“See on absurdne, saate aru, absurdne,” hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead.
“See on India, madam.”
Ütleja hoiab süles kahte kana.
Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai‘d.
Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: “Lauslollus.”
Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriikliku ajakirja fotograafina.
Mul on nii hea meel, et lugesin seda teost. Ma ei saa öelda, et ma oleksin India fanaatik või fänn, et ma väga tahaksin seljakott seljas sinna reisida või väga nende toite proovida ning chaid alatasa juua. Samas aitab see raamat kindlasti mul nüüd rohkem mõista Indiast pärit kolleege ja sealseid koostööpartnereid. Nende ütlusi, käitumisi ja tööeetikat.
See raamat on põnev. Värviline. Kirju. Kiire. Lärmakas. Must. Vaene. Kõike seda korraga ja samas ka mitte midagi. Minul kulus tema läbi lugemiseks veidi aega ja samas ma ei oska öelda, miks. Ühest küljest oli ta kiire ja põnev, huvitavalt kirjutatud, vaimukas ning soovi oli rohkem seda endasse ahmida. Samas tahtsin seda nautida ja osade teemade puhul tundus kiiresti minek vale. Näiteks, kui autor kirjeldab kohalikku külaelu, mis oli üdini masendav või harimatuse taset, mida kõik teavad, aga keegi sellesse eriliselt ei süüvi. Kuidas sa siis lihtsalt lehitsed kiirelt üle, kui ometigi elame 21. sajandil?
Eeva Kaun on minu silmis saanud hakkama vägagi informatiivse raamatuga. Kunagi mäletan, et sattusin sellistele “Minu” sarja raamatutele, mis tundusid nagu reisiagentuuride ümberkirjeldused. “Minu India” puhul seda ei ole. Autor reaalselt kirjeldab erinevaid külastatavaid India linnu ning külasid, festivale ja üritusi. Ta ei häbene ka küsida, miks käitutakse või öeldakse asju teatud viisil. Ta ei ilusta Indiat ka imeliseks riigiks nagu näiteks “Söö, palveta, armasta” raamat teeb (vist, pole lugenud seda, ainult filmi näinud), vaid toobki välja selle riigi üsna musta, räpase, masendava poole. Mõne jaoks ta võib mõjuda väga otsekohesena, mõni kindlasti leiaks, et ta kasutas valesid sõnu teatud kirjelduses, kuid mind see ei häirinud. Kui lugesin, kuidas täiselujõulised mehed käituvad, nii tööl, väljas, perekonnas, siis tunnistan, et teatud iseloomustustega nõustusin vägagi suurel määral.
Mida rohkem ma seda raamatut lugesin, seda rohkem sain aru, et mind sinna riiki ei kisu. Kas oleks tore ta ära näha? Vahest, aga kohe kindlasti mitte seljakotirändurina ja kindlasti ei oleks ta mu esimene valik. Lugedes jäi selline mulje, et indialased oskavad kurta, kuidas kõik on halb (raha ei ole, tööd ei ole, haridust ei prioritiseerita, oma unistusi täida viia ei saa, ollakse ajast maas), aga samas ei tehta ka midagi, et muuta (naise eesmärk on olla ikka köök ja tõuaretaja; mees on kõige tähtsam, aga aeg ja raha läheb tal laaberdamise peale; kooli saatmise asemel pannakse lapsed tööle, et raha tuua peresse; kui ka on lääne sponsor olemas, kes raha saadab, siis kasutamise asemel ikka kerjatakse ja lapsed taaskord tööle; raha ei ole elukvaliteedi parandamiseks, aga ilgete pulmade tegemiseks on; oma unistusi ei saa täida viia, sest “mida küll naabrid arvavad”). Saan aru, et see on paljustki tingitud kultuurist ja ajaloost, aga kui see asi tänapäeval ei toimi, siis miks hoitakse sellest jätkuvalt kinni, aga samas nutetakse, et asi on halb?
