What do you think?
Rate this book
Lingvistika #3
Lindvistika ehk metsa see lingvistika
Lindvistika (ehk metsa see lingvistika) on raamat eesti rahva päikselisemast poolest, siinsete inimeste pöörastest uskumustest, omapärasest loodustunnetusest ja maagilisest kodutundest. Eestlane on omamoodi koduigatsuse maailmameister. Nende lummavate nähtuste seletamiseks on sündinud hulk isevärki hüpoteese, millesse uskumine on teraapilise iseloomuga.
240 pages, Paperback
First published January 1, 2015
17 people are currently reading
235 people want to read
About the author
Valdur Mikita
20 books32 followersSemiootik, esseist ja raamatu "Metsik lingvistika" autor Valdur Mikita kaitses 2000. aastal doktorikraadi semiootikas. Doktoritöö teemaks oli "Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias" - ehk teisisõnu loovusega seotud küsimused. Doktoritööga kaasas oli väike luuleraamatuke "Äpardumise rõõm", täis pigem loovuse- kui äpardumisrõõmsat keelemängu. Hiljem on tema sulest ilmunud veel luulekogu "Rännak impampluule riiki" (määratlus: impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist), Pärnu Turunduskonverentsi üllitatuna raamatuke "Kirsiõieturundus" ning keele ja kirja üle mõtisklev "Metsik lingvistika".
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
June 30, 2021
Nii, nagu eelminegi, on ka see raamat väga eklektiline. Algus on kuiv ja akadeemilisem- meeletult on võõrsõnu. (Ma ei tea, mis teema sellega on, et alati juhtun neid, mida peaks lugema e- raamatuna, et võõrsõnade leksikon, märkmete ja allajoonimise funktsioon oleks olemas; hoopis paberraamatuna...:))
keskel on Mikita taas oma sünesteesia teooriaga. Ja lõpp on hullutavalt vaimukas, ma naersin lausa pisarateni.
Raamatu struktuuri arvestades, võib arvata, et see osa nii popiks ja üldrahvalikuks, kui eelmine, ei saa. Kardetavasti väsib enamik lugejaid esimesel kolmandikul. Mu meelest on see osa ka natuke kuivem, rohkem on kordusi ja vähem uudseid hahaa- efekte.
Ma mõtlesin lugedes korduvalt, kes on selle raamatu sihtgrupp.
Vanem põlvkond?
Minu vanemate põlvkond olid need, kes katkestasid paigamälu. Kolisid ära kihelkonnast, kus esivanemad olid toimetanud 300 aastat. Ehk ka kauem, aga varasema kohta puuduvad kirjalikud tõendid. Toimetati 1-2 mõisamaa piires. Vahel toodi verevärskenduseks naine Lätist (nagu tänapäevalgi:)) või siis importis mõisnik teiselpoolt Võrtsjärve mõned uued elanikud. Mikita nimetab seda maagiliseks eluringiks. Minu vanemad olid viimased päris- maalased.
Jõululauas tuli sellest jälle juttu. Kõik need solgi-tuha-vee- seakartuliämbrid. Ema on köögis ja askeldab alles... Lõputu töö, mille eest, nagu Mikitagi mainib, põgenesid nad linna.
See raamat pakub neile ilmselt lõputult äratundmishetki. Nad mõtlevad sellele ajale tagasi heldimusega ja nostalgiaga, aga nad ei taha seda tagasi. Seda maailma enam pole.
Ma armastan ja mõistan nostalgiat kui tunnet. Seda, kui su hinges pigistab ja sa tajud aegade mööduvust. Mõeldes kõigile enne sind olnud inimestele, saad aru, et oled vaid pisike täpike kogu selles jadas.
Mina veel mäletan neid paiku ja kohti ja puid ja metsi. Minu laps enam mitte.
Ma ei saa seda raamatut soovitada ka noorematele- hiljuti avaldati uurimus, et tänapäeva lapsed ja noored, Y ja milleeniumipõlvkonnad, lausa kardavad metsa.
Minust pisut nooremad avaldasid Eesti ajaloo II köite, ehk siis tehes täpselt seda, millele Mikita viitab: me oleme täna keskendunud Euroopale, " me tahame ikka veel kõike teha " nii nagu teised", "nagu on kombeks tsiviliseeritud maailmas" ja ei oska seejuures õieti ise nimetada ühtegi eesti kultuuri unikaalset nähtust või omadust".
Mulle meeldib, kuidas Mikita toob välja perifeeria, piiririigi ja piirikoosluste eelised. Aga noored ei taha provintsi. Noored tahavad, et Eesti oleks keskus.
