La casa inundada y otros cuentos

by Felisberto Hernández

Spanish

Genres: Short Stories

144 pages, Paperback

Published January 1, 1975

About the author

Uruguayan writer and pianist.
Considered to be the forefather of fabulism, predating writers such as Gabriel García Márquez, Italo Calvino and Julio Cortázar, who all note Hernández as a major influence.

Reviews

[Hermetic Kitten · Rating 5 out of 5]

La casa inundada es uno de los cuentos que siempre se quedarán en mi alma. Recomiendo a todos su lectura.
El tema de la personificación de los objetos es algo muy frecuente en los cuentos de Felisberto Hernández (véase "Las Hortencias") y considero que ese elemento es sumamente interesante desde el punto de vista psicológico y muy agradable de leer. Felisberto es un autor sui generis, una joya algo escondida de América Latina, que merece mucha atención más de la que ha recibido hasta ahora.
Un verdadero artista, intérprete del alma, escritor de melodías de papel.

[Astra Schults · Rating 5 out of 5]

Suurepärane kogumik unenäolistest nägemustest, tihedalt nagu Tootsi saias rosinaid täis pikutud sõnamänge, kultuurikillukesi, assotsiatsioone. Pea igas lõigus mõni lause, mille lugemine oli hõrk nauding.

“Aga kui ma mõtlesin, et vari on müsteeeiumi märk, siis leidsin hiljem, et müsteerium ja tema vari käisid ringi eksinult, hajameelselt, ükskõikselt, ilma neid ühendava tahteta.”

Minu tänukummardus Mari Laanele tõlkimise eest.

[Gonzalo Eduardo Rodríguez Castro · Rating 3 out of 5]

Empecé leyendo este libro con mucha expectativa e ilusión. Tal vez habrá sido el momento en que lo leí o simplemente ya una señal inequívoca de falta de conexión entre todos los libros que me he leído de este renombrado autor y yo. Por supuesto que, al igual que todos sus obras anteriores, se rescatan muchos elementos maravillosos (literalmente). Pero en sí, como cuentos, no les he podido encontrar cohesión. Estructuralmente tampoco los considero bien logrados y lo que es peor, trato (créanme que sí ) pero sigo sin sentirles dentro, en sus entrañas, esa chispa que me haga creer en ellos y disfrutarlos.

[Kristin Üksvärav · Rating 4 out of 5]

Nautisin jutte väga, kohe esimesest leheküljest peale. Väikeseks erandiks võib pidada viimast lugu (see oli kuidagi liiga seosetu, mistõttu jäi selle mõte ja väärtus tabamata).

Hernándeze värvikas, ekstsentriline viis lugusid edastada on mulle midagi varasemast tundmatut, hoopis teistsugust. Rajad, mida ta oma mõtetele andis voli läbida, mõjuvad värskete ja unikaalsetena. Sageli on lugude ülesehitus katkendlik, üle valatud rammusa semikoolonite kastmega, mis aga tingib, et lugu edastatakse mõnusalt vahetult, ülemõtlemata.

Oma kujundliku keelekasutusega on ta elu sisse puhunud paljule, mis ei saa omaette, eraldiseisvalt funktsioneerida, liikuda või mõelda. Hernándeze lugudes tegutsevad aga sageli näiteks juuksed, pea ja iseäranis just käed sõltumatult inimesest, kelle külge need kuuluvad.

Oma olemuselt on kokku köidetud tegelikult tähtsusetuvõitu lood, mis läbivad igasugu keerdkäike, kuid lõpuks vaevalt kuhugi kohale jõuavad. Lugudes esinevad tegelased väänlevad tihtipeale arutult. Eriti palju justnimelt seesugused karakterid, mis on algupäraselt elutud, kuid loo käigus saavad elavast elavamakski, sest Hernándeze kujutatud inimesed mõjuvad eelkõige tagasitõmbunult reserveerituna; lugejale ei anta niivõrd sissevaadet tegelaste sisekaemustesse, kuivõrd pelgalt kummalised lausekatked.

Jah, teos pakkus mõtteainet ja kujundas mu mõttemaailma, poetas sinna nii mõnegi uue seemne. Niisuguste raamatute otsa on harukordne õnn sattuda.

[Karu · Rating 4 out of 5]

Mida ma just lugesin? Heas mõttes, vist.

Raamat koosneb 7st (8s on nn eessõna) lühijutust. Kõiki lugusid peab lugema, et neid mõista, allolev kokkuvõte ei too mitte kuidagi esile sisu. Kindlasti soovitan.
1. Keegi ei pannud tulesid põlema - mees, kes luges salongis oma juttu inimestele. Lühijutt, mis tegi sissejuhatuse autori imelikule kirjutusviisile. “Kas te tunnete mõnikord huvi tuleviku vastu?” /…/.”Ei, ma tunnen huvi ainult selle vastu mis toimub selsamal hetkel teise inimestega; või selle vastu, mida ma teeksin, kui oleksin kusagil mujal”.
2. Veranda - klaverimängija kutsutakse külla, kus maja peremehe tütar armastab oma verandat ega käi väga väljas.
3. Välja arvatud Julia - peategelane kutsutakse külla, kus maja peremehel on “tunnel”, kus ta käib asju pimedas katsumas ja ära arvamas, seal hulgas on ka kolm tüdrukut (natuke oli WTF hetk, aga lugu ise on hästi kirjutatud).
4. Üleujutatud maja - peategelane kutsutakse külla üleujutatud majja, kus maja perenaine igatseb oma meest ja arvab, et “vesi ei taha midagi muud, kui voolata ja jätta möödudes maha vihjeid; aga mina suren uskudes, et vesi kannab endas midagi, mille ta on kinni püüdnud kusagil mujal, ja mingil seletamatul moel toob ta minuni mõtteid, mis ei ole minu omad ja mis on mulle määratud”. Jutust jäi tunne, et naine igatseb oma meest ja loodan, et saab sõnumeid mehelt läbi vee.
5. Hortensiad - maja peremees omab inimsuuruses nukke. Kui ta ühte armub, mida tema naine peab kui nende tütreks, laseb ta nukumeistril ta muuta nii, et ta saaks oma ihasid rahuldada temaga. Loomulikult naisele see ei meeldi.
6. Krokodill - müügimees, kes kasutab nutmismeetodit, et müüa sukki.
7. Clemente Collingi aegadel - pikk ja seletav jutt Collingist, maestrost, kes jutustajale noores eas õpetas klaverimängimist.

Mulle tundub, et autoril kas oli või oli ta tuvusringkondades inimesi, kellel oli fetišeid. Jutud olid head ja piisavalt imelikud, aga tekib ka küsimusi, kust tuli ta selliste ideede peale. Ma pole nukkude ajalooga tutvunud, aga kas juba tema ajal oli elu suuruses soojendatud seksnukud või oli see tema fantaasia vili? Ja küsitav ajaveetmisviis, käia pimedas tunnelis ja katsuda asju/naiste nägusid...
Igas jutus oli ka sügavam noot, mis arutab inimhingede ja -käitumise üle, mis mind vb paelus isegi kõige rohkem. Kuni viimase peatükini, olin ma sellest raamatust vaimustunud, sest see oli nii teistmoodi mida siiani lugenud olen, aga viimane peatükk oli liiga pikk ja liiga aeglane jutustus, kuigi oli tunda, et see omas talle isiklikult tähtsust. Võib olla oli teised lihtsalt nii veidrad ja teistsugused, et viimane peatükk jäi lihtsalt eelmiste varju.

[Lauri Laanisto · Rating 2 out of 5]

Nii paljutõotav - unustatud uruguai kirjanik FH ja veel maagilise realismi eelkäija ja puha - kuid jälle üldse mitte minu jaoks. See-eest täpselt selline autor, kelle puhul elukäik tundub mu jaoks palju intrigeerivam kui tema teosed. Eksole, kujutagem ette tema eiteamitmendat abikaasat, kes osales Trotsi atendaadi orgunnimises. Kuidas see armastus välja nägi? Küllap nägi tõeline, sest mis oleks parem kattevari spionaažile! Selline suhe dikteerib terve maailma suhtes olijate jaoks, isegi kui mõned osapooled pole kõikidest kihistustest teadlikudki. Ometigi see suunab ja mõjutab seda kõigeliselt. Ja vat täpselt see maailmaloomise aspekt on mu meelest FH teostest puudu. Erinevalt näiteks Borgese omast, keda on järelsõnas mainitud kui kirjanikku, kes FH loomingust inspireerus. Borges on selliste maailmade loomise maailma meister. No ei ole paremat temast. Paarikümnele leheküljele mahtuvasse novelli on koondatud maailm, millest tänapäeva keskmine ja oma tsunftis väheviljakas fantasy-kirjanik pigistaks välja vähemalt pool tosinat tellist.

Aga FH enda juttudes selliseid maailmu ma ei kohanud. Kõik leidis aset selles samas maailmas, kus minagi viibin. Ja selles maailmas on verandasse armumine, maja üleujutamine ja kõik muu säärane lihtsalt tobe. Tobe tobetsemise pärast. Tegelastel on küll hirmsasti determinatsiooni (palgata insenerid maja üleujutamiseks ja mitte kunagi toast väljatulemiseks jne), ent ilma veenva ajendita on need kinnismõtted lihtsalt tobedad. See on nagu idee põhjuseta mässajast - see on lahe teatud eluperioodil vast igaühe jaoks, aga enamik kasvab sellest aja jooksul välja. Ja see idee enam ei veena. Ei kõneta. Oleks neis FB lugudes borgeslikud maailmad, siis ei jääks tegelastel muud üle, kui verandaga kokku elada, kui kõik majad aja jooksul üle ujutada ja nii edasi. Aga ei ole. Ei ole neid maailmu. Ja seepärast valmistasidki FH lood pigem pettumust. Sellist leebet ja mis-ma-õieti-ootasin pettumust, aga eks ole pettumus seegi...

P.S. Kui juba ammusurnud Lõuna-Ameerika Borgese-inspiraatorite peale jutt läks, siis miks mitte järgmiseks üks teine kummalise eesnimega _ernandez - Macedonia Fernandez?! Nii paljutõotav - unustatud argentina kirjanik MF ja veel maagilise realismi eelkäija ja puha...

[Anni Kasemetsa · Rating 4 out of 5]

Iga lühijutt oli justkui nagu lühikene stseen kellegi suvalise inimese elust. Midagi jutuga ei saavutatud ja kuhugi välja ei jõutud aga ikka oli igat lugu huvitav lugeda. Väga huvitav stiil