atmosfääri kirjeldab, aga siiski suudab kirjutada juttu nii, nagu see oleks igapäevane, on minu jaoks müstika. Nii on ka paljudel teistel 20. sajandi kirjanikel.
Raamat ja selle sisu mulle erilist muljet ei jätnud. Noh, raamatu lõpus nutta ikka sai, aga üldiselt on see nagu tavaline eestlaste klassika (seega, raamatud mis venivad ja venivad kuni alles viimase 70 lehe peale jõuab jutt ja mõte kohale), mida lihtsalt on VAJA läbi lugeda.
Eriti halba hinnangut siin ei tule, sest ma ei oska raamatu kohta midagi eriliselt halba öelda. Raamat on nagu on.
Kõrboja peremeest sai ka keskkoolis loetud, kui ma õigesti mäletan. Osad kohad olid justkui tuttavad küll, aga tunne, et võib-olla ajan ka mingi muu raamatuga sassi. Läheb preili tagasi Kõrbojale, kuna isa tahab selle temale anda, ainsale lapsele. Koos nad otsustavad, et jäävad sinna, ja nii asub preili siis Kõrbojale peremeest otsima. Ja ainus, keda ta tahab, on naabri Villu, kelle perega on neil pikalt juba probleeme olnud, mõlemad oma uhke mätsa otsas, ning samuti on Villu nüüd ka sant ja vigane. Peale selle, et ta ühe mehe on maha löönud ja selle eest vangi läks, on ta nüüd ka peaaegu pime ja ühe käetagi. Villul on ka juba väike lapsi Eviga, keda ta lubab ja lubab ära võtta, ent ei tee seda siiski. Lõpuks, kui ta siis palubki Villut tulla Kõrbojale, on sel tarvis oodata. Järgmisel päeval leitakse Villu lõpliku otsuse tehtuna, seda oma elu suhtes. Ei temale kõlba kuhugi. Aga vähemalt Kõrboja saab endale uue peremehe - Evi poja, kes samuti Villu nime kannab. Kõrbojale peab peremehe kasvatama, kuna ükski valmis mees sinna nähtavasti ei kõlba. Kuigi üsna morn lugu iseenesest, siis kuidagi tundus ta isegi kergemana Tammsaare tuntuimast Tõde ja õiguse sarjast, kus ainult viga ja viletsust ja surmani töötamisest justkui räägitakse.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Haarasin raamatu emakeelepäeval ja siis haaras see mind. Mõnikord tundub, et raamat ootab riiulis oma hetke ning kindlasti ei oleks see samamoodi mõjunud näiteks keskkoolis lugedes kui praegusel ajahetkel. Olen nii mõnigi kord öelnud, et igaühel on oma mure/raskus/taak, aga Tammsaare sõnastas selle vastupidi: "Igaühel oma õnn". Hästi oli kirja pandud ka lause sõna jõust: "Mitte see töö, mitte raskus, vaid sõnad, need söövad hinge seest."
Tammsaare sutskab sind kõige valusamatesse kohtadesse. Nii et sul ei hakka enese pärast valus, vaid teiste, maailma ja inimeste ja siis lõpuks natukene ikka enesest ka, kui suudad luua paralleele oma kogemustega, meenutada oma läbielamisi. Ta kirjutab nii et lugeja suudab kaasa elada ja leida vabandusigi inimesele, kes teise elu on võtnud. Või kui mitte vabandusi, siis põhjendusi. Paneb mõtlema küll et kes on need kes teevad ülekohut ja kas sõnad mitte valusamini ei taba, kui teodki? Kui oled aga juba andestanud inimesele kõik ta pahateod ja arvad teda üdini mõistvat, otsustab Tammsaare ta tappa nii et isa sõnad poja surnukeha leides on "esimene mehetemp tema elus" ja selle asemel et ema seepeale kohkuks või vaidleks ütleb too "Eks ma mõelnd kohe, mis see koer haugub siin". Kaob ära see kindlustunne et oled suutnud inimesi mõista, oled vaadanud nende tegude taha ja siis nii kergesti kaob kõik mida ise elus oluliseks pead. Ei mingit kaastunnet. Manipulatsioon lugejaga.