What do you think?
Rate this book
Näidendiraamat #17
Kevadine Luts. Pildikesi kahes vaatuses
Klassiku 125. sünniaastapäevaks kirjutatud pildikesed põhinevad Oskar Lutsu mälestustel ja mälestustel Oskar Lutsust. Laval on nii juubilar ise kui ka tema kaasaegsed, olnud ja olematud tegelased. Aeg: enne ja pärast „Kevade“ ilmumist.
72 pages, Paperback
First published January 1, 2012
25 people want to read
About the author
Andrus Kivirähk
88 books300 followersAndrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society.
Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.
Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.
Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
March 30, 2021
armas, nunnu, tore. meeldis ka uku uusbergi lavale toodud variant!
June 2, 2022
“Ei juhtu inimese elus tegelikult mingeid imesid. Inimese elu ei juhtu üldse muud midagi, kui et inimene elab ja lõpuks sureb ära. Elamine ise ongi ainuke juhtumus. Ja ega muud polegi tarvis, aitab sellestki.”
March 2, 2026
LV2026 nr 12: žanr, mida harva loen
„Kevadine Luts“, Andrus Kivirähk. SA Kultuurileht 2012, 68 lk.
Näidendi tegevus algab märtsis 1953, Lutsu matusteks valmistudes. On teada, et need matused olid üldrahvalikult oluline sündmus (nende tähendusest on kirjutanud näiteks Mari Saat oma raamatus „Matused ja laulupeod“). Voorimees on see, kes rahvasuud edastab: kuidas kõik seda armast andekat joodikut armastasid.
Järgmine pilt: Peterburi, 1909, soldatisinelis noor Luts, kes on staabikaptenile vahele jäänud kahtlaste paberitega. Mis mõttes panete memuaare kirja, ise noor mees? Ja miks teine soldat, kes neid pabereid vene keelde tõlkima pandi (et kapten teksti sisu kontrollida saaks), omaette naerda hirnub?
Niimoodi näidend jätkubki, pisikeste pildikestena, Lutsule sobivas stiilis. Edaspidi pole aeg ja koht nii täpselt markeeritud, vahel jutustab Luts üksi, vahel astub juurde keegi. Siinseal avaneb Lutsu elulugu ja „Kevade“ kirjutamise lugu. Mõnes kohas on hea dialoogikatke, mina ei tunne Lutsu loomingut nii hästi, et kindlaks teha, kas see kild on pärit kusagilt tema sulest või on Kivirähk ise hoogu sattunud („Tuleb ikka kalale minna, muidu kalad hakkavad muretsema, et kuhu me jääme!“ jms). Tegelasteks on ka näiteks „Kevade“ raamatust teada Loll-Mart ehk külahull, ja vaimude maailmast astub heade soovitustega ligi Nikolai Gogol, kes küll hiljem kabeliaia tonduks muutub.
Aga see pole ainult naljalugu. Siin on sihitud suurt teemat: miks kirjanik kirjutab? Ja on ka nukrat alatooni. Jutuks tuleb Lutsu noorelt surnud vend Arno, kellesse kirjanik suhtus alati melanhoolia ja armastusega. See on Arno, kes kunagi kooli ei jõudnud... Aga „Näete nüüd, ta ikkagi jõudis kooli, ehkki tunnid olid juba alanud.“
Ja Luts isiksusena kindlasti polnud ainult naljamees. Läbi näidendi kordub see õrnnukker nõutus, et ta kirjutab, isegi ei tea, mida püüdes, ja teised julgustavad, sest „maru naljakas on!“ Aga tegelikult on miski veel. Raamat on valmis, äragi trükitud, aga Luts ütleb: „Minul nagu polegi hea meel. Ikka on selline imelik nukrus hinges, nagu oleks midagi kallist kaotanud või siis oleks mõne hea sõbraga jumalaga jätnud...“ Siin on tunda see Luts, kelle üks osa on tundehell Arno. Ja on tunda ka Kivirähk, kellel vahel villand saab, et temalt aina naljategemist oodatakse.
Teksti on peidetud ka äsjailmunud „Kevade“ esimesed arvustused, need polnud sugugi kiitvad. „Poiss ronib riiulilt viinapudelitt maha võtma ja kukub alla, üks jalg süldikausis, teine seltsimehe taskus. Hea maitsega ja kultuurse inimese jaoks pole see midagi väärt. Aga karta on, et edaspidi meie kirjanduse areen klounidest täitub.“ Eks ta ole! Eks Kivirähkki üks neist – Lutsu preemia mitmekordne laureaat.
„Kevadine Luts“, Andrus Kivirähk. SA Kultuurileht 2012, 68 lk.
