Selles teoses mõõdetakse Aega kui seesugust Rooma linna asutamisest ning sündmused rulluvad meie maailma mõistes kusagil retrohõngulistes 1920. aastates. Euroopa on feodaalselt killustatud, ristiusku pole olemas ja võlukunst ning igasugu hermenautilised teadmised on laialt levinud. Euroopa äärel asub Maavalla vaba riik, mida võib ette kujutada kui mütoloogilisest Muinas-Eestist virgunud maad, kus segunevad talupojatarmukus, vanarahvatarkus ja tärkavad kodanlikud kombed. Süvahavva Koulu on Maavalla kuulus rahvalaulik, poeet, arbuja ja vahest ka salakuulaja. French on tema ustav ori, endine Burgundia pisisuli, võltsimise ja ümberriietumise geenius, kes on jäänud Tarbatusse elama ja peab seal «Burgundia Krooni» nimelist restorani ning üritab võita oma armastatu, endise libahundi Nelli kätt ja südant. Lihtne see aga pole, sest Kurjal Saatusel on Frenchi jaoks varus järjekordne salakavaluste salvo. Lisaks vabamüürlikule salaorganisatsioonile «Dagoberdi Leegion» peavad French ja Koulu nüüd rinda pistma veel palju kohutavamate ja isegi üleloomulike jõududega nagu Tarbatu karsklaste, teaduskonverentsile saabuvate semiootikute ja ühe päris ehtsa praktiseeriva luupainajaga. Ja lavale astub rohkelt uusi tegelasi, teiste seas kallistamiskalduvusega postikuller Pascal, flegmaatiline põder Aivar, rahvusvaheliselt tunnustaud reumaatik-semiootik Guillermus Gulliver, sortsinduse autoriteet Lestasääre Kiuru ja regilaulu äss Värakupalu Maano...
Naljategemine Harglale ei sobi, kohati ikka liiga punnitatud killurebimine või muidu kuidagi kahtlane ja vahel isegi suisa tüütu. Puhas selline slapstic huumor koos jalga perse ja allapoole vööd naljadega. Tegelastel-tegevuskohtadel polnud enam ka esimese teose uudsust, aurupunki oli napilt ja kohati lipsasid sisse väga moodsad terminid nt nagu "klaasvill" ja "kile".
Selles raamatus on kolm lugu. Esimene neist ei meeldinud mulle üldse, teine oli okei, kolmas oli juba päris tore.
Minu maitse jaoks natuke liiga palju seksuaalseid nalju ja French on kohati liiga suli ja käib närvidele. Aga vast võtan ikka järgmise raamatu ka käsile, iseenesest on nad ju vahvad! :D
Pärast esimest osa, mis oli väga õnnestunud, oli väga pettumustvalmistav nii piinlikku jura lugeda. Kõik, mis esimeses osas oli kihvt, oli nüüd teises osas ära rikutud. Ponnistatud ja punnitatud naljad, mis võrreldes eelmise osaga ületasid täpselt selle piiri, mida ei oleks tohtinud teha. Lisaks pole ma siiamaani veel kordagi tundnud, et Koulu oleks mingi reaalne karakter, tundub pigem nagu selline lavakujundus olevat. Teise tähekese andsin puhtalt selle eest, et "Sekeldused semiootikutega" püsis veel enam-vähem koos, kuid seegi tuli pika hambaga.
Tuttavaks saanud tegelased on tagasi järgmises lõbusas loos. Algab rahulikus tempos ja see on üks nendest raamatutest, kus oluline pole kiire tegutsemine ja pinge - oluline on teekond ise. Põnevuse ootajatele saab öelda, et poole raamatu pealt lisandub ka mõrva-müsteerium. Lõpu poole saab lisaks teada, millist segadust suhetes võib üks raamatukoguhoidja põhjustada.
Suhteliselt nõrk teos, mida esimesega ei anna eriti võrrelda. Tegelased olid tüütud ja situatsioonid, kus keegi tegelastest satub valel ajal valesse kohta ja tõlgendab sealjuures pealtkuuldut valesti ei olnud põrmugi naljakad. Keskmine lugu, "Sekeldused semiootikutega" oli kõige parem ja meenutas isegi mõnevõrra Melchiori-sarja. Ülejäänud situatsioonikoomikaga oli Hargla selgelt üle pingutanud. Sellest kõigest on ääretult kahju, sest Frenchi ja Koulu maailm on tegelikult ääretult fantaasiarohke ja esimene raamat väärt ka kiidusõnu.
Nalja nabani ja mõned kohad ikka päris diibid ka. French on päris kindlasti mu lemmiktegelane. Ja kui nüüd mõelda kõigi nende tegelaste peale, keda me larpil mängisime, siis... Ge-ni-aal-ne.