See raamat kinnitas ainult fakti, et miks ma jätkuvalt pole kunagi soovinud, ega taha endiselt India riiki külastada. Muidugi on seal olemas häid inimesi ja kirjeldatamuid kauneid kohti ja looduslikke pärleid. Siiski.. ma ei suudaks ära kannatada seda pidevalt tunglemist enda ümber, seda inimeste väljapressimist ning pidevat tüütamist. Ma olen käinud riikides, kus tänavahais on peaaegu väljakannatamatu, usun et see hais on ka seal, võibolla hullemgi veel, aga see polekski põhjus. Põhjus on inimesed. Kirjanik ise ka kirjutas, lausa lubas, et ei lähe enam iial tagasi.. Never say never eksole.. aga vabatahtlikult ma sinna ikka ei lähe :D Raamat ise on põnev ja huvitav lugeda, Eeval on hea lugude kirjutamise soon ning seda on lust lugeda. Ma imetlen ka tema tugevust, seiklustahet ja visa hinge. Ja julgust. Ma ei julgeks never ever kuskil võõral maal mingi india tüübi juures tuba üürida :D Aga seda päris India chaid tahaks küll ära proovida.
Tõeliselt hea Minu-sarja raamat. Ja muide, ei tekkinud absoluutselt soovi Indiat külastada. Kui üldse, siis see soov vähenes veelgi. Loodusesse võib minna ja sinna India põhjaosasse, ent kõik muu – ei, ei, ei. Kirjeldused olid sedavõrd kaasahaaravad ja tõetruud, et ma tundsin pealepressivaid rahvahulkasid ka kodus diivanil ning bussis sõites torkisid ninna igasugused vürtsised lõhnad. Selles osas oleksin vist küll autoriga samas paadis, et jääksin seal mõneti nälga, sest ma ei söö vürtsikaid toite.
Ideaalne näide sellest, et hea Minu-raamat ei pea tekitama kirjeldatava riigi/linna osas armastust ja soovi sinna kohe reisima minna. Värskendav oli ka lugeda sellest, kuidas võõrasse riiki/linna ei minda ei armastuse pärast ega soovi pärast elada oma unelmate riigis. Vastupidi – autoril oli India suhtes hoopis üsna tugev antipaatia. Aga võib-olla see tegigi raamatu sedavõrd heaks.
Paraku olin viimase 5 aasta jooksul raamatut juba kolm korda alustanud, kuid erinevatel põhjustel polnud seda ikka lõpuni lugenud. Nüüd see lõpuks õnnestus, aitäh, karantiin!
Raamat on väga humoorikas ja meeldivalt sarkastiline - usun, et kirjut ja hullumeelset Indiat ongi kõige parem just läbi sellise prisma kujutada.
Mõnus lugemine, kaasahaarav ja olustikku ning inimesi hästi edasi andev raamat. Täpselt doseeritud huumor, mõjub nagu vitamiin. Autor toimetab ajakirjanduse valdkonnas ja see annab talle hea võimaluse mööda riiki lahtiste silmadega ringi rännata. Kahjuks jäi vastuseta küsimus, miks autor just India valis. Mis oli see, mis talle seal meeldis? Minu jaoks oli uus teadmine, et "indialased mõtlevad südamega". See selgitab nii mõndagi.
"Minu India" oli üks nendest "Minu..." sarja raamatutest, mille puhul ma väga hindasin selle kirjutamise viisi - siin on saavutatud suurepärane tasakaal selles, et on kirjutatud justkui oma lugu, aga selle ümber loodud kontekst ja taust, et saaksime aimu India kultuurist, inimestest ja tavadest. Lisaks tavapärastest kogemusraamatutest sealkandis on siin tegemist sellise prakilise ellusuhtumisega inimese looga, kus ta räägib oma tööst ja ringisõitmistest, mitte eneseotsingutest, toidu ja spirituaalsuse ülistamisest (mis loomulikult on omal kohal aeg-ajalt), mis on sedakorda üpriski värskendav.
Väga oluline aspekt on ka see, et kui vahel juhtub "Minu sarja.." raamatutes, et inimesed on kas seljakotiga läbirännul, aga ei süvene nii sügavale argiellu, või ei suhtle nii palju kohalikega argitasandil, kuna on tekkinud oma nö "võõraste" (kas projektist, töökohast vms) mull või on tegemist väga vaeste/rikastega, keda peamiselt nähakse, siis siin oli just sellist India argielu ka - kontorielu, külaelu, linnaelu, indialased ise - nende käitumine ja iseloom.
