Naiivne romaan «Hüvasti, kollane kass» ning jutustus «Võlg» on mõlemad iseseisva elu lävel seisva nooruki minajutustused. Kuna jutustaja on tänapäevane, tavaline, kõigi noorusele omaste joontega, ning küllalt omalaadselt kujutatud, on mõlemad tööd tekitanud rohket elevust ja poleemikat juba esimesel ilmumisel. Hoolimata oma süžeelisest lihtsusest hoiavad nad lugeja huvi virgena. Oskuslikult loob autor karakteri tegelase mälestuste ja mõtete kaudu. Kirjanik toob esile õilsat inimeses ilustamata, nõrkusi moraliseerimata, ning seetõttu on tema tegelaskujud eetiliselt ja esteetiliselt tavalisest mõjuvamad.
Mati Unt was an Estonian writer, essayist and theatre director.
Unt's first novel, written at the age of 18 after having finished high school, was Hüvasti, kollane kass (Goodbye, Yellow Cat). This made him famous all over Estonia. He studied literature and journalism at Tartu University in Tartu, Estonia.
After this precocious beginning‚ Unt arranged a wide call in the artistic and intellectual circles of Estonia as a writer of the fiction, plays, and criticism. His books The Moon Like the Outgoing Sun, The Debt (1964), On the Existence of life in space, and The Black Motorcyclist rocketed Unt to the top of the novelist world in Estonia. In addition, he served a purpose in bringing avantgarde theatre to post-Soviet Union Estonia. Unt was well known as a theatre director. In 1981, he became a director of the Youth Theatre in Tallinn.
In 1979, his novel Autumn Ball (adapted to a movie in 2007 by Veiko Õunpuu) brought him international recognition. Other books include 1990s Notebook of a Donor and the 2001 play Graal!. Films based on Unt's works Tühirand and Sügisball have been created after his death.
Mati Unt died in 2005. He is buried in the Metsakalmistu cemetery in Tallinn.
Alustasin Mati Undi loominguga tutvumist tema esimeste romaanidega. On, ja nagu ei ole ka (Mati Undi geniaalsust arvestades) uskumatu mõelda, et üks 18-aastane on valmis kirjutanud midagi, mida saab nimetada romaaniks. Selge on see, et sõnadest kajastub välja teatav häbelikkus ja oma kogenematuse tunnistamine (ka ise nimetab ta oma teoseid "naiivseteks romaanideks" - peab ütlema, et see on üpriski armas), kirjutab ta ju ainsatatest asjades, millest ta oskab - koolielust ja armastusest.
Nendes kahes teoses avaldub kirjanduse võlu oma hillguses, taas kord (viimati Ristikiviga) tunnen ma, et olen astunud kirjanikuga mõttelisse kontakti - saan aru tema tunnetest, mõistan tema dilemmasid jne. - olgugi et ajastu, mil mees elas oli radikaalselt teistsugune, milles mina oma aega veedan.
"Hüvasti, kollane kass" oli küll hea romaan, kuigi minu jaoks jäid mitmete tegelaste iseloomud (eriti täiskasvanute omad) absurdseteks - võib-olla olen ma lihtsalt teise ajastu laps ja seetõttu on nende käitumine mulle võõras ja arusaamatu. Sellegipoolest olen ma absoluutselt vaimustunud teisest (lühi)romaanist "Võlg". 19-aastase (või 20-aastase) noore kohta on kirjutamisoskus absoluutselt meisterlik. Tunnete, olustiku ja otseste meeltetajude kirjeldused on mõjuvad ning panevad fantaasia paisuma. Soovitan absoluutselt igale omavanusele eestlasele (ja eriti tartlasele) mõlemaid romaane!!!
Kui mõnus ja nostalgiline lugemine Tartu gümnaasiumilapsena, ehkki aeg küll teine, on mitmedki asjad nii üllatavalt samad. Ehkki 61-aastane tädi pole meile enam nii muldvana ja rehepeksumasinad enam põldudel ei üürga, on siiski sügised romantilised ja padurahvuslased hullud pätid. Seda uut parandatud versiooni küll ei loeks, nii ongi hea, nagu alguses kirja sai.
“raskeid asju oli muide palju. kõige raskem oli olla ühetesikümnendas klassis. varem võis sõita ilma ettevaatuseta: tee viis kaugele silmapiiri taha; praegu võis terava pilguga vaadates näha lähenemas mingit finišit. raske oli öelda, milline see finiš on; võimalik, et seal on lihtsalt kuristik.”
arusaadavam kui “sügisball” ja nüüdsest minu “it ends with us”. vahva lugeda inimestest, kes on minuvanused ja sama segaduses kui mina, eestlased ikka ei muutu. lugu ilma pahalaseta, nagu elu muidu.
