Aasta on 1911. Äsja tsaariarmee velskrikooli lõpetanud Jakob Sarapik saadetakse koos õpingukaaslastega likvideerima Mandžuurias möllava katkuepideemia tagajärgi. Sel peadpööritaval ja absurdsel reisil kogetu jääb teda veel kauaks vaevama. Aastakümnete pärast, kui Jakob töötab resideeriva velskrina Tallinna Keskvanglas, tulebki tal korraga ootamatult oma minevikule uuesti näkku vaadata… “Katkurong” on romaan põhimõtetest ja reetmisest, armastusest ja vihkamisest, lõpmatusest ja surmast — eelkõige aga patoloogiast, mis võib oma võimusesse võtta nii üksikuid inimesi kui ka terveid ühiskondi.
Jaan Krossi järgses eesti kirjanduses on vähe Rein Rauaga võrreldavaid romaanikirjanikke, kes valdaksid ühesuguse meisterlikkusega karakteriloomet, loo punumise oskust ja selget ning samas kujundlikku keelt – rääkimata iga lause taga kumavast eruditsioonist. “Katkurong” on niivõrd usutavalt teostatud mõttemäng sellest, mis oleks võinud olla, et raamatut sulgedes saab öelda: see ju oligi. Sest nagu iga hea kunstiteos, on see romaan lugejale ühtlasi peegel. — Kai Aareleid, kirjanik
Ülimalt kaasahaarav lugu, mille peatükid on nagu sekundi täpsusega mõõdetud peatused tundmatus ja ohtlikus paigas. — Martin Algus, kirjanik
Rein Raud was born in 1961 as the son of Eno Raud and Aino Pervik, both authors of popular books for children as well as novels and poetry. He graduated from St.Petersburg University (Japanese Studies, 1985) and defended his doctorate in the University of Helsinki (Literary Theory, 1994). In addition to novels, stories, poetry collections and essays, he is the author of numeorous academic publications in the areas of cultural theory and especially classical Japanese literature and philosophy, as well as a number of translations, mainly from Japanese into Estonian.
Korralik, väga korralik romaan. Kohe hea oli lugeda. Oli natuke uusi teadmisi (noored sõjaväevelskrid katkuga võitlemas ja Tallinna Patarei vangla velskri tööelu), oli põnevust (väga hästi vahelduvad peatükid kahe ajatelje peal), oli romantikatki (õrnahingelised naesed, jookske nüüd tormi!), üllatavaid pöördeid (ei paljasta rohkem, aga tunnistan, et ühte pööret ma ei osanud ette näha), naudingut heast keelest ja ajastuga kokku passivat stiili niisamuti.
Eelmise aasta "Rekonstruktsioonist" alates teadsin, et kui Rein Raud, siis riiulisse. Nii see "Katkurong" siis ootas seal oma aega. Kahes ajas toimuv lugu. Tsaariarmee velskrikooli lõpetanud Jakob Sarapik saadetakse aastal 1911 koos kaaslastega Siberisse katkuepideemiat ohjama. Samal teekonnal toimunud sündmused ja kohtumised jõuavad tema juurde ringiga tagasi aastal 1933, kui ta peab Eestis vanglavelskri ametit. Huvitavate pööretega lugu (mitte aga ebausutavalt peadpööritavate), mis keerleb põhimõtete, veendumuste, valikute - ühesõnaga inimeseks olemise ümber. Nagu ikka, on Raual Jumalaga ka oma kana kitkuda. Ootamatult on Rein Rauast saanud minu omamaiste kirjanike lemmik, võtan teised teosed ka järjepannu lugemisse.
kolm mõtet: - mulle nii meeldis lugeda paraleelselt kaldkirjas peategelase filtreerimata mõtteid, ma pole sellist lähenemist nagu raud tegi varem täheldanud - meeldis, et lugejana ei osanud aimata ära, kuhu lugu välja joonistub - lõpp oli ootamatult kiire, vb ootasin enamat aga samas ei saa nuriseda, jõudis ta ju ikkagi mingi lahenduseni
See ei olegi tänapäeval üldse enam nii tavaline, et ette satub selline traditsioonilises tähenduses tõeline korralik romaan. Ainult lõpp oli natuke ülejala.
Asudes lugema seda raamatut, ei olnud "Katkurongi" veel pärjatud. Minu meelest aga on kõik auhinnad igati asjakohased. Nii ilus ja eriline keel, rääkimata sisust. Põnevust jagus lõpuni. Juba raamatu keskel tekkis kahtlus Beti osas ja see sai lõpus kinnitust..."Sellega on nii, oli Karajevski toona seletanud, et ega sa enne ei hakkagi naistest aru saama, kuni sa pole õppinud kirjandust lugema. Mõni vaata, loeb juturaamatut nii nagu mingi vägistaja - talle on ainult lõpp tähtis,ta murrab sellest vahepealsest loost läbi nagu mingist padrikust, kõik muu on üks mõttetu aja veetmine tema jaoks. Teine jälle teab küll, et eemal kaugel on lõpp lähenemas, aga liigub sinnapoole aeglaselt, mõnuga naudib iga lauset - või iga silitust, iga puudutust, iga ohet. Sa aimad, mis tuleb, aga ei tea, kuidas see täpselt tuleb, aga konks on selles, et kui sa liiga kiirustad, siis see tulebki teisiti, sest miski on eestpoolt puudu. No ja siis kui raamat läbi, siis on ka jälle sama: mõne raamatu lööd klõpsti kinni ja viid raamatukokku tagasi, teist jälle tahad jätta enda riiulile, et vahel uuesti käte vahele võtta. Ja kui oled oma õige raamatu üles leidnud, siis see ongi su voodi kõrval laua peal elu lõpuni." (lk 164).
This entire review has been hidden because of spoilers.
Omavahel põimuvad kaks eri aegade tegevusliini, aga edasi viib seda kõike peategelase moraalne dilemma. Ei saa öelda, et see oleks põnevik, kus loed edasi ainult selle pärast, et tahad teada saada, mis lõpuks juhtub. Tempo on mõõdukas, või isegi aeglane, ja jätab ruumi “vana aja asjade” ja inimloomuse üle mõtlemiseks. Kindlalt kõige parem Raua romaan, mis ma seni lugenud olen.
Kui inimese elusündmusi, isegi kui see inimene on välja mõeldud, esitada jupiti ja mitte päris kronoloogilises järjestuses, on tulemus põnevam kui mõni krimka.
Põnev, kaasahaarav raamat inimsuhetest ja nende arengust, elust ja surmast 1911. aastal Venemaa avarustes katkumöllu likvideerides ja siis hiljem Tallinnas 1930ndatel, Patarei vanglas.
Algul oli keeruline sisse saada, pärast oli keeruline välja saada. Kindlasti mitte 100 % minu raamat (temaatika tõttu), aga ometi väga hea ja väärt lugemine. Keerdkäigud tegelaskujude seotusest olid siiski kuidagi mingil moel, ehkki üllatuslikult aimatavad.
Huvitav sisse vaade ühte ajaloosündmusse tsaariaja lõpus katkuepideemiaga võitlemisest Vene -Hiina piiril. Suhted mis rulluvad ekstreemsetes oludes lahti.