1892. aastal valminud satiirilise jutustuse «Kuulsuse narride« pilkeobjektiks on kaks eesti vaimukangelast: «kirjanik» Salomon Vesipruul ja «leiutaja» Jaan Tatikas.
Vesipruul teadis, et tal on hea luuleanne ja ta tahtis kirjanikuks saada. Paraku on kogu maailm tema vastu. Tatikas tahab olla maailma parim leiutaja, kahjuks ei tööta ükski ta leiutis. Nii nad siis kemplevad nii omavahel kui ka ilmarahvaga.
Lugu kahest mehest: leiutaja Jaan Tatikast ja luuletaja Salomon Vesipruulist, kes mõlemad oma meelest on üleilma kuulsad (või siis vähemalt enda meelest). Eks nad tegelikult parajad eneseimetlejad ning hädapätakad on. Samas tuleb tunnustada neid selle järjepidevuse eest, millie pühendumusega nad igahinna eest kuulsaks saada tahavad. Saatuse tahtel ristuvad kahe mehe teed ja sõpruse asemel kasvab sealt välja hoopis teineteise vihkamine. Raamatu lõpuks kumbki oma kuulsust ei saavuta, kuigi jätkavad leiutamist ja luuletamist.
ei oska midagi halba otseselt öelda, väga ammu juba teadatuntud eesti klassika, saan väga hästi aru, miks see niivõrd hinnatud on. kes veel ei tea, siis raamat ise on umbes 36 lk, aga selle sisse on geniaalselt ära mahutatud selliste ühiskonna vennikeste nagu vesipruul ja tatikas taunimine ja seda veel nii naljakal ent tõetruul noodil. ikka peab ara lugema, klassika ikkagi :)