Viimane lusikas

by Kristi Küppar

Ühel hetkel otsustab elurõõmus ja kaootiline Katariina võtta ette retke oma minevikku. Selleks ostab ta supermarketist seitse lusikat ning otsib üksteise järel üles kõik paigad, kus ta kunagi elanud on, et nende praeguste asukatega lusikavahetust teha. Ta ei oska aga aimatagi, kui sügavale maetud saladusteni see teekond teda lõpuks viib…

Kristi Küppari auhinnatud debüütromaan räägib rasketest asjadest imeliselt sähviva, samas mõistva kergusega, ning mahlakas huumor ei jäta tema tegelast maha ka kõige muserdavamates olukordades.

144 pages, Hardcover

Published November 1, 2025

Reviews

[Mariann · Rating 4 out of 5]

https://www.hyperebaaktiivne.ee/2026/...

Kristi Küppar "Viimane lusikas" näitab, kuidas teelusikaga on võimalik sügavaid saladusi välja kaevata. Absurdne sisukirjeldus naisest, kes heast peast oma kunagistesse elukohtadesse lusikaid läheb vahetama, kohe kutsus lugema. Nagu "Väikelinna biit", märgiti ka see romaan ära kirjanike liidu romaanivõistlusel.

Tänapäev, Eesti. Katariina on terve elu ühest kohast teise pendeldanud, ikka ajab miski teda edasi liikuma. Viiskümmend juba täis, otsustab naine härjal sarvist haarata ja endast paremini sotti saada. Käidud teele tagasi vaatamiseks otsustab ta külastada kõiki oma kunagisi elukohti ja millegipärast tundub oluline igaühest lusikas kaasa võtta. Niisiis ostab naine vahetuseks 7 teelusikat. Nendega varustatult suundubki ta kohti läbi käima ning otsima vastuseid küsimustele, mida ta esitada ei oska.

Kui pühendused raamatutes ununevad enamasti hetkega, siis on üks, mis püsib meeles - kõigile majadele, kus olen kunagi elanud (Jenny Eclair "Mälestuste toad"). Katariinalt ei maksa selles vaimus meenutusi oodata. Ei moodustu kristallselget ajatelge, kus ja kellega ta elas. Ei ole nostalgitsemist, kuidas kunagised elukohad on muutunud. Jalg ei pea üle lävegi astuma, et lusikavahetus saaks tehtud. Naine mainib möödaminnes, kuidas pani siin ülikooli ajal hullu või ootas seal last, ja liigub siis juba edasi. Esimesed lusikad vahetavad kibekiirelt omanikku, kuid hoog raugeb murrangulisemate kohtadeni jõudes.

Esmatutvusel ei tundunudki peategelane nii peast segi, kui eesolevale retkele mõeldes võiks oodata, ainult pisut veider. Miks ta kooris end emale külla minnes aluspesu väele?! Mõrad ilmnevad tasahilju, kuni järsku on ta kuskile mõttesohu eksinud. Mustast august välja ronimiseks kulub aega ja kannatust, ent viimased vahetamata lusikad hoiavad pinget. Lõpuks logiseb kõik oma kohale ja hetkeks lõi täitsa pahviks. Just see, et raamat oli napp, kohad libisesid mööda, andis lõpule kaalu ja tähelepanu, mida see vajas. Kõigest sellest oleks saanud kirjutada palju paksema raamatu, aga mul on hea meel, et Kristi Küppar seda ei teinud. Kogu minevikurännak ajendas pikemalt mõtisklema, milliseid küsimusi esitada, kuni on olemas, kellelt neid küsida, sest kui hiljem möödanikku kaevuda, pole vastuseid kuskilt võtta.

Kokkuvõttes on "Viimane lusikas" mõnusalt ebatraditsiooniline nii tegelaste kui ka kummaliste juhtumiste poolest. Kui meeldib kaardil näpuga järge ajada, siis seda saab ka teha, sest lusikajaht väisab tuttavaid paiku üle Eestimaa.

PS! Raamatus on mitu toredat kassi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Trude T. · Rating 4 out of 5]

Katariina (tunnistan, mulle ei jäänud lugedes peategelase nimi üldse meelde, praegugi pidin selle üle kontrollima) otsustab ühel hetkel osta supermarketist tutikad lusikad ja külastada kõiki oma eelmisi elukohtasid, soovides igast kodust saada uute elanike käest vahetuseks üks vana lusikas. Esialgu ma ei taibanud, mis mõttega ma seda veidra tegelase veidravõitu elu ja käimisi lugema pean. Üks nadinunnadi ajas teist taga. Aga siis tuli lõpp, korralik puänt ja kogu loo dramaatilisus jõudis kohale. Väga osavalt tehtud! 👏

[Katariina · Rating 1 out of 5]

Mul on nii palju öelda, et ma ei oska isegi midagi öelda.
Lühidalt:
- kogu lugu on üsna veider
- dialoogid mõjusid ebaloomulikult
- ema ja poja suhe oli väga imelik

[Hipp · Rating 4 out of 5]

(Loi võrokeelist raamatut) See oll peris äge lugu, kuigi tegeläse maailm oll' veidükese võõras ja kuigimuudu vastamiilt tollõst arvo saiaq - meheq, pojaq, kassiq, kohv... No a tuu oll' iks suguvõsa lugu ja või-ollaq suguvõsa armastust ja lugu olõs kah inne raamadu lõppu tahtnu inämb teedäq saiaq. A no lõpp oll' jälleki põnnõv ja liigutav.

[Piret · Rating 3 out of 5]

Sisututvustus tekitas huvi lugeda ja lõpplahendus meeldis väga, aga osades kohtades kippus lugu venima ja minu maitse jaoks olid osad dialoogid mõttetult pikad, mistõttu kadus kohati loodud pinge. Ehk ootasin ka mõningaid vastuseid natuke rutemini kui alles viimastes peatükkides.

[Kadi · Rating 5 out of 5]

... 'Sama pere seitse last räägivad seitse erinevat lugu – ja keegi ei valeta.'

[M van Someren · Rating 4 out of 5]

Mõjus ja meeldejääv, tõsine, painav, kuid samas mänguline. Üks meeldejäävamaid viimasel ajal loetud raamatuid trauma kohta.

[Eha Altmäe · Rating 5 out of 5]

väga mõnus lugemine. peategelane kaevub oma minevikku ja lõpuks saabub ka selgus. autori väga hea debüüt. soovitan lugeda.

[Kätlin · Rating 3 out of 5]

Hea lõpp ei kompenseerinud, kui tüütu oli seda lõppu oodata.

[Sõber · Rating 4 out of 5]

Mulle meeldis raamatu lusika kontseptsioon – alguses olin veidi segaduses, kuid see muutis loo huvitavaks ja teistsuguseks. Lühikesed peatükid tegid lugemise kergeks ja sujuvaks, ning kogu raamat oli pigem kompaktne.

Mulle meeldis väga Ain’i karakter, kannatlik ja hoolitsev, läbi tema tuli raamatusse rohkem soojust ja inimlikkust.
Lõpp oli minu jaoks ootamatu, aga just selline, mis tegi kogu lugemiskogemuse väärtuslikuks.