Kollane kass, ma ei mõistnud teda millegipärast nii hästi, kui teda 12. klassis kohtasin... ehk ei olnud tekkinud veel selleks ajaks kirjanduslikku võrdluspilti. Unt tundus hea ent ma ei mäleta sellest nii sügavat elamust, kui nüüd aastaid hiljem lugedes.
"Kassist" ei paista pelgalt Undi romaanikirjutamise ja karakterite loomise talent, vaid see on juba täisväärtuslik ja suurepärane romaan.
Naiivsus, õrnus, kohmetus paeluvad ilmselt teismelisi lugejaid, kuid Undi sügav tunnetus teeb selle parajaks ka vanemale publikule. Noorte inimsuhete taustal murduvad lahti ka suuremad intellektuaalsed ja ühiskondlikud plaanid. Just selles peitub raamatu põhiväärtus.
Minu jaoks oli ,,Kollasel kassil" tugev sarnasus Milan Kundera teosega ,,Elu on mujal". Tädi Iida ja Aarne kompleksne suhe meenutas Kundera peategelaste omi ja ka ühiskondlik olustik oli kattuv. Mõlemad romaanid tabavad põlvkondade väärtusideaalide põrkumist. Ka seda, mida teeb domineeriv režiim või manipuleeriv suhe kunstihingega - idealistlik looja võib klambrites saada koletiseks. "Te olete liiga enesekindel. Arvestage seda, et teised seda ei ole. Kõik ei ole." -- "Ma tahan head." -- "Seda hullem."
Tõesti, vähesed eesti kirjanikud suudavad nii tugevalt haarata inimsuhetesse ja panna kaasa elama ühe koolipoisi igapäevale. Ainus, mis minu jaoks puudu jäi oli teatud tegelaste selgem edasiarendus.
Parim eesti noorteromaan, mida olen lugenud! Ehk olen lihtsalt vähe lugenud, kuid seni on jäänud mulle mulje, et kaasaegsed eesti kirjanikud püüavad alati noorte tundeid ja arengut kujutada nende teele suuri tragöödiaid asetades. Noorte sisemaailm, kus on tegelikult ju muresid igasugu fiaskodetagi küllalt, jääb aga siiski tegevuse varju. Undi romaanis on kõik vastupidi- tegevustik on pigem vaene, tegelased küllaltki tavalised, kuid lugeda saab peategelaste kõiki uitmõtteid ja tundevärelusi. Unt kujutas ajatult ning võrratu täpsusega noore inimese alalisi otsinguid, rõõme ja ängi. Tunded on teoses nooruslikult tugevad ja maagilised, autor loob meeleolu ja mõjutab lugejat tihti läbi kaunite luuleliste võrdluste.. Kõik see muudab karakterid nii ehedaks, et tundub, nagu tegu oleks oma sõprade-tuttavatega. Ilmselt sattus see raamat mulle ka täpselt õigel ajal kätte, sest leidsin nii mõneski kohas äratundmisrõõmu - oli kohti, kus Aarne mõtles justkui minu enda mõtteid.
Lugesin "Kollast kassi" teist korda. Mäletan, et kunagi (vast 25 aastat tagasi) jäi selle puhul mulle miskit vajaka. Praegu nagu jäi kah. Eeldatavasti on tegu teatava distantsiga minu ja toimumisaja vahel. Ma ei suutnud ega suuda uskuda, et see aeg võis olla nii ahistav, et Tartu võis olla nii väike, inimesed nii väiklased. Lisaks häirib midagi peategelase suhtumise puhul.
Jah, see on naiivne romaan, kuid samas miski selles naiivsuses toimib selle jubeda aja loetavaks tegemisel. Nii "Kassi" kui "Võla" puhul oli aga minu jaoks täiesti uskumatu, kuivõrd avameelselt sai rääkida väga paljudest asjadest, kui valida õigesti, mis sorti tegelase suhu ja millises kontekstis mingeid sõnu panna.
Selle raamatu puhul räägitakse sageli sellest, milline geenius ja sündinud kirjanikuhing peab olema, et sellist teksti keskkooliõpilasena kokku panna, ning kui mul isegi algul oli selle mõttega raske leppida, siis raamatu lõpuks pidin sellega igati nõustuda.
