What do you think?
Rate this book
Lauri ja Kaie kummaline matk
147 pages, Hardcover
First published January 1, 1964
5 people want to read
About the author
Iko Maran
19 books2 followerswas an Estonian playwright and children's book author.
Maran was born in Pskov to ethnic Estonian parents. His father was killed in the First World War. His family left Russia in 1922 for the newly independent nation of Estonia, settling in the town of Härgla in the parish of Juuru. Maran went to high school in Tallinn, and studied at the University of Tartu from 1936–1940. During the German occupation, he scraped by on odd jobs.
During the latter half of the 1940s he was an employee of Eesti Raadio, and later worked as a literary director at various Tallinn theaters, including the Estonian Drama Theatre. He joined the Estonian Writers' Union in 1958 and the Estonian Theater Association in 1967.
Maran began his literary career in partnership with Bernhard Lülle. Under the collective pseudonym of Lall Kahas, they authored a drama, The Burning Car ('Põlev alus'), which premiered in Valga in 1946. It appeared in printed form in the same year, and the duo went on to write further plays both for children and adults.
In 1949 the pair wrote their first children's book, Friends ('Sõbrad'), which would be followed by three more. Their books were credited with "broadening the horizons of reading for Estonian children", perhaps because they showed pre-Soviet Estonia in a positive light, a rarity in the Stalinist era.
After 1964, Maran wrote independently and published his works under his own name. His greatest success came with the fairy-tale Londiste, Real Name Phant ('Londiste, õige nimega Vant', 1972) and its sequel Hot Ice Cream ('Tuline jäätis', 1976).
In 1974 he was awarded the Juhan Smuul Prize, the State Prize of the Estonian SSR, for his contributions to children's literature.
Maran was born in Pskov to ethnic Estonian parents. His father was killed in the First World War. His family left Russia in 1922 for the newly independent nation of Estonia, settling in the town of Härgla in the parish of Juuru. Maran went to high school in Tallinn, and studied at the University of Tartu from 1936–1940. During the German occupation, he scraped by on odd jobs.
During the latter half of the 1940s he was an employee of Eesti Raadio, and later worked as a literary director at various Tallinn theaters, including the Estonian Drama Theatre. He joined the Estonian Writers' Union in 1958 and the Estonian Theater Association in 1967.
Maran began his literary career in partnership with Bernhard Lülle. Under the collective pseudonym of Lall Kahas, they authored a drama, The Burning Car ('Põlev alus'), which premiered in Valga in 1946. It appeared in printed form in the same year, and the duo went on to write further plays both for children and adults.
In 1949 the pair wrote their first children's book, Friends ('Sõbrad'), which would be followed by three more. Their books were credited with "broadening the horizons of reading for Estonian children", perhaps because they showed pre-Soviet Estonia in a positive light, a rarity in the Stalinist era.
After 1964, Maran wrote independently and published his works under his own name. His greatest success came with the fairy-tale Londiste, Real Name Phant ('Londiste, õige nimega Vant', 1972) and its sequel Hot Ice Cream ('Tuline jäätis', 1976).
In 1974 he was awarded the Juhan Smuul Prize, the State Prize of the Estonian SSR, for his contributions to children's literature.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
September 4, 2021
järjekordne lapsepõlvelemmik, mida nüüd täiskasvanupositsioonilt üle lugedes muudkui imetlen, kui meisterlikult ta ikkagi kirja pandud on. tegu on laste teadusraamatuga, mis pea 50 aastaga pole praktiliselt üldse vananenud!
lugu lühidalt: lapsed seiklevad mikroskoopilises maailmas, muutununa alguses tuhat ja siis veel tuhat korda väiksemaks. kohtutakse ja vesteldakse tolmu, kärbse, raamatukoi, ämbliku ja siis ka bakterite ja viirustega. selleks ajaks, kui vanemad kinost koju jõuavad, on seiklus õnnelikult läbi :)
noort lugejat Maran ei alahinda ja ausalt öeldes on siin täitsa palju detaile, millest 10-aastasena (umbes vist sihtgrupp sellele loole? peategelane Lauri käib viiendas klassis, väike õde Kaie on nelja-aastane) täitsa üle vaatasin või neid lihtsalt ilukirjanduslikuks-ulmeliseks pidasin (kogu see lendamine näiteks). praeguste füüsika-, keemia- ja bioloogiateadmiste varal vaatan, et kõik klapib ja miski pole ilmaasjata - just nii peaks maailm paistma ja tunduma, kui oled nii pisike. lõpu poole, kui juba rakutasandil ringi jalutatakse, halastab autor/näärivana ja paneb asjadele sildid juurde, aga alguse osas ma ei teagi, kas oodatakse, et laps ise punktid ühendab või oleks ikkagi abi väiksest arutelust. (mulle endalegi võiks keegi üle seletada, miks seal suhkrutera kõrval nii kerge liugu lasta oli ja kukkumine üldse haiget ei teinud. tundub intuitiivselt õige, aga tegelikult ma vist ikkagi ei tea.)
lisaks on see minu meelest suhteloona ka väga veenev, st ma olen eluaeg väga kaasa elanud vanema venna meeleheitele noorema õe kantseldamise vajaduse ja keerukuse üle (kõik need olukorrad, kus Lauri üritab Kaiet veenda argumendiga, et mis küll ema ütleb, kui sa äa kaod/haigeks jääd/jne, ja jõmpsikas vastab elutargalt, et ema ütleb: Lauri, miks sa väikese õe järele ei vaadanud! yup. teame seda tunnet.) ühesõnaga, isegi kui füüsika ja bioloogia kõrgelt üle pea lendavad, on see ikkagi täiesti äge lastelugu ühest maagilisest seiklusest, ja kui see kordustrükis välja antaks, siis mina ostaks ja kingiks seda lahkelt igale tuttavale lapsele.
(igaks juhuks muidugi võiks ekspert üle vaadata, et äkki mõne detaili on teadus nüüdseks ümber nimetanud või üle täpsustanud. aga nt näärivana ma jätaks küll rahumeeli selleks, kes ta on, nii nunnult vanaaegne. nagu ka pealkiri, mille osas juba kaheksakümnendatel mõtlesin, et on vast iidne keelekasutus, sellises kontekstis "matk" öelda, praegu oleks pigem "reis" või "retk" vist.)
lugu lühidalt: lapsed seiklevad mikroskoopilises maailmas, muutununa alguses tuhat ja siis veel tuhat korda väiksemaks. kohtutakse ja vesteldakse tolmu, kärbse, raamatukoi, ämbliku ja siis ka bakterite ja viirustega. selleks ajaks, kui vanemad kinost koju jõuavad, on seiklus õnnelikult läbi :)
noort lugejat Maran ei alahinda ja ausalt öeldes on siin täitsa palju detaile, millest 10-aastasena (umbes vist sihtgrupp sellele loole? peategelane Lauri käib viiendas klassis, väike õde Kaie on nelja-aastane) täitsa üle vaatasin või neid lihtsalt ilukirjanduslikuks-ulmeliseks pidasin (kogu see lendamine näiteks). praeguste füüsika-, keemia- ja bioloogiateadmiste varal vaatan, et kõik klapib ja miski pole ilmaasjata - just nii peaks maailm paistma ja tunduma, kui oled nii pisike. lõpu poole, kui juba rakutasandil ringi jalutatakse, halastab autor/näärivana ja paneb asjadele sildid juurde, aga alguse osas ma ei teagi, kas oodatakse, et laps ise punktid ühendab või oleks ikkagi abi väiksest arutelust. (mulle endalegi võiks keegi üle seletada, miks seal suhkrutera kõrval nii kerge liugu lasta oli ja kukkumine üldse haiget ei teinud. tundub intuitiivselt õige, aga tegelikult ma vist ikkagi ei tea.)
lisaks on see minu meelest suhteloona ka väga veenev, st ma olen eluaeg väga kaasa elanud vanema venna meeleheitele noorema õe kantseldamise vajaduse ja keerukuse üle (kõik need olukorrad, kus Lauri üritab Kaiet veenda argumendiga, et mis küll ema ütleb, kui sa äa kaod/haigeks jääd/jne, ja jõmpsikas vastab elutargalt, et ema ütleb: Lauri, miks sa väikese õe järele ei vaadanud! yup. teame seda tunnet.) ühesõnaga, isegi kui füüsika ja bioloogia kõrgelt üle pea lendavad, on see ikkagi täiesti äge lastelugu ühest maagilisest seiklusest, ja kui see kordustrükis välja antaks, siis mina ostaks ja kingiks seda lahkelt igale tuttavale lapsele.
(igaks juhuks muidugi võiks ekspert üle vaadata, et äkki mõne detaili on teadus nüüdseks ümber nimetanud või üle täpsustanud. aga nt näärivana ma jätaks küll rahumeeli selleks, kes ta on, nii nunnult vanaaegne. nagu ka pealkiri, mille osas juba kaheksakümnendatel mõtlesin, et on vast iidne keelekasutus, sellises kontekstis "matk" öelda, praegu oleks pigem "reis" või "retk" vist.)
December 20, 2017
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2017/1...
40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. Üks selline on Iko Marani ulmeline lasteromaan "Lauri ja Kaie kummaline matk". Õieti mäletan ma seda vanaema riiulilt. Enamik lasteraamatuid on seal eraldi riiulis, kuid see on muude raamatute vahel. Ma piilusin seda mitu korda, enne kui ükskord lugema hakkasin. Mäletan, et oli kummaline, kentsakas, ajas naerma ja meeldis.
Lauri on väikese õe Kaiega üksi kodus, kuid tal pole õega mänguks aega. Nimelt sai poiss kingiks mikroskoobi ning palju põnevam on sellega igasuguseid pentsikuid ja eriskummalisi esemeid uurida. Ühtäkki on õde aga kadunud. Näärivanalt saadud salasõna abil on ta muutunud mikroskoopiliseks. Lauril ei jää muud üle kui talle Mikroskoopiasse järgi minna. Tagasi normaalmõõtu saamiseks on neil vaja leida kõige väiksem olend. Alguses otsivad nad teda putukate seast, kuid siis kasutavad uuesti salasõna ning satuvad bakterite maailma. Lapsed kohtavad oma matkal kõiksugu kummalisi tegelasi.
"Lauri ja Kaie kummaline matk" on tore raamat, absurdne ja õpetlik. Maailmakirjandusest meenutab see muidugi Lewis Carrolli romaani "Alice Imedemaal", kus peategelane samuti kasvab ja kahaneb ning kõiksugu veidraid tegelasi kohtab. Täna sain ma raamatust muidugi palju paremini aru kui kümmekond aastat tagasi. Teadsin näiteks kohe, et Hapupiimameister peab piimhappebakter olema. Ajaga on asjad ka muutunud, sest Streptococcus lactis on ümber nimetatud kui Lactococcus lactis. Raamat pakub tegelikult neid teadmisi ka ise, kui Lauri Näärivana palub, et too asjadele sildid külge paneks, sest tema ei tea, mis need on.
Minu lemmikkoht raamatus oli Lauri ja Kaie põgenemine botuliinuse bakterite eest. Lapsed leidsid kaitset rohekashallis metsas, kus nad puu otsa ronisid. Bakterid asusid puid raputama ning need murdusidki. Tegelikult ei olnudki need üldse puud vaid hallitusseened, mis murdudes vabastasid penitsilliini. Võite arvata, mis bakteritest penitsilliinisajus sai.
Mulle "Lauri ja Kaie kummaline matk" meeldis ning arvan, et sellest võiks tulla veidi ajakohastatud kordustrükk. Raamat annab vahvalt aimu, mis toimub mikromaailmas, mis inimest igapäevaselt ümbritseb.
40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. Üks selline on Iko Marani ulmeline lasteromaan "Lauri ja Kaie kummaline matk". Õieti mäletan ma seda vanaema riiulilt. Enamik lasteraamatuid on seal eraldi riiulis, kuid see on muude raamatute vahel. Ma piilusin seda mitu korda, enne kui ükskord lugema hakkasin. Mäletan, et oli kummaline, kentsakas, ajas naerma ja meeldis.
Lauri on väikese õe Kaiega üksi kodus, kuid tal pole õega mänguks aega. Nimelt sai poiss kingiks mikroskoobi ning palju põnevam on sellega igasuguseid pentsikuid ja eriskummalisi esemeid uurida. Ühtäkki on õde aga kadunud. Näärivanalt saadud salasõna abil on ta muutunud mikroskoopiliseks. Lauril ei jää muud üle kui talle Mikroskoopiasse järgi minna. Tagasi normaalmõõtu saamiseks on neil vaja leida kõige väiksem olend. Alguses otsivad nad teda putukate seast, kuid siis kasutavad uuesti salasõna ning satuvad bakterite maailma. Lapsed kohtavad oma matkal kõiksugu kummalisi tegelasi.
"Lauri ja Kaie kummaline matk" on tore raamat, absurdne ja õpetlik. Maailmakirjandusest meenutab see muidugi Lewis Carrolli romaani "Alice Imedemaal", kus peategelane samuti kasvab ja kahaneb ning kõiksugu veidraid tegelasi kohtab. Täna sain ma raamatust muidugi palju paremini aru kui kümmekond aastat tagasi. Teadsin näiteks kohe, et Hapupiimameister peab piimhappebakter olema. Ajaga on asjad ka muutunud, sest Streptococcus lactis on ümber nimetatud kui Lactococcus lactis. Raamat pakub tegelikult neid teadmisi ka ise, kui Lauri Näärivana palub, et too asjadele sildid külge paneks, sest tema ei tea, mis need on.
Minu lemmikkoht raamatus oli Lauri ja Kaie põgenemine botuliinuse bakterite eest. Lapsed leidsid kaitset rohekashallis metsas, kus nad puu otsa ronisid. Bakterid asusid puid raputama ning need murdusidki. Tegelikult ei olnudki need üldse puud vaid hallitusseened, mis murdudes vabastasid penitsilliini. Võite arvata, mis bakteritest penitsilliinisajus sai.
Mulle "Lauri ja Kaie kummaline matk" meeldis ning arvan, et sellest võiks tulla veidi ajakohastatud kordustrükk. Raamat annab vahvalt aimu, mis toimub mikromaailmas, mis inimest igapäevaselt ümbritseb.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews