Paberist linn

Värske Raamat #33

by Mikk Tšaškin, Maarja Helena Meriste (Editor)

Vaikselt seisatada. Sisemiselt vaikselt. Pretensioonitult. Aga tähelepanelikult nagu kroonik. Võib juhtuda, et hetke tekib ava. Ja avausest hakkab paistma midagi, mis kuidagi ei tohiks ühte viivu ära mahtuda. Seal korraga kohal olla. Maht. Kihid. Igavik. Võib-olla: midagi jumalikku. Midagi, mille ilmumine on habras. Aga olemus kõike muud kui habras. Kuidas seda vaadata. Kuidas puudutada. Vahest sõnaga.

Noore Tartu luuletaja Mikk Tšaškini debüütteos "Paberist linn" on religioossete ja müstiliste sugemetega luulekogu, mis võtab lugeja kaasa seisundeisse, momentidesse, vaadetesse, mis on ühtaegu nukrad ja avarad, tasased ja kaugeleviskuvad. Tšaškini luulet ja lühiproosat on avaldatud ajakirjades Värske Rõhk ja Looming. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

*
kleebin helendavaid tähti lubjatud taevasse
sean redeli vastu pilvi
vend ei ulatu ju nii kõrgele kui on me arusaamade lagi
määrdundvalge ja ämblikuvõrke täis

sa armasta vaid ja ära kysi
miks vaikivad pruunid papist põrandad
kui vend kõnnib mööda neid
astub yle raudteedest ja suurlinnadest
justkui läheks mööda vett
akna juurde kust midagi ei paista
aga vend ei vaatagi — ta kujutleb

et kord kukuvad tähed taevast
ja põrand kulub olematuks auguks
ja linnad ning raudteed pannakse kasti
ja viiakse pööningule rottide närida
me maailmast saab siis pärl
kellegi palvekees

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Genres: Poetry

72 pages, Paperback

Published January 1, 2023

Reviews

[Martha · Rating 4 out of 5]

Ideaalsed lugemistingimused: Tartu, november, sombune ilm, kergelt melanhoolne meeleolu

[Mihkel · Rating 2 out of 5]

me vaatasime välja väikesest aknast
ja nägime suuri asju
linna mis laius me ees
justkui avatud raamat
paari kirikutorni yhte jõge
päikest
ja seda lõputut taevast
lõputut lõputut taevast

Oli ka paar-kolm kyllalt sympaatset teksti (nt "viimane sygisene piirissare-laev"), ent need kadusid paraku ca paarikymnne mitte nii intrigeeriva pala vahele ära, mistap yldmuljelt jättis loetu kylmaks. Võib-olla on see ka sobiv, sest kohati kipubki värsside toon olema säänne minoorsepoolne ja kaledane – nagu paneelmajaderajoon vihmase hilissygise õhtupoolsel sombuajal. Leidus kyll taotluslikult tundekyllasemaidd tekste armastuse jmt teemadel, ent needki mõjusid pigemini nagu kaugelt paistvad laevad öös (andestatagu mulle see tartukauge metafoor) – tulid ja läksid ilma liigselt meelde jäämata. Eks vististi kipugi tundeilm ajuti seesugune olema.

Autori ypsilonid olid aga toredad, niisamuti pyyd seondada oma kaasaega linna pika ajalooga. Tsyklipealkiri "Kuused kui katedraalid" jäi oma kõlavuselt meelde, ehkki järgnenud tekstid kuuselatvade kõrgusele kyyndida ei suutnud. Aga kyll nad (ja Tšaškin kah) veel jõuavad, ega puudki oma majesteetlikust esimese käeprooviga saavutanud.

[Gregor Kulla · Rating 3 out of 5]

raamatule andis sarmi kujundus ja küljendus. ma ei suuda lugeda, ammugi osta luulekogu, mille põhifondi suurus on läbivalt 12 või 13. see on õõvastav. veetsin kodutuna (jätsin võtmed eile elektroni kunstisaali) ja pärast küla peal magamist pool tundi solarise apollos, et leida lugemist seniks kui võtmed saan. algne mõte oli minna solarise rara filiaali "eumeniite" lugema. internetis oli kirjas, et see on avatud, aga selle kambri ust nähes selgus, et suletud. sellepärast apollo. otsustasin pärast põhjalikku uurimistööd osta "paberist linna". päris ausalt lihtsalt sellepärast, et see nägi nii hea välja. nüüd sai ta ka 1,5x läbi loetud. meeldis, et valdavalt olid luuletused läbivalt väikeste tähetedega ja "ü" asemel kasutati "y". see on v-o küll mu kujutlus, aga teeb heameelt lugeda minu põlvkonna tekste, kus keel ja vorm on mõjutatud põlvkonnale omasest n-ö netikeelest. veel enam meeldib, kui seda tehakse teadlikult – nt mängitakse stiiliga. lugeda oli hea. sisu mind ei puudutanud: ma pole raamatu sihtgrupp. minu laulupidu siis.

[Sirly-Ann Meriküll · Rating 3 out of 5]

Tegu on noore autori debüütkoguga.
Raamatu algus ei haakunud kuidagi üldse, ei kõnetanud. Poole pealt hakkas sisse lipsama väga kavalaid sõnamänge ja sügavamat tähendust – raamat hakkas rohkem minuga kõnelema.
Seepärast ka selline keskmine hinnang: pooled tekstid olid head, pooled ei kõnetanud.

[Joosep · Rating 4 out of 5]

ja ykskõiksed puud lähevad lehte
ning meenutavad lõpuks miskit

[Liisbet Lehtme · Rating 5 out of 5]

kunstiteos!!!!

[Marta Grünvald · Rating 4 out of 5]

Ükski tekst eraldi esile ei tõusnud, aga tervikuna mõnus

[Oskar]

Luule kui õhtune udu – vaikselt roomab mu ümber, aga päris kinni temast haarata ei saa