Näidendi tegevus algab märtsis 1953, Lutsu matusteks valmistudes. On teada, et need matused olid üldrahvalikult oluline sündmus (nende tähendusest on kirjutanud näiteks Mari Saat oma raamatus „Matused ja laulupeod“). Voorimees on see, kes rahvasuud edastab: kuidas kõik seda armast andekat joodikut armastasid.
Järgmine pilt: Peterburi, 1909, soldatisinelis noor Luts, kes on staabikaptenile vahele jäänud kahtlaste paberitega. Mis mõttes panete memuaare kirja, ise noor mees? Ja miks teine soldat, kes neid pabereid vene keelde tõlkima pandi (et kapten teksti sisu kontrollida saaks), omaette naerda hirnub?
Niimoodi näidend jätkubki, pisikeste pildikestena, Lutsule sobivas stiilis. Edaspidi pole aeg ja koht nii täpselt markeeritud, vahel jutustab Luts üksi, vahel astub juurde keegi. Siinseal avaneb Lutsu elulugu ja „Kevade“ kirjutamise lugu. Mõnes kohas on hea dialoogikatke, mina ei tunne Lutsu loomingut nii hästi, et kindlaks teha, kas see kild on pärit kusagilt tema sulest või on Kivirähk ise hoogu sattunud („Tuleb ikka kalale minna, muidu kalad hakkavad muretsema, et kuhu me jääme!“ jms). Tegelasteks on ka näiteks „Kevade“ raamatust teada Loll-Mart ehk külahull, ja vaimude maailmast astub heade soovitustega ligi Nikolai Gogol, kes küll hiljem kabeliaia tonduks muutub.
Aga see pole ainult naljalugu. Siin on sihitud suurt teemat: miks kirjanik kirjutab? Ja on ka nukrat alatooni. Jutuks tuleb Lutsu noorelt surnud vend Arno, kellesse kirjanik suhtus alati melanhoolia ja armastusega. See on Arno, kes kunagi kooli ei jõudnud... Aga „Näete nüüd, ta ikkagi jõudis kooli, ehkki tunnid olid juba alanud.“
Ja Luts isiksusena kindlasti polnud ainult naljamees. Läbi näidendi kordub see õrnnukker nõutus, et ta kirjutab, isegi ei tea, mida püüdes, ja teised julgustavad, sest „maru naljakas on!“ Aga tegelikult on miski veel. Raamat on valmis, äragi trükitud, aga Luts ütleb: „Minul nagu polegi hea meel. Ikka on selline imelik nukrus hinges, nagu oleks midagi kallist kaotanud või siis oleks mõne hea sõbraga jumalaga jätnud...“ Siin on tunda see Luts, kelle üks osa on tundehell Arno. Ja on tunda ka Kivirähk, kellel vahel villand saab, et temalt aina naljategemist oodatakse.
Teksti on peidetud ka äsjailmunud „Kevade“ esimesed arvustused, need polnud sugugi kiitvad. „Poiss ronib riiulilt viinapudelitt maha võtma ja kukub alla, üks jalg süldikausis, teine seltsimehe taskus. Hea maitsega ja kultuurse inimese jaoks pole see midagi väärt. Aga karta on, et edaspidi meie kirjanduse areen klounidest täitub.“ Eks ta ole! Eks Kivirähkki üks neist – Lutsu preemia mitmekordne laureaat.
May 5, 2021
oli ike illos lugu küll =)
Aga lühike =)
Aga lühike =)
December 17, 2015
Nauditav, aga võimalik, et mulle oleks seda näidendit meeldinud rohkem vaadata kui lugeda.
Tea, kas see näidend on nauditavam inimeste jaoks, kes loevad aeglasemalt? Minul õnnestus see lühike näidend läbi lugeda ca tunni ajaga ja ma kahtlustan, et seetõttu ei suutnud näidendit nautida nii, nagu seda saavad teha aeglasemalt lugevad inimesed.
Tea, kas see näidend on nauditavam inimeste jaoks, kes loevad aeglasemalt? Minul õnnestus see lühike näidend läbi lugeda ca tunni ajaga ja ma kahtlustan, et seetõttu ei suutnud näidendit nautida nii, nagu seda saavad teha aeglasemalt lugevad inimesed.
January 17, 2016
Lugemisväljakutse 27. raamat Andrus Kivirähk "Kevadine Luts" - näidend. Kivirähk kirjutab ikka oma mõnusal moel, nii et ka seda näidendit oli mõnus lugeda. Näidend ise siis Oskar Lutsust ja tema elust lapsepõlvest kuni "Kevade" ilmumiseni.
August 14, 2014
Mõnus õhtune kullatükk naeruga (:
January 16, 2012
Täitsa söödav Kivirähk. Mida muud mul ikka öelda? Lugege parem ise.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews