"Rohtaed" (ilmus 1942) on ühe inimese teekonna – Juulius Kilimiti elutee – lugu. See on orvuks jäänud poisi, külakooliõpetaja poja, esimese põlve linlase ja teise põlve haritlase eneseteostuse – õpetajaks saamise ja jäämise – lugu. Ühtlasi on see ka tema naise Emmi, nende kasulaste Liina ja Tiitus Valeeriuse, naise ema – mamma Neideri, naisõiguslaste – naiseõe Anna, ja nende sugulase – teatripäikese Milly Saalemi ning paljude linlaste, sealhulgas matemaatikaõpetaja August Sagritsa ja teatrirätsep Gennaadi Treifeldi lugu. Eelkõige on see eestistuvas Tallinnas üksinda ja tahtejõuliselt hariduse ja oma ideaalide poole püüdleva mehe lugu. Mees ja naine elavad siin kõrvuti aastakümneid, teadmata, mis toimub abikaasas. Lapsed kasvavad ja eemalduvad vanemaist. Muinasjutuline Arkaadia ja müüdiline antiikkultuur, mis Juulius Kilimitile harrast austust sisendab, ei huvita teda ümbritsevaid inimesi põrmugi. Ladinakeelsed tsitaadid peategelase õpetatavast ainest, nagu ladina keele õpetaja isegi, on valitud rõhutamaks ideaalide erilist ajaruumilist kõrgust ja kaugust tavaelust. Aateilm, mida "Rohtaias" esindavad antiikkultuur ja humanitaarharidus ning ärkamisaja luule järelkaja, on siin osavalt vastandatud argi- ja äriilmale. Pilt Tallinna eestlastest antakse aastaist 1890–1896, 1910–1914 ja 1933–1934. Ainult korraks põigatakse romaani esimeses osas tallu ja kolmandas osas rannakülla ja Tartusse. "Rohtaed" on südamlikult irooniline sissevaade kroonugümnaasiumi, alama rahva algkooli, tütarlaste eragümnaasiumi ja kommertsgümnaasiumi õpilaste ja õpetajate pere- ja kooliellu. Rohtaed on ju kooliski: noor sirguv põlvkond oma igaveste eneseleidmiste keerukustega. Karl Ristikivi loomingus lõpetab "Rohtaed" nn Tallinna-triloogia. Kirjaniku loomingus oli see kolmas romaan. Autor kirjutas teose aasta pärast Tartu Ülikooli geograafiateaduskonna lõpetamist, 29-aastaselt. Suur kirjanduslik anne jõudis siin meistritasemele – klassikute hulka.
Selline sünnist surmani lugu siis. Esimene pool meenutas paljuski Jack Londoni "Martin Edenit", ideedest vaimustunud talupoeg püüdleb ideaalide poole, teine pool enam na kirgline polnd, aga saigi tiba rahulikumalt kaasa mõtelda. Et mis on hea ja mis paha ja kas elus tehtavat saab üldse nii skaalale panna ja kas peakski ja mis see mõte kõik on. No selline argine asi. Ei, täitsa tore tükk.
"Rohtaed" purustas eelarvamused, mis Ristikivist olid tekkinud ning andis tohutult inspiratsiooni. Tekkis vastupandamatu soov õige pea vähemalt püüda pea kogu kirjaniku looming läbi lugeda, seedida ja töötada. Ning eks siis näis, kas ja milleni see välja viib.
"Rohtaed" oli osa minu kirjanduse tunni lektüürist. Mulle ei meeldinud raamat, kuna peategelane peab end teistest õilsamaks ning ei leidu peatükki, kus ta oma naise intelligentsi küsimärgi alla ei paneks. Lisaks häiris mind ka see, kuidas Caesari tsitaati "Et tu, Brute!", peaaegu igas peatükis kohtas. Kindlasti pole ma mõni kirjandusteadlane, kelle kriitikat tõsiselt võtta, aga isiklikult seisukohalt ei pakkunud raamat mulle huvi.