Need noored on unustanud meie esivanemate ja korilaste ellujäämisinstinkti. " Tavaline " toit on saatanast ja rikub tervist. Veganid on võõrdunud, uued eestlased. Sest biofiilia on eestlastel veres. "Taimed hingavad, järelikult on nemadki hingelised.". Ja nii nagu loomi peaks kasvatama, kohtlema ja tapma väärikalt, ei tohiks ka kapsasse või kartulisse suhtuda lugupidamatult. Surm on loomulik osa eluringist.
Meie põlvkond on see servapõlvkond. Kuna me mäletame, kuna meil on veel alles kodu- ja kodustatud metsad ja paigad, siis meie veel saaksime. Kuna meie põlvkonnas on veel kõne, nimede ja kommete järgi võimalik kindlaks teha lõuna - ja põhjaeestlased. Me oleme oma kodukohas veel "selle" tütred ja pojad.
Meie saaksime need kombed ja mälestused alles hoida.
Aga - miks? Kellele on vaja pärimusi. Neid teadmisi. Mälestusi. Konservatiivsust....
Mikita ja Kivirähk on mingis mõttes väga sarnased, osates kokku võtta eestlase peamised jooned, väärtused. Mõlemad on natuke hullud ja vaimukad.
Aga Kivirähk, laseb minna. Laseb sellel kõigel kaduda. Me õpime leiba sööma ja majades elama.
Mikita soovitab üht ja teist tulevate põlvede jaoks säilitada- miks? Kellele?
Ka tema tulevikunägemus ei kujuta rahvus- konservatiivset reservaati. Vastupidi, ta usub, et islamil ja ugri. mugril võib olla nii mitugi kokkupuutekohta. Ja kliimapõgenikest ei pääse me nii ehk naa.
Mikita põhjendab oma ettepanekuid kahe argumendiga: et vähem viriseda, end, kui rahvust pisendada ja rohkem keskenduda positiivsele, väärtuslikule. Selle, mida meil on ja teistel pole. Olla selle üle uhke.
Ja teine põhjus, mitte üritada sarnaneda Euroopaga, vaid leida oma eesti kultuuri unikaalsed jooned. Metsik Eesti, Roheline Eesti. Eesti on suurepärane introvertide kaitseala.
Ning jah. need argumendid on pädevad. EAS otsib just praegu Eesti lugu. Turunduse esimene reegel on: eristu. Aga kas Mikita lugudest on kasu maailmas, kus rahvuslus ei ole enam moes?
Maailm mida ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul.
Aga see selleks. Lisaks Eesti Loole on seal raamatus veel mitmeid põnevaid teemaarendusi, millest spetsid võiks kinni haakida.
Päris huvitav on hüpotees nn vanast ajust. Kuna lapsed ei kasuta enam " vana aju" ehk siis lõhnu, maitseid ja puudutusi, kas võib see olla põhjus, miks meil on nii palju rikutud psüühikaga lapsi?
Tema käsitlus eestlaste religioonist on lausa - vau! Kui oskaks ise nii hästi öelda:)
Eestlane " teab " justkui paljusid asju, kuid tal on väga raske öelda, kas ta neid ka seejuures "usub".
Eestlane ei ihka igavest elu, ta ihkab elu, mis ei oleks igav
Ma olen täpselt see eestlane, kellest Mikita räägib.
Väga raske on arvustada midagi, millesse sa ise usud ja mis kirjeldab täpselt sind.
Mis mõtet on otsida, kui me juba algusest peale teame, mida otsime
Loe edasi http://indigoaalane.blogspot.com/2015...
keskel on Mikita taas oma sünesteesia teooriaga. Ja lõpp on hullutavalt vaimukas, ma naersin lausa pisarateni.
Raamatu struktuuri arvestades, võib arvata, et see osa nii popiks ja üldrahvalikuks, kui eelmine, ei saa. Kardetavasti väsib enamik lugejaid esimesel kolmandikul. Mu meelest on see osa ka natuke kuivem, rohkem on kordusi ja vähem uudseid hahaa- efekte.
Ma mõtlesin lugedes korduvalt, kes on selle raamatu sihtgrupp.
Vanem põlvkond?
