Härjasoo hingevaras

by Lille Roomets

Ado Luuk töötab 1905. aastal urjadniku ehk tollase politseiametnikuna Lõuna-Eestis. Lasterohke perekonna pea on enda arvates elus näinud kõike, kuid pärast Verist Pühapäeva määratakse talle abiliseks hoopis uute kommete ning meetoditega Max Rawell, kes toob endaga kaasa isegi jäljekoera. Koos peavad nad lahendama salapärast Härjasoo hingevarga juhtumit, kui Abja ning Mõisaküla kandis hakkab keegi tittesid näppama.

208 pages, Paperback

Published May 29, 2024

About the author

Awards
"Üks väike valge tuvi" 2018 YA Novel Competition Winner , Tänapäev
"Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane" 2019 Children's book competition "My First Book" Winner, Tänapäev, ELK, Täheke ·
"Mina ja August" 2022 Historical Novel Competition Honorable Mention, Hea Lugu
"Mina ja August" 2023 longlisted for Book of the Year, Rahva Raamat ·
"Härjasoo hingevaras" 2024 Crime Novel Competition Winner 2024, Tänapäev
"Härjasoo hingevaras" 2024 longlisted for Book of the Year, Rahva Raamat
"Mina ja August" 2023 Hea noorteraamat, Lastekaitse Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus
"Mina ja August" 2024 White Raven Award, International Youth Library

Reviews

[Helena · Rating 4 out of 5]

Ma kahjuks ei ole suuremat sorti ajaloo ekspert ehk ma ei oska öelda, kas kõik need raamatus mainitud vihjed ajaloolistele sündmustele ka täppi said, aga mingil põhjusel tundus, et asi on õige :)
Vähemalt rongid Tartuni liikusid tollal kindlasti, urjadnikud olid tõepoolest korravalvurid, vihjed lähenevatele ülestõusudele kenasti olemas ja Peterburi Verine Pühapäev mainitud. Lõppude lõpuks on see rohkem toimetaja mure neid faktilisi täpsusi otsida, minul jäi üle vaid nautida lugemist.
Autor oli igal juhul tabanud ideaalse tasakaalu detektiiviloo ning huumori vahel, raamat hoidis kenasti kütkes just eelkõige tänu viimasele ja pani korduvalt itsitama. Aitäh Lille, loodan Luuki ja Rawelli uurimiste kohta veel tulevikus lugeda ehk palun järge!!!

[Mariann · Rating 3 out of 5]

http://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/1...

Lille Roomets "Härjasoo hingevaras" räägib 1905. aastal Lõuna-Eestis toimuvatest titeröövidest ja uue abilisega urjadnikust, kes juhtumit lahendama hakkab. Mul oli väljakutsesse eesti krimkat vaja ning värskema valikuga tutvudes jäi see põneva kirjeldusega silma.

Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

"Härjasoo hingevaras" on muhe lugemine meeldejääva miljöö ning peategelastega. Mitte, et ma oleks sel ajal elanud, aga näis, et Lille Roomets viis otse sellesse külma jaanuarikuusse, kus vaesemad kannab viiske, mässides veel enne jalad kaltsudesse, ega sobi kuidagi kahtlusaluseks, kui lume peal on saapajälg. Sakstel pole lihtrahvast sooja ega külma. Verise Pühapäeva mõjud ulatavad kaugele Maarjamaalegi. Käib usin salaviinaäri ja raudteeehitus. Ajalehest võid lugeda Eduard Vildet.

Ado Luuk on ajastu sünnitis, konkreetne mees, kel ütlemist nii õrnema soo kui kollanokast paarilise teemal. Kui kahtlusalune kostab alibiks, et õpetas naisterahvast öö varjus hobusega sõitma, et too kaksiratsi pükse kandes sadulas saaks istuda, pahvatab urjadnik, et nüüd läks küll luiskelugu üle käte, sest ükski naine küll eluilmas pükse ei kanna. Säärased halenaljakad olukorrad, mis rõhutavad mõtteviisi või asju, mis ajaga muutunud on, pakkusid mõnusalt itsitamist. Komöödiat lisab, kuidas Luuk abilist uurimisest eemal püüab hoida ning Rawell omakorda juhtumisse panustada soovib, koeratempudest rääkimata!

Algul paistis, et ometi ilmus välja üks krimiraamat, kus keegi manalateed ei lähe, aga lõpuni nii välja ei vedanud. Surm tundus siinkohal lihtsamat teed minek, sest kuigi laias laastus jõuti lahenduseni, jäid sedasi emotsioonid ja vastused saamata. Müsteeriumi poole pealt on lugu lihtsake. Ühtki kahtlusalust esile ei kerki, kuni süüdlane käes on. Pigem jäävad kõrvaltegelased haarava uurijatepaari kõrval kahvatuteks varjudeks, kelle kohta selguvad kuivad faktid neid lehtedelt ellu ei ärata. Vaja on palju kujutlusvõimet, et neile ise motiive külge pookida.

See-eest võib "Härjasoo hingevaras" eputada vägitükiga, et iga peatükk algab sama sõnaga, millega eelmine lõppeb. Sõnade kordumine pakkus ehk rohkemgi põnevust kui detektiivitöö. Ei saanud ju peatüki lõpus raamatut käest panna, vaid pidi piiluma, mis viisil veri või armastus või saladus järgmisse lausesse on jõudnud. Kui juba üks lause loetud, siis tuli tahes-tahtmata järgmine ja kui juba alustasid, siis loed ju peatüki lõpuni, eriti kui see ainult 1-2 lehekülge on. Ühesõnaga, lugemine tekitas hasarti ja kogu lugu kulges kiirelt.

Kokkuvõttes: olustik 5, müsteerium 2, peategelased 4, kõrvaltegelased 2, kokku tubgli harju (või siis lõuna-eesti?) keskmine. Kui kirjanik otsustab uurijatepaarile veel mõne juhtumi anda, siis tahaks kohata intrigeerivamaid kõrvaltegelasi, mis ka müsteeriumi haaravamaks muudaks. Ma ei oota hullumeelseid süžeepöördeid, vaid piisaks paarist kahtlusalusest, kellele mõni motiiv omistada. Loodan küll Luuki ja Rawelliga tulevikus kohtuda ja sul soovitan ka nende tegevustega tutvuda!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

[Kerli · Rating 4 out of 5]

Kui Abja ja Mõisaküla kandis hakkab keegi tittesid varastama, peab Ado Luuk kohaliku urjadniku ehk tollase politseiametnikuna asja uurima hakkama. Lisaks määratakse talle abiliseks hoopis uute kommete ning meetoditega Max Rawell. Luuk kahtlustab, et viimane on tsaari nuhk ja ei usalda teda. Koos ometi peavad nad kuidagi hakkama saama ja saavadki.

Oli hea lugemine. Tundub, et raamatule vòiks tulla veel lisa.

[Sugar · Rating 4 out of 5]

3.5

Nii äga kui mõni kodumaine krimka sind üllatab, ootusi ületab ja isegi täitsa hea on. Eeldasin sellist okeid, kuid veidi kesist lugu, kuid kukkus välja, et mulle raamat väga meeldis. Jah, ta ei olnud ülemäära sügav või originaalne, kuid oma lühiduses suutis ta pakkuda kõike seda, mis ühe detektiiviloo mulle nauditavaks teeb. Kindlasti olid tegelased kõige suuremaks õnnestumiseks, sest sa said aru, et kes nad on, miks nad midagi teevad, neil olid omad kiiksud ja nad ei valgunud ühte halli massi kokku. Kaks peategelast, Luuk ja Rawell, oli isepärased veidrad tüübid, kel omad mõtted, vead ja voorused. Ekstra boonuspunktid vahva koera eest, kellest vist hetkel erilist jälituskutsut ei saa, nagu planeeritud, kuid anname tublile poisile aega. Mis mulle eriti peale läks ja positiivset elamust pakkus oli ootamatult mahlane ja muhe huumor. Kogu teos oli kuidagi sellise õrna koomilise pealiskihiga, mis ei lubanud loetut liiga tõsiselt võtta, vaatamata tõsistele teemadele ja rasketele olukordadele. Lemmikseik oli dialoog politseiülema ja urjadnik, Luuki, vahel seoses Talvepalee mässuga Peterburis. Üks seletab teisele, et mis nüüd kõik keelatud on ja Luuk küsib täpsustusi. Jäi ebaselgeks, et kas meelega nokkides või naiivsusest, mis tegi olukorra veel naljakamaks. Nt keelatud on punased lipud ja kaelarätid, kuid punased mütsid? "Konfiskeerimisele!" "Aga punased käpikud?" "Persse need punased käpiku!". Või siis need, kes mässust räägivad tuleb kartsa panna ja teistest eraldada. Luuk sellepeale: "Kui rääkijaid on mitu?" "Kõik kartsa!" "Ja kui nad kartsas edasi räägivad?" Ma ei tea, kuid selline totakas koomika tõesti tõi mulle muige suule, mida ei juhtu tihti. See on vaid üks näide, et kuidas raamat loole mõnusat huumorit pakkudes värvi andis.

Hästi oli veel saavutatud ajastu hõng. Ajalooline taust oli igati asjakohaselt edasi antud. Sa tundsid, et oled autentses 1905. aasta Lõuna-Eesti maakohas, oma raudteede, mõisate ja kaugel lõõmava Vene impeeriumiga. Eriti kurb oli lugeda vaesuses virelevast talupoegade perest, kes aga, õnneks, kuidagi ikka hakkama said ning kelle jaoks lugu lõppes õnnelikult. Kaetud ja kaasatud sai eri klassides inimesi ning reaalsusi. Härjasoo teema oli tohutult põnev ja paeluv, kuid mulle tundus, et seda oleks võinud kuidagi tihedamalt süžeega siduda. Kontakt jäi natuke pealiskaudseks, kuigi idee oli paljulubav. Krimka müsteerium ei olnud midagi ülemäära köitvat ja geniaalset, kuid suutis pakkuda soliidset ära arvamist ja lahendust. Lõppkokkuvõttes, kindlasti võtaksin kätte järje, kui selline peaks mingi hetk tekkima, sest minu jaoks oli teose kombo eri elementidest ja selline huvitav ajastu valik igati kümnesse. Jooksis kiirelt, pakkus lahedat sisu, tutvustas omanäolisi tegelasi ja andis võimaluse muheleda ning head huumorit nautida, muutumata palaganiks või pisendades tolle aja keerulisi olukordi ning probleeme.

[Liisbet · Rating 4 out of 5]

Kas ma valisin selle raamatu lugemiseks üksnes seepärast, et tegevuskoht toimub minu kodukandis? Jah.
Kas ma kahetsen oma valikut? Sugugi mitte.

Mulle meeldis kirjaniku omapärane lähenemine loo jutustamisel, kus eelneva peatüki viimane sõna alustas uut.
Tekst jooksis ladusalt, hea oli lugeda. Ühe päevaga sai raamat lõpetatud.
Jutt haaras kaasa, ja tundub, et oodata on järgmist lugu? (Rawelli taust.)

Lõpp hea, kõik hea. Peaaegu.

[Tiina · Rating 3 out of 5]

Ajastutruud, ent tänapäeval ebamugavad arvamused välja arvata, siis vahva ja kiire krimka. Võiks vabalt olla sari, loeks ilmselt hea meelega.
3 tähte ehk meeldis! Ja soovitaks.

[Daire Lüüs · Rating 5 out of 5]

https://trekseklugemine.blogspot.com/...