Ja sellega tuleb seda enam leppida, sest Unt kirjutas järgmisena "Võla"! Seda ma vist kunagi varem ei lugenud, kuid vahepeal nägin ära selle põhjal vändatud lühifilmi, mida pean üheks oma lemmik kodumaiseks linalooks. "Võlg" on ikka totaalselt imeline novell/lühiromaan, mis suudab kuidagi ülima lihtsusega süüvida inimese ja inimsuhete olemusse. Usun, et nüüd on "Võlg" saanud ka üheks mu eesti kirjanduse lemmiktekstiks.
süžee poolest väheütlevad, kuid täis noore inimese toredaid filosoofilisi mõlgutusi. ning ehkki tegemist on kahe eri teosega, eri tegelastega, mõjus võlg kuidagi kassi järjena, selline ‘aasta hiljem’ vniii
Tegemist on Mati Undi esikromaaniga või siis naiivse romaaniga nagu ta seda ise nimetab. Ilmselt poleks kümme aastat hiljem seda romaani avaldatudki, sest sisu on ikka väga julge ja kohati isegi nõukogudevastane, aga paistab, et Hruštšovi sula ulatus ka 60. aastate lõppu. Peategelane Aarne on keskkooli lõpuklassi noormees, kes elab oma emaga kolhoosis, aga talvel õpingute ajal on ta tädi Ida juures Tartus. Aarne isa hukkus sõja ajal saksa sõjaväes ning noormees pole kunagi oma isa näinud. Tädi Ida püüab kõigest hingest vahendeid valimata noormehest eestiaegset džentelmeni kasvatada vastavalt endisaegsetele moraalinormidele, aga vajadusel ei ütle ära ka nõukaaegsest manipulatsioonist. Huvitav tutvumine tolleaegse olustikuga - noorte üksteise teietamine, moraalinormid, eestiaegse, väikekodanliku ning nõukogude elu kokkupõrge. Mul on endast isegi pisut kahju, et ma seda raamatut varem ei lugenud. Raamatus olnud teine jutustus "Võlg" on teos, mille põhjal tehtud filmi olen korduvalt näinud, aga teost ennast veel lugenud ei olnud.
Tõesti mõnusad noortejutud või naiivromaanid (nagu Unt neid hilisemas eas ise kutsub). Noortele suunatust näitavad hästi teemad, millest on valitud rääkida (ning millest mitte), tunnetesegadus ja tulevikukartus. On tunda, et tegemist pole täiskasvanult-noorele kirjutistega.
Nautisin igat lehekülge ja armastasin peatükkide pealkirju (“Ōhtueine tagamõttega”, “Lihtalt üks päev”, “Varasuvine öö”, “Eneselegi ootamatu päev” jne olid mu lemmikud), mis panid meeleolu ideaalselt paika (4.5?)
Undi romaan kujutab piinlikult täpselt verinoore mehe mõttemaailma. Olgu ta kuuekümnendatest, tänapäevast või sajanditagusest ajast, sarnaseid mõtteid on mõelnud kõik: tüdrukutest, tuhmunud ja tärkavast armastusest, suhetest vanemate ja autoriteetidega. Viimane on alati tekitanud paraja koguse mässumeelsust. Nüüd tuleb silmitsi seista päriselt oluliste otsuste ja oma elu kujundamisega ning meie jaoks on alati kõik keerulisem, kui teiste jaoks, mis tagasivaadates on ikkagi üpris naiivne ja sinisilmselt lapselik, sest olemegi ju alles lapsed. Mulle meeldis see raamat, sest suutsin autoriga samastuda ning mida muud me raamatutest ikka otsime, kui seda, mida juba teame.
«Katra nākamā paaudze atnes sev līdzi kaut ko jaunu, un katra aizejošā aiznes kapā kaut ko novecojušu. Un pasaule nekad nekļūs tik pilnīga, ka tai nevarētu pielikt kaut ko labu, vai arī atņemt kaut ko sliktu. Ikvienam labi jāapzinās sava vieta dzīvē, ikvienam jāienes tajā kaut kas labs, tikai tad viņš ir cilvēks.»
Alguses ei suutnud haakuda ja peategelase otsustamatus mitte tegutseda ärritas, ikka ühes ja samas mustris tammuda, ärritas. Lõpuks rahunesim maha, sest kõik siiski lahenes (mulle soovitavas suunas). "Võlg" oli märksa meeldivam elamus. Väga punk teos!
Naiivne või mitte, aga kindlasti rohkem kui lasteraamat. Uskumatu, et 1967 võis rahulikult sisse põimida „Nimed marmortahvlil“, Pätsi ja Ameerika hääle.