Minu vanemate põlvkond olid need, kes katkestasid paigamälu. Kolisid ära kihelkonnast, kus esivanemad olid toimetanud 300 aastat. Ehk ka kauem, aga varasema kohta puuduvad kirjalikud tõendid. Toimetati 1-2 mõisamaa piires. Vahel toodi verevärskenduseks naine Lätist (nagu tänapäevalgi:)) või siis importis mõisnik teiselpoolt Võrtsjärve mõned uued elanikud. Mikita nimetab seda maagiliseks eluringiks. Minu vanemad olid viimased päris- maalased.
Jõululauas tuli sellest jälle juttu. Kõik need solgi-tuha-vee- seakartuliämbrid. Ema on köögis ja askeldab alles... Lõputu töö, mille eest, nagu Mikitagi mainib, põgenesid nad linna.
See raamat pakub neile ilmselt lõputult äratundmishetki. Nad mõtlevad sellele ajale tagasi heldimusega ja nostalgiaga, aga nad ei taha seda tagasi. Seda maailma enam pole.
Ma armastan ja mõistan nostalgiat kui tunnet. Seda, kui su hinges pigistab ja sa tajud aegade mööduvust. Mõeldes kõigile enne sind olnud inimestele, saad aru, et oled vaid pisike täpike kogu selles jadas.
Mina veel mäletan neid paiku ja kohti ja puid ja metsi. Minu laps enam mitte.
Ma ei saa seda raamatut soovitada ka noorematele- hiljuti avaldati uurimus, et tänapäeva lapsed ja noored, Y ja milleeniumipõlvkonnad, lausa kardavad metsa.
Minust pisut nooremad avaldasid Eesti ajaloo II köite, ehk siis tehes täpselt seda, millele Mikita viitab: me oleme täna keskendunud Euroopale, " me tahame ikka veel kõike teha " nii nagu teised", "nagu on kombeks tsiviliseeritud maailmas" ja ei oska seejuures õieti ise nimetada ühtegi eesti kultuuri unikaalset nähtust või omadust".
Mulle meeldib, kuidas Mikita toob välja perifeeria, piiririigi ja piirikoosluste eelised. Aga noored ei taha provintsi. Noored tahavad, et Eesti oleks keskus.
Need noored on unustanud meie esivanemate ja korilaste ellujäämisinstinkti. " Tavaline " toit on saatanast ja rikub tervist. Veganid on võõrdunud, uued eestlased. Sest biofiilia on eestlastel veres. "Taimed hingavad, järelikult on nemadki hingelised.". Ja nii nagu loomi peaks kasvatama, kohtlema ja tapma väärikalt, ei tohiks ka kapsasse või kartulisse suhtuda lugupidamatult. Surm on loomulik osa eluringist.
Meie põlvkond on see servapõlvkond. Kuna me mäletame, kuna meil on veel alles kodu- ja kodustatud metsad ja paigad, siis meie veel saaksime. Kuna meie põlvkonnas on veel kõne, nimede ja kommete järgi võimalik kindlaks teha lõuna - ja põhjaeestlased. Me oleme oma kodukohas veel "selle" tütred ja pojad.
Meie saaksime need kombed ja mälestused alles hoida.
Aga - miks? Kellele on vaja pärimusi. Neid teadmisi. Mälestusi. Konservatiivsust....
Mikita ja Kivirähk on mingis mõttes väga sarnased, osates kokku võtta eestlase peamised jooned, väärtused. Mõlemad on natuke hullud ja vaimukad.
Aga Kivirähk, laseb minna. Laseb sellel kõigel kaduda. Me õpime leiba sööma ja majades elama.
Mikita soovitab üht ja teist tulevate põlvede jaoks säilitada- miks? Kellele?
Ka tema tulevikunägemus ei kujuta rahvus- konservatiivset reservaati. Vastupidi, ta usub, et islamil ja ugri. mugril võib olla nii mitugi kokkupuutekohta. Ja kliimapõgenikest ei pääse me nii ehk naa.
Mikita põhjendab oma ettepanekuid kahe argumendiga: et vähem viriseda, end, kui rahvust pisendada ja rohkem keskenduda positiivsele, väärtuslikule. Selle, mida meil on ja teistel pole. Olla selle üle uhke.
Ja teine põhjus, mitte üritada sarnaneda Euroopaga, vaid leida oma eesti kultuuri unikaalsed jooned. Metsik Eesti, Roheline Eesti. Eesti on suurepärane introvertide kaitseala.
Ning jah. need argumendid on pädevad. EAS otsib just praegu Eesti lugu. Turunduse esimene reegel on: eristu. Aga kas Mikita lugudest on kasu maailmas, kus rahvuslus ei ole enam moes?
Maailm mida ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul.
