Otsides kodumaist raamatut "Raamat Eesti auks" jõudsin Tahtamaani ning olin meeldivalt üllatunud. Raamat on kirjutatud üsna mõnusa huumoriga ning ladusalt loetav. Aegajalt tekkis ainult kahtlus - kas peategelane on tõesti kuuekümnendates eluaastates või pigem paarkümmend aastat noorem?
Raamatu olemust annavad üsna hästi edasi mõned tsitaadid:
Kui hr Aabel Haljand soovib enda maa tagastamismenetlust kiirendada, siis selgub talle üllatuslikult, et selleks tuleb altkäemaksu maksta.
„Mul polnud ju pisimatki aimu, kui palju tuleks niisuguse vastutuleku eest siinmajas altkäemaksu maksta? Hetkel oli sajakroonine sinine Koidula vabariigi suurim rahatäht... Järgmine oli viiekümnene Tobias.. „Mu isamaa on minu arm“ ja „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete..“ Tähendab, k u i mitu korda peaksin ma Isamaad ja Jumala vaimu sesse sitasesse ümbrikku toppima, et Tahtamaa mulle tagasi antaks - ?“
* * *
Vasakpoolses garaažis seisis mingi harjumatult madal hõbedane loom, kaheistmeline „Sport – Lancia“, milletaolist ma polnud Tallinnas vist veel silmata jõudnudki. Teise, parempoolse boksi auto oli viieukseline hiiglakõrge just nagu jämedatest raudplekkvorstidest kokku keeratud „Landrover“ - nii et ma otsustasin: normaalseteks vajadusteks kasutamiskõlbmatu nii üks kui teine.
Härra Aabeli mätta otsast on kõik tänapäevased autod vast kasutuskõlbmatud – küll liiga madal, küll liiga kõrge. Raamatu lõpp muutub aga mõtlikumaks, kuna ka hr Aabel on saanud tunda küüditamise mõjusid.