Om en ung homoseksuel ester, der ihærdigt forsøger at blive en god diplomat. Men efterhånden går det op for ham, at hans natur er uforenelig med diplomatiet. I Spanien og Portugal kommer han ud for oplevelser, der ændrer hans liv totalt.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly. Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
“Aga ta jõuab näha ainult seda, kuidas surilinade valevus kaante alla kaob ja selle hetke jooksul jõuab ta veel näha - ja ta on selles täiesti kindel, kuigi seda näha on peaaegu võimatu ja kuigi ta sellest kellelegi rääkida ei kavatse -, et väikestele kokkupandud kätele, vahajatele sõrmenukkidele, mis oma värvi poolest vaevalt eristuvad linadest, laskub just enne kaane langemist üks suur valge liblikas, hiigelsuur ja lumivalge, aga selgete mustade tiivasoontega. Paneb tiivad kokku ja lööb lahti, ja siis langeb kirstukaas ja kohe selle järel langevad kirstukaanele esimesed rasked vihmapiisad - nagu oleks liblikas veel viimasel minutil vihma eest varju lipsanud.”
Ma olen Õnnepalu päris palju lugenud. Mulle tundus, et selles teooses kajas väga palju "Flandria päevik" noote. Aga ma ei leidnud endale midagi. Sōnad olid ilusad, lugu ka, aga järelikult minu jaoks vale aeg.