Selle raamatu peamiseks teemaks minu jaoks oli inimese hingerahu. Sellest, kuidas saare inimesed on võõrdunud välismaailmast, kuidas sealsed probleemid sõjad, rahutused, maailmakorra muutumised, ei oma mingit tähtsust, vaid ohustab nende hingerahu.
Sõda on neile võõras- sõjaväe inspektorid, kes ilmuvad kord aastas, on nende jaoks vaid tühipaljas nali, sest miks raisata padruneid millegi muu peale kui hüljeste?
Inimesed, kes tulevad väljaspoolt nende saart, on vaid häiriv ebakõla, neid ei võeta omaks, nad on “tulnud loputama oma musta pesu sinu tuppa, just sinna, kus otsid rahu ning vaikset nurgakest oma mõtetele ja oma palvetele.”
Pastor Lundi pühakirja ei võeta vastu, kui saabub jää ja hülgeküttimise aeg, pöördutakse tagasi oma loitsude poole ning kirikut enam järsku ei tunta.
Toora Jookus, kes üritas tsiviliseerida saare elu, kuid nägi, et seda pole võimalik teha. Vastupidi, hakkas ta ise tundma iha ja soovi kohaneda selle saare eluga ning saada osa tolle hingerahust. Kuid kui palju ta ka ei soovinud seda, puuted välismaailmaga tegid teda rahutuks ja õnnetuks.
Ainuke, millesse tollel saarel usutakse on meri. Meri paneb inimesed proovile, samamoodi nagu uued ajad pealetungivates keeristes. Aga selle juurde, pakub meri vahetevahel hingerahu neile, kes talle truuks jäävad. “Kõik meie elu on mere käes, nõnda sünnib, nagu ta tahab. Seepärast peab inimenegi olema karge ja külm ning peitma oma tundmusi, nagu meri peidab talvel oma rahutust jää ning lume alla.”