Kuigi autor on väga erinev inimene minust - täiesti hirmuvaba sellises keskkonnas, kohati ootamatutes kohtades päris terav jne, et ma otseselt ei samastunud temaga täiel määral, siis kindlasti elasin talle siiski kaasa ja oli põnev lugeda kõigest sellest, kus ta käis ja mida nägi - ja ilmselgelt on tal ka oskus lugu jutustada sujuvalt ja mõnusalt.
Humoorikalt ja kaasahaaravalt kirjutatud reisikiri Eesti fotograafilt, kes India üpriski risti-põiki läbi reisis. Teekonnal juhtus temaga kõiksugu huvitavaid vahejuhtumeid, ta kohtas värvikaid isiksusi, tutvus India omapäraste kommete ja mõttemaailmaga ning jõi loomulikult tuhandeid tasse chaid. Oma seiklustest ja tema teele sattunud inimestest on autor suutnud väga sisukalt kirjutada, nii et tekkis päris hea üldine arusaam India ühiskonnast ja kultuurist. Kohati võiks öelda, et küll on jube ja räpane koht, aga samas meenutas India elanike olemisviis kahtlaselt palju Lääne kultuure. Pealtnäha võiks öelda, et Läänes on inimesed ratsionaalsed ja lähtuvad mõistuse häälest, samas kui Idas elatakse pigem emotsioonide ja südame toel. See on omamoodi tõsi, kuid tegelikult mulle tundub, et Lääne inimesed ei ole ka eriti ratsionaalsed. India ja Lääne inimeste üldised väärtused olid kohati (hirmuäratavalt) sarnased, lihtsalt avaldunud väga erinevatel viisidel. Mõlemad on väga materialistliku mõtteviisiga, tarbijaliku suhtumisega, vähese teadlikkuse tasemega (nii endast kui keskkonnast), meelelahutusest ja klatšist omal moel sõltuvuses, staatuse ja mulje peal väljas... Aga nagu ma ütlesin, avalduvad need tunnused Läänes ja Idas väga erinevalt, mistõttu on meil lihtne öelda, et oh, küll Indias on alles lapsikud ja imelikud inimesed. Tegelikult oleme ise samasugused, lihtsalt teistsugusel (varjatumal?) moel. Kujutan ette, et kui Läände tuleb mõni inimene Indiast, peab ta Lääne inimesi samamoodi imelikeks.
Lisaks pean kiitma autorit mõne lõigu eest, mis olid tõenäoliselt vaat et kõige naljakamad kirjeldused, mida kirjanduses kohanud olen. Minu-sarjast on tegu kindlasti ühe õnnestunuma teosega ja selle kätte võtmist tasub kaaluda, kui India kultuuri vastu on huvi, aga ei oska kusagilt alustada.
Mul ei kadunud soov Indiasse reisida kuhugi. Räpasus, vaesus jms ei hirmutanud mind, vaid tekitasid kultuuri vastu huvi. Tahaks neid erinevusi/sarnasusi oma silmaga näha ja kogeda.
Kuna sügisel on minek Goasse, siis tekkis isu lugeda midagi India kohta. Goa on küll ülejäänud riigist turistilikum, aga mingi maigu saab raamatust ikka kätte. Goast oli natuke isegi kirjutatud ja ma loodan, et keegi ei tule mind selga togima, et ma päikest ei võtaks oma hinnalise valge naha tõttu :D Sel ajal kui meil käiakse solaariumis, käivad indialased ennast valgendamas.
Ise ei kujutaks ette end Indias elamas. Raamatu põhjal paistab seal toimuvat ikka igasugu asju. Täitsa huvitav kultuur.
Eeva Kaun töötas ajakirjaniku ja fotograafina kohaliku ajalehe juures, seega reisis ringi ja nägi rohkem kui mõnda paiksemat tööd tehes. Lisaks tuli tööga kaasa vajadus kohalike probleemide ja valupunktide esiletoomisele ja kajastamisele. Autoril on olemas hea huumorimeel, oskus enda ja teiste kohta naljakaid seiku välja tuua. Raamat sisaldab lugusid, mis tal sellel teekonnal juhtus ja milliste huvitavate kohalikega kohtus - osaleda saab ka pikalt kestvas pulmas.
Kirev ja hoogne lugemine Indiast, mis peegeldub läbi kohalike lugude ja inimeste. Lugesin seda Indias rännates ja see andis mõistmisele ja arusaamisele kohalikust kultuurist ja elust omajagu juurde. Aitäh
Racist - The author either has terrible humour or is racist. She calls a colleague “a light brown orangutan” followed by a “human monkey”. Called their home “a monkey’s nest” and goes on to say “tried to poison me with Indian food” Would promptly get sued in the US and have a lawsuit.
Suhteliselt pealiskaudselt kirjutatud raamat Eeva seiklustest Indias. Mõningat sõnavara ja eluolu tutvustav, kuid reisihuvilisele jääb natuke väheseks.
Võin kindlalt öelda, et "Minu India" on üks mu lemmikraamatuid selles raamatusarjas.
Mäletan, kuidas meil oli omal ajal kirjastuses mitme inimese India-proovitöö vahel vaja valida. Eeva tekst mustas trükivigadest, aga selles oli huumorit ja hoogu. Mina olin selles valimises täiesti Eeva poolt ja praegu mõtlen: kuidas me oleks võinud teda mitte võtta, temasse mitte uskuda ainult nende trükivigade pärast... Eeva on talent, jutuvestja. Tal on julge oma stiil, kui loete, siis tunnetate. Ja samas oli tema tekstis toimetamist palju, sest ausalt öeldes on Eeva grammatiliselt võimatu nähtus. Peale selle on ta kohati põikpäine nagu eesel, nii et vaidlusi meil jagus. Praeguseks on meeles hüüumärgivaidlus. Eeva nimelt seda kirjavahemärki ei tunnista üldse.
Aga neid vaidlusi lugeja ei näe. Teie jaoks on kaante vahel üks suur lugu, mis hakkab veerema ühest surma ootavast onust ja veereb, kuni jõuab ühe surma ootava onuni. See lugu on isepäisest Eevast, kes satub tööle Indias ühte suurde ajalehte ja peab harjuma India stiilis kontoritööga, kentsakate kolleegidega. Aga paremini istub talle välitöö: boss saadab ta pilte tegema ja raamatut kirjutama ja India veeprobleemiga tutvuma kõikvõimalikesse erinevatesse osariikidesse, kus juhtub igasuguseid põnevaid ja naljakaid asju. Tõsi, Eeva suudab ka näiteks tavalise söömaaja naljakaks kirjutada. Olgem ausad, India toit talle eriti ei maitse.
"Minu"-sarja raamatute oluline osa on autori/peategelase isiksus. Ma arvan, et enamik naislugejaid tahaks olla sellised, nagu on Eeva, aga enamasti me seda ei ole. Me ei julge suvaliselt kaasa hüpata bussi, mis loksub vaesuse poole (see on stseen raamatust, ülesanne bossilt), aga kui Eeva läheb, oleme talle lõputult tänulikud. Teine selle sarja raamat, mida ma olen mitmel pool nimetanud enda lemmikute hulka kuuluvaks, on "Minu Alaska". Selle autor Maria ehk Mann on samasugune, julge ja poisilik neiu, kes teeb asju, mida tavaliselt ei tehta, ja viib meid kohtadesse, kus tavaliselt ei käida, ja ütleb asju, mida tavaliselt ei öelda. Võibolla näitab see, midagi minu kohta, võibolla teistel on teised lemmikud, aga jah, mina haakun just sellise inim/autoritüübiga. Nii et kui saaks, annaksin "Minu Indiale" viiepallisüsteemis kuus palli. Ja mitte ainult sellepärast (aga ka sellepärast), et India mind kogu oma kentsaka hullusega tohutult võlub. Mulle meeldib see, mismoodi Eeva "Minu Indias" dialoogi tulistab, mismoodi ta tegelasi märkab ja kirjeldab neid oma absurdimaigulise huumoriga. Olen rahul, et me Eevaga omal ajal lepingu sõlmisime kohe ta reisi hakul, võtsime riski ja võimaldasime tal seal elada oma elu, pastakas kõrva taga ja märkmik taskus. Ta pani käigu pealt kirja, mida läbi elas, ja tulemuseks on mahlakas tekst.
PS. Vabandan, et keeletoimetaja kogemata mõne vead sisse jättis. Kui raamat trükist tuli, siis see tõesti häiris mind, aga nüüd mõtlen, et see, et ühes kohas näiteks on duši asemel kirjutatud tušš – eks see ole ka omamoodi "India stiil". Kordustrükis parandasime "India stiili" muidugi ikkagi ära!
Keskmisest Minu-sarja raamatust paksem raamat rääkimas riigist, kuhu ma hea meelega ei reisiks - ei olnud just kõrged ootused. India puhul ju kardad ikka uut "Söö, palveta, armasta"-t. Tegelikult haaras see raamat aga alates esimesest leheküljest ning lugesin teda tunduvalt kiiremini muudest viimasel ajal kätte sattunud Minu-raamatutest. Kui üldiselt on selle sarja raamatud liigitatavad pigem reisipäevikute kui "päris-kirjanduse" alla, siis seekord teeks ma erandi. Tegemist on kaasahaarava looga, mitte kellegi kirjeldusega sellest, kuidas ta võõrale maale sattus ja mis seal kõik teistmoodi oli kui meil. Kirjeldustega on see häda, et ükskõik kui hästi autor ka ei püüaks, on lugeja silme ette manatav pilt siiski hoopis midagi muud, kui aga lugu räägitakse, siis lähed looga kaasa ja mingit kirjeldust kõrvale vaja ei olegi. "Minu India" puhul sobis mulle ka kirjutaja stiil - ei ole siin mingit õhkamist eksootilise maa järele, pigem pragmaatiline hakkamasaamine võõras kultuuris läbi musta huumoriprisma. Autor ei ülista Indiat, samas ei tee ta sealset kultuuri ka labaselt maha vaid lihtsalt konstateerib erinevusi kui fakti ja julgeb ironiseerida kui miski ei meeldi. Enamik kohatud kohalikke on ikka imelikud küll, samas leiab autor nende hulgast ka täiesti normaalselt, "meie-moodi" mõtleva naise. Eks see ole üks feministlik teos ka - mismoodi üks valge naine ilmselgelt meestekeskses ühiskonnas oma soorollile mittesobivalt käitudes hakkama saab (väga hästi saab). Tegelikult ei julgeks säärast hulljulgust muidugi teistele soovitada, Indiast on viimasel ajal ikka päris koledaid uudiseid tulnud. Huvitav oleks tegelikult teada, kuidas autor seda kommenteerib, raamatust küll muljet ei jää, et ta kunagi midagi kardaks. Hiljem lugesin Epp Petrone blogist raamatu kohta ja imestasin, kui ta kirjutab, et raamatu autor oli düsgraaf - enamasti tõmmatakse ju selle ja rumaluse vahele võrdusmärk (ei ole ise üldse patust prii). Kole mõeldagi, et võib-olla on päris mitu väga head kirjutajat koolis kirjandite eest kahtesid saades oma kutsumusest loobunud (kooliajal hinnati ju enamasti vormi sisust tähtsamaks). "Minu India" on oma stiililt kindlasti eristuv - andekalt kirjutatud raamat. Võib-olla on muidugi minu sümpaatia kindel ka seetõttu, mida Eppki mainib - julgete poisilike tüdrukute elu on tavaliselt huvitavam. Blondes do not have more fun. Mulle ei meeldi head tüdrukud. Pipidest on inspireerivam lugeda ja unistada, et oleksin ise samasugune kuigi reaalsus on ilmselt midagi muud.
Väga mõnus lugemine. Raamatu autor on üks väga terane vaatleja. Tema kirjeldused ei muutu igavateks ja liiga pikkadeks. Pigem ütleb ta lühidalt ja tabavalt ja pani mind mitmel korral ahhetama: "Ei ole võimalik." Mulle meeldis autori humoorikas lähenemine India eluolule, väikene üle vindi keeramine kirjeldustes ja ka käitumises (aga ilmselt mõningal juhul oli ka sinna vinti juurde pandud lihtsalt kirjasõnas). Mulle sai selgeks, et Indias liigeldes peab olema palju kannatlikkust, nii et igaühele see kindlasti ei sobi.
Raamat on on hea, kuna sisaldab väga palju detaile ja lisaks tugineb see Eeva Kauna töökogemusel ühes India ajalehes. Töökogemus India ajalehes - see on juba midagi! Õigupoolest on minu jaoks müstika, kuidas ta suudab nii palju detaile, inimesi ja vestlusi talletada. See eeldab, et sa kas pidevalt teed märkmeid, lindistad kõike või siis on sul erakordne mälu. Raamat on pungil naljakaid seiku India elust ja inimestest.