Aga see selleks. Lisaks Eesti Loole on seal raamatus veel mitmeid põnevaid teemaarendusi, millest spetsid võiks kinni haakida.
Päris huvitav on hüpotees nn vanast ajust. Kuna lapsed ei kasuta enam " vana aju" ehk siis lõhnu, maitseid ja puudutusi, kas võib see olla põhjus, miks meil on nii palju rikutud psüühikaga lapsi?
Tema käsitlus eestlaste religioonist on lausa - vau! Kui oskaks ise nii hästi öelda:)
Eestlane " teab " justkui paljusid asju, kuid tal on väga raske öelda, kas ta neid ka seejuures "usub".
Eestlane ei ihka igavest elu, ta ihkab elu, mis ei oleks igav
Ma olen täpselt see eestlane, kellest Mikita räägib.
Väga raske on arvustada midagi, millesse sa ise usud ja mis kirjeldab täpselt sind.
Mis mõtet on otsida, kui me juba algusest peale teame, mida otsime
Loe edasi http://indigoaalane.blogspot.com/2015...
January 23, 2018
Huvitaval kombel sattus Mikita kolmikust just see esimesena minu lugemisse, aga tore, et sattus, sest mida rohkem ma lugesin, seda enam kujutasin end ette samblikult samblikule hüppamas, kopsud metsaõhku täis. Ei saa salata, et raamatus oli toredust kindlasti ka seetõttu, et semiootika pole mulle võõras ja igale keerulisele sõnale vastet leida polnud vaja. Mikita käis sõnadega lõbusalt ringi – raamatu lõpus lausa niivõrd lõbusalt, et tahes-tahtmata mõtlesin, et pärast kirjutamist käisid tal sõrmed kokku nagu Mr. Burnsil ja üle huulte libises üks "excellent".
February 7, 2016
Raamat on eestlaste uskumusest, loodustunnetusest, kultuurist ja keelest. See on uurimus eestlase paigavaimust ja paigarahva elutundest. Eestlaste kultuuris on olulisel kohal mets. Mets on pühapaik ja metsaskäik on omamoodi kultuurisündmus.
Päris huvitav lugemine, nõuab süvenemist. Mõnda lõiku pidi mitu korda üle lugemine. Mulle meeldib Mikita huumorisoon.
Päris huvitav lugemine, nõuab süvenemist. Mõnda lõiku pidi mitu korda üle lugemine. Mulle meeldib Mikita huumorisoon.
August 9, 2023
Pole kunagi ükski tekst nii aeglaselt edenenud kui Mikita Lingvistika triloogia.
Mõttekäigul sabas püsimine oli paras meejaht ning ivani jõudmiseks vajas tekst ikka prajalt filtreerimist, aga vahest oli ka mõni mõte või väärtus lihtsalt nii sügav ja elementaarne, et tahtiski pikemalt seedimist.
Väga mõjus kontekst eestlaseks või lihtsalt inimeseks olemisele. Biofiilile nagu Piibel.
Mõttekäigul sabas püsimine oli paras meejaht ning ivani jõudmiseks vajas tekst ikka prajalt filtreerimist, aga vahest oli ka mõni mõte või väärtus lihtsalt nii sügav ja elementaarne, et tahtiski pikemalt seedimist.
Väga mõjus kontekst eestlaseks või lihtsalt inimeseks olemisele. Biofiilile nagu Piibel.
October 7, 2024
Laual on klaas veega.
Pessimist ütleb: "See on pooltühi."
Optimist: "See on pooltäis!"
Valdur Mikita: "Milline ürgne mõõdutunne peab küll olema selle klaasi täitnud, et see käivitab nagu nõiavitsaga meie mitmiktajulised instinktid. Metsiku teadvuse kiirendina toob see vaimusilma ette meie kultuurimälu sügavaimad kihistused. Ei liiga palju, ei liiga vähe, vaid just parasjagu, täpselt nagu korilaskütid pidid saaki isekeskis jagama, metsade külluse ja hõimu enesepiiramise vahel parimat tasakaalupunkti otsides. Eestimaa kui igakülgse piirimaa perifeersed põrkumised täidavad selle klaasi tunnetusega, millest lamestunud monoliitne maailmakultuur võib veel vaid und näha. Olgu see siis meie Nokia, meie viibe maailmale, meie kingitus liigtsivilisatsiooni eest põgenevale inimkonnale. Võib ehk isegi kujutleda, et see vesi siin pärineb mõnest sammalduma kippuvast endisaegsest kaevust, mille tõrkuv vinnamismehhanism toob higimulli otsaette ja kustutab steriliseerunud maailmakultuuri janu eheduse järele. See vesi on otsetee meie sisimasse peidetud ürgtunnetuse juurde, imetlegem seda, sukeldugem sellesse, hoidkem seda pinnal – see on põline müüdiaines, millel purjetab kodusadamasse meie pärisosa."
Pessimist ütleb: "See on pooltühi."
Optimist: "See on pooltäis!"
Valdur Mikita: "Milline ürgne mõõdutunne peab küll olema selle klaasi täitnud, et see käivitab nagu nõiavitsaga meie mitmiktajulised instinktid. Metsiku teadvuse kiirendina toob see vaimusilma ette meie kultuurimälu sügavaimad kihistused. Ei liiga palju, ei liiga vähe, vaid just parasjagu, täpselt nagu korilaskütid pidid saaki isekeskis jagama, metsade külluse ja hõimu enesepiiramise vahel parimat tasakaalupunkti otsides. Eestimaa kui igakülgse piirimaa perifeersed põrkumised täidavad selle klaasi tunnetusega, millest lamestunud monoliitne maailmakultuur võib veel vaid und näha. Olgu see siis meie Nokia, meie viibe maailmale, meie kingitus liigtsivilisatsiooni eest põgenevale inimkonnale. Võib ehk isegi kujutleda, et see vesi siin pärineb mõnest sammalduma kippuvast endisaegsest kaevust, mille tõrkuv vinnamismehhanism toob higimulli otsaette ja kustutab steriliseerunud maailmakultuuri janu eheduse järele. See vesi on otsetee meie sisimasse peidetud ürgtunnetuse juurde, imetlegem seda, sukeldugem sellesse, hoidkem seda pinnal – see on põline müüdiaines, millel purjetab kodusadamasse meie pärisosa."
April 2, 2024
Raamat nagu mets? Mingitel asjaoludel oli ta mul igiammu pooleli jäänud (ju uued ja pakilisemad lugemised tulid peale), aga kui ma nüüd poole pealt edasi lugesin, siis oli ikka täitsa piisavalt huvitav. Umbes nii huvitav, et ma hakkasin uuesti algusest vaatama, et kuidas ta siis algas. Ja nüüd sissejuhatuse valguses - olgu pealegi, mul jäigi teadmata, kas need Mikita mõtted põhinesid mingile faktilisele alusele või mitte. Nagu mets: mõne seene puhul jääbki teadmata, kas see oli nüüd sitaseen või kõlbas süüa. Koju viid ikkagi need seened, mille puhul oled veendunud nende söögikõlbulisuses.
See tärnide panemine meeldib mulle üha vähem. Võibolla oli rohkem tärne väärt. Võibolla neli. Võibolla isegi rohkem. Lihtsalt natuke teistsugused tärnid?
See tärnide panemine meeldib mulle üha vähem. Võibolla oli rohkem tärne väärt. Võibolla neli. Võibolla isegi rohkem. Lihtsalt natuke teistsugused tärnid?
September 26, 2025
Nautisin raamatust iga rida. Eestlane ongi väga keeruline tegelane, teda mõista või lahti seletada on samuti keeruline, võib jõuda omadega rappa või siis metsa.
May 30, 2016
Mikita-maailm võiks olla mõõdupuu, mille abil eestlust määrata. Selle järgi on Eesti nagu väike salajane võlumaailm, mida globaliseerunud pime pinnapealne ühiskond ei märka ja eestlased salapärased muinas-veidrikud oma imeliste uskumiste ja kommetega. Ma ei kujuta ette, et see raamat saaks ühtegi korilashingega inimest külmaks jätta. Mul on siiralt kahju, et see raamat on oma olemuselt tõlkimatu ja sisu poolest suuresti arusaamatu ükskõik millises võõrkeeles, sest just sellisena tahaks ma Eestit kõigile tutvustada. Igal juhul hingele pai ja naerulihastele tööd pakub see kõvasti!
February 13, 2020
Pärast sissejuhatust mõistsin, miks mulle eriti reisida ei meeldi. Pigem tõmbab mind mets. Olen ehtne eestlane.
February 22, 2016
ideed ja mõtted on sageli lennukad ja huvitavad. samas raamatut on väga raske lugeda, mõttekäik hüpleb ja eksleb ja keerutab. filoloogiatermineid pillatakse ka nagu varrukast.
July 25, 2021
Minu jaoks ehk õige natuke nõrgem kui "Lingvistiline mets", aga autori mõttemängud kõnetavad siiski endiselt ja tema keelekasutust naudin vägagi.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews