Noore autori esikkogu on varjundirikas, luulekujundid ja assotsiatsioonid on julged, äravahetamatud, tema maailmanägemist võiks nimetada lüüriliselt julmaks.
On alati veidi veider lugeda kellegi esimest kogu ja vaadata, et küll on stiil aja jooksul muutunud, aga leida, et see meeldib siiski, kuigi on väga teistsugune tema praegusest käekirjast.
"päevad sarnanevad pirukatega neis on midagi sees kuigi vahel midagi õudset"
"syda on päikesest suurem ja soojem sõõr"
Need näiteks on toredad lausekesed, kuigi enamasti siin on ikka selline nooruslikult diibim tekst kui see pirukakoht :D