Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine.
Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist.
Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb.
Igal raamatul on oma aeg. Kui selle teose aastate eest lugemiseks kätte võtsin, siis ma ei jõudnud paarist leheküljest edasi, sest kogu raamatu stiil hakkas väga vastu. Lihtsalt sest see oli nii erinev teistest “Minu” sarja raamatutest, millega harjunud olin. Nüüd kui ise Tšiilis reisimas olen, andsin raamatule teise võimaluse ja leidsin, et täna on see küll kerge, lõõgastav lugemine. Tšiilist endast lootsin küll rohkem teada saada, aga sellegipoolest tuletas raamat mu enda vahetusaasta emotsioone toredasti meelde.
Huvitavate seikadega loost on vähe kasu, kui seda ei osata jutustada. Sestap ka minu 4 tugevat tärni sellele raamatule, mis ehk ei sisaldanud ajaloo- või kultuurihuvilisele 300 lehekülge taustainfot ja fakte, vaid ühe väikese tüdruku igapäevaseid (peamiselt kooliga seonduvaid) seiklusi, kogemisi, tundeid ja mõtteid. Aga sulg tal jookseb ning lugu on huvitav lugeda. Samuti on üsna lihtne end autoriga samastada ja tunda, mida temagi tundis. Kuna ühiskond koosneb ju alati indiviididest (kes omakorda moodustavad perekondi - kui just mitte ise, siis kuuluvad kellegi teise moodustatute hulka), siis selles mõttes sai üsna hea pilguheidu ka lihtsate inimeste igapäevaellu, mida turistina niikuinii ei koge. Ja üksi võõral maal elades ikkagi ka selliselt seestpoolt ei näe, sest sidemed inimeste vahel on teistsugused.
Et siis, see pole mingi Lonely Planet või Discover Chile tour guide, aga igati nauditav lugemine küll. Lõpus võttis korraks isegi silma niiskeks - sellised need lahkumised kord juba on...
Poole raamatu pealt mõtlesin, et selle raamatu oleks võinud küll avaldamata jätta. Mul olid raamatule lihtsalt olulised suuremad ootused, kuna varasemad "Minu" sarja raamatud on olnud olulised sisukamad ja andnud palju rohkem infot raamatus räägitava riigi kohta. Samas leidus siiski ka huvitavaid kohti ja mõningaid isegi naljakaid (nt herneste söömine:D). Raamatu lõpp oli kurb - ilmselt aastaga saavadki sinu ümber olevad inimesed väga oluliseks ja nendest ongi raske lahkuda.
Kahjuks jäi antud raamat veidi igavaks ning liigselt jutustavaks, ootasin rohkem infot ning põnevaid seiku sellest riigist, mis ise on kindlasti väga huvitav ja eriline!
Ideaalne tulevastele vahetusõpilastele, kes soovivad Tšiili kõiki külgi tundma õppida. Samas on minu arust alati tähtis põhjendada (rääkida see nn 'oma' lugu ära), et kuidas konkreetse riigini jõuti ning miks autor üldse just sinna riiki kolis. Selle raamatu puhul pole aga 'vahetusõpilane' piisav põhjendus, vaid ma oleks ikka tahtnud rohkem teada, miks just Tšiili.
Mis ma Tšiili kohta teada sain: *Toas kantakse välisjalanõusid. *Voodipesu ja rätikuid pestakse nii tihti, kui võimalik. *Tšiili teismelised neiud jäävad üsna tihti 'kogemata' rasedaks. Lisaks usuvad nad, et näiteks mingi spetsiifilise tee joomine katkestab raseduse (seega teadlikkus rasedusest on suhteliselt null). *Seksist rääkimine on justkui tabu. Poest kondoomide kättesaadavus on samuti väike. *Iga tervitusega kaasnevad põsemusid. *Kõige söödum loom on lammas. Isegi lamba sisikond (süda, kopsud, soolestiks, maks jne) süüakse ära. *Lisaks sellele juuakse lambaverd segatuna veini ja maitsetaimedega. *Avalikes dušširuumides ei paljastata end kunagi täielikult vaid jäetakse näiteks bikiinid selga. *Lumaco linnas asub seasingile pühendatud muuseum. *Kuigi bussis istuvad üldjuhul võõrad kõrvuti, jutustavad nad alati omavahel (erinevalt Eestist).
Väga hea ja mõnus lugemine. Tekst on kirjutatud soravalt ja voolavalt, kõiki olukordi ja asupaiku on võimalik ilusti ette kujutada ja raamatu tegevustikule kaasa elada. Mis puutub sellesse, et raamat on veidi erinev tavalistest "minu" sarja raamatutest, on see minu arvates ainult hea. Vahetusõpilase pilgu läbi pääseme sama moodi seal riigis elavatele inimestele, nende kodudele ja tegemistele. Ainus, kui üldse millegi kallal norida, siis oleksin raamatu lõpus oodanud ehk veel paari mõtet autorilt. Samas oli emapoolne vaatenurk samuti põnev ja huvitav. Oleks soovinud ka teada, mis on saanud hiljem, kas tšiili mindi tagasi või mitte? Loodan, et autoril veel kirjutamiskihk peale sajab, kuna kirjutada ta oskas, mis tänapäeval vahelduse mõttes on ka hea üllatus.
Minu Tšiili viib vahetusõpilase Liisi teisele poole maakera terveks aastaks.
Tšiili on huvitav riik. Kuna olen seal ise mitu nädalat reisinud, ka Liisi kirjeldatud-käidud kohtades, siis olid mu lootused raamatu suhtes kõrged. Kahjuks ma pigem pettusin.
Raamat on stiilis ärkasin, läksin sinna, ütlesin seda, tulin tagasi. Vahepeal tundus, et nüüd läheb isegi põnevaks, aga ei. Seda, kui põnev raamat minu jaoks on, näitab mulle raamatu läbi lugemise aeg. Antud juhul läks päris pikalt, sest ei tekkinud sõltuvust, et tahaks kohe edasi lugeda.
Autor on noor ja see paistab välja. Samas on ta ikkagi tubli olnud ja tema elu kohta Tšiilis saab päris korraliku pildi. Ja muidu pilku kooliõpilsate ellu ei saa kellegi teise käest, kui inimeselt, kes on seal reaalselt koolipingis istunud.
Väga tore raamat. Selline lihtne ja vahetu lugemine. Jutt jooksis ja rääkis nii nagu noor asju nägi ja tajus, ei olnud liigselt ülekoormatud igasuguste faktide ja kuiva tekstiga. Keda huvitavad faktid, neid saab ju internetist igalt poolt kätte. Tunda oli kuidas tegelikult ta ju võeti päris omaks seal pere- ja sõpruskonnas. Raamatu lõpp oli seetõttu isegi kurb, et see kõik saab läbi.
Väga, väga hea raamat. Saab naerda, saab nutta. Kirjutatud kui ühe tüdruku elu sellel kaugel maal, kuid just seda raamatult ootasingi. Loodan, et autor kirjutab kunagi veel midagi, sest tekst jookseb tal hästi ja loogiliselt (mida küllaltki paljude tänapäeva noorautorite kohta